LITMIR.BIZ

Скачать книгу

asja. Samuti võiksin sulle saata küllakutse Rootsi.“

      „Kurb küll, sest tõenäoliselt ei avane mul lähima paari aasta jooksul uut võimalust välismaale pääseda… aga täna õhtul ikka ei saa.“

      „Ehk siis homme. Kui juba jumal on tahtnud, et me ühte autosse satume,“ arvas sümpaatne väliseestlane, kes oli pealekauba kristlane.

      Tallinn transportis mind uude ja võõrasse ajastusse. Kell oli alles pool kuus õhtul. Vahetasin Tartu näo Tallinna oma vastu ja tõmbasin Klausile traati.

      „Mul on ainult üks küsimus. Täna öömaja annad?“ pärisin.

      „Oleks meeldiv sinuga suhelda.“

      „Mul pole teisi riideid,“ ütlesin Klausile, kes arvas, et võiksin rootslase kutse vastu võtta. „Kui üldse lähen, siis samamoodi.“

      „See paistab teise süüdistamisena asjades, milles ta tegelikult süüdi ei ole. Miks sa peaksid ta mõttetult ebameeldivasse olukorda asetama?“

      „Sest ta on loll,“ ütlesin.

      „Mina küll nii ei arva,“ vastas Klaus.

      „Hea küll. Üritan kleidi ja kingad muretseda.“

      „See ei peaks ju nii raske olema.“

      „Mul hakkas piinlik, nagu oleksin teda solvanud.“

      „Rootslane võib selliste repliikide peale muidugi solvuda. Tema, kes on uhke, et elab nii vabal maal, ja järsku vihjab keegi, et tema käitumine on agressiivne.“

      Aga rootslast hotelli juurde ei ilmunud, kui laenatud kingades ja talvises mustas kleidis aega parajaks tegin, nagu oleksin sinna täiesti juhuslikult sattunud. Mööda jalutas ainult Klausi kursusekaaslane.

      Kindla peale räägib ta Klausile, et ma passin õhtul „Olümpia“ hotelli ees välismaalasi. Oodanud pool tundi, läksin Ajakirjandusmaja baari kohvi jooma ja õhtuks onu juurde öömajale.

      See oli veel Tallinn, mida varasemast tundsin ja armastasin. Vanaaegne hubane Harjumäe jäätisekohviku Tallinn, raharaiskajate Tallinn, väikeste armsate riide- ja raamatupoodide linn, kus sai osta palju mitte millekski vajalikke asju.

      Kaarmanni poe tagumisse ossa oli tekkinud uus kohvik. Istusin seal mõnikord ja ostsin tihti poest kommi kaasa. Antikvariaadis ma eriti ei käinud, ehkki see ei mõjunud hästi minu filoloogireputatsioonile.

      Märkamatult jõudis kätte august.

      Olin Tartust lahkunud juuli alguses. Rändasin läbi sündmustevaese suve ühe tuttava juurest teise juurde. Füüsikutest ei kuulnud ma enam midagi. Küllap nad sõitsid koju. Minu kohver leidis ulualuse ühes väikelinna psühholoogiafirmas. Suvel ei käinud seal kedagi. Kolmel nädalapäeval viiest üheteistkümneni olid usaldustelefonivalved ja vahel sain seal istuda, sest kellelgi teisel polnud selleks viitsimist. Ka helistada ei viitsinud keegi. Väikelinna usaldustelefon on mõttetu asi – võimalus, et helistaja ära tuntakse, ei taga mingit anonüümsust. Nime- ja nägupidi tuntakse ka konsultante, kes peaksid vähemalt teoreetiliselt olema anonüümsed.

      Peavarju oli mulle pakkunud psühholoog Mardikas. Nähes mind sihitult ringi hulkumas, kutsus ta mu enda poole. Esimene öö kodulinnas leidis mind Mardika köögis viskit maitsmas.

      „See on eriti tähtsate külaliste jaoks,“ mainis Mardikas ja soovitas enne magamaminekut: „Vaata raamatuid, dringi vaikselt ja tunne end hästi.“

      „Kuidas sa oma jõuvarusid muidu hindad?“ küsis ta. „Mõtlen, et äkki tahad riideid pesta. Sinu autsaideritest sõprade juures“ – ta pidas silmas mu kunagisi töökaaslasi ajalehetoimetusest – „ei saa seda teha, kellelgi neist pole pesumasinat.“ Mardikal endal oli haruldane luksusese – automaatpesumasin.

      Täiuslikus vannitoas tõmbasin oma pesemata ja siniseplekilise kere kerra ja ligunesin tund aega kuumas vannivees. Riiulitel särasid soome- ja ingliskeelsete kirjadega pudelid, mille sisust mul polnud mingit ettekujutust. Harilikku pesuseepi ma ei leidnud.

      Püksid ja dþemper olid väljakannatamatult räpased.

      Elutuppa olid valmis pandud linad. Kui ärkasin, oli Mardikas tööle läinud. Sõin ta mehe ja lastega hommikust. Mees ütles:

      „Enam-vähem määratletud sotsiaalse staatuse korral võiks avada vabama tee enesetunnetusele, arendada endas intuitiivset poolt, toetumata sotsiaalsetele normidele. Sinu staatus on selge – sa oled lindprii. Mina ei käi iga päev tööl, aga olen kirjas ja pean aeg-ajalt nägu näitama. Saan 200 rubla kuus peaaegu mitte millegi eest.“

      Teel väikelinnast Tallinna võtsid mu peale noored edukad mehed, kellel oli kange tahtmine rääkida kellelegi oma edukusest ja sellest, mida maailmast arvata. Üks heledapäine alla kolmekümnene mees meenutas natuke füüsik Otti. „Käisin Tartus ja nägin teadetetahvlil paberit, et olen aspirantuurist välja visatud,“ naeris ta. „Ülikool on praegu üldse naljanumber. Vanad õppejõud kardavad oma kohta kaotada. Astuda humanitaarinstituuti? Kari aferiste. Ainult need on midagi väärt, kes käivad väljastpoolt lugemas.“

      Hakkasin käima korteripakkujate juures.

      „Mul oleks teie jaoks magamiskoht köögis,“ ütles 79-aastane tooli najal liikuv naine. „Kümme rubla kuus.“ Tallinn, Lasnamäe, Punane tänav. Räämas korter lehkas halvaks läinud toidu järele. Hirmsal kombel ära lagastatud pliit. Kušett kööginurgas.

      „Mõtlen veel ja helistan,“ lubasin. Teised pakkumised ei olnud paremad või küsiti summat, mis ületas kaugelt mu võimalused.

      Esialgu jäin peatuma usaldustelefoni ruumidesse. Kui otsustasin uttu tõmmata, helises telefon ning Mardikas imestas: „Oled ikka veel seal?“

      „Hakkan just minema.“

      „Kohe tuleb sinna teine seltskond.“

      „Kes?“

      „No ma ei saa öelda.“ Ta hääl oli teesklev.

      „Ega see mind oluliselt huvitagi,“ ütlesin. „Tahtsin just plehkat panna. Raamat sai läbi ja…“

      „Tule meile,“ kutsus Mardikas.

      „Meil on külalised,“ teatas uksele ilmunud laps reserveeritult. „Ema läks just välja.“

      Suundusin vana tuttava Ellu poole, oletades, et sealgi võivad olla külalised.

      Intuitsioon ei petnud: Ellu juures istusid kaks meest. Lauda kaunistasid tühi viinapudel, taldrik tomatilõikudega ja „Priima“ sigaretid. Õnneks oli mul pakk „Djubekki“. Mehed läksid varsti uue viina järele. Üks oli pooleldi mustlane ja rääkis vene keelt, eestlane meenutas haritud kurjategijat. Teises toas tugitoolis pomises häiritud vanainimene, Ellu ema. Talle avanes hea vaade kõigele korteris toimuvale, välja arvatud magamistuba.

      Kui Ell magama jäi, ütles ema: „Muudkui käib ja käib. Näe, läheb jälle.“ See käis minu kohta.

      „Kas sa oled vait!“ sähvas Ell läbi une.

      Kümme tundi hiljem ta ärkas ja küsis: „Kas sul raha on?“

      Hetkel oli. Kopikad jäeti rahakotti.

      „Võid alati minu juurde tulla. Õpetan sulle joogat – niipalju kui ise oskan,“ lubas Ell.

      „Milleks?“ kahtlesin.

      „Et sa tugevam oleksid. Elu on veel ees.“

      Ell käis poes viina järel, jõi seda ja langes varsti jälle sügavasse transsi. Lahkusin ja läksin psühholoogide kontorisse, lootes, et aknad on pimedad ja võti postkastis nagu ikka.

      „Loovutatakse osa isiklikust vabadusest,

      et olla vaba isiklikus sfääris. Või osa sotsiaalsest vabadusest, et saada vabad käed sotsiaalses sfääris. Sina oled valmis isikliku vabaduse nimel abielluma,“ resümeeris Klaus. „Mina olen nõus ametis käima. Neli päeva nädalas tööl käia on ikkagi kaunis tüütu, kui ka üle kolme tunni ei pea kohal olema. Kolmesaja rubla eest võib seda

Скачать книгу