ТОП просматриваемых книг сайта:
Müürililleks olemise iseärasused. Stephen Chbosky
Читать онлайн.Название Müürililleks olemise iseärasused
Год выпуска 2012
isbn 9789949489244
Автор произведения Stephen Chbosky
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Siis hakkas Patrick väga kiiresti sõitma ja vahetult enne tunnelit tõusis Sam autokastis püsti ja tuul muutis tema kleidi ookeanilaineteks. Kui me tunnelisse sisse sõitsime, tõmbusid kõik helid vaakumisse ja nende asemel hakkas mängima kassett. Ilus laul, mille nimi oli „Landslide”. Kui me tunnelist välja jõudsime, karjus Sam rõõmust pöörasena ja oligi kõik. Kesklinn. Majad tuledemeres ja kõik muu imetlusväärne. Sam istus maha ja hakkas naerma. Patrick hakkas naerma. Mina hakkasin naerma.
Ja ma vannun, et sel hetkel me tundsime, et oleme lõpmatud.
TEINE OSA
7. november 1991
Kallis sõber!
Oli üks neist päevadest, mil mul polnud midagi selle vastu, et kooli minna, sest ilm oli nii ilus. Taevas oli pilvi täis ja õhk oli soe nagu vannivesi. Ma polnud kunagi varem end nii puhtana tundnud. Kodus pidin taskuraha saamiseks muru niitma ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Kuulasin muusikat ja hingasin päeva sisse ja jätsin asju meelde. Mis tunne on jalutada naabruskonnas ja vaadata maju ja muruplatse ja värviliste lehtedega puid ja et see on kõik, mida ma vajan.
Ma ei tea midagi zenist ega asjadest, mida hiinlased ja hindud oma religiooni raames teevad, aga üks tätoveeringu ja nabarõngaga tüdruk sellelt peolt on juulikuust alates budist. Ta räägib väga vähe millestki muust, või kui, siis sellest, kui palju suitsud maksavad. Ma näen teda vahel lõunavahetunnil Patricku ja Samiga suitsetamas. Tema nimi on Mary Elizabeth.
Mary Elizabeth ütles mulle, et zeniga on selline värk, et see tekitab sinus kokkukuuluvustunde kogu maailmaga. Sa oled osa puudest ja rohust ja koertest. Midagi sellist. Ta seletas isegi, kuidas ta tätoveering seda sümboliseerib, aga ma ei mäleta enam, kuidas. Ma arvan, et zen on selline päev nagu täna, kui sa oled osa õhust ja jätad asju meelde.
Mäletan üht lastemängu. See käis nii, et võtad näiteks jalgpalli ja üks lastest saab selle endale ja teised lapsed püüavad seda palli temalt kätte saada. Ja kes iganes palli enda kätte saab, hakkab ise sellega ringi jooksma ja teised püüavad temalt palli kätte saada. See võib kesta tunde. Ma ei saanud kunagi selle mängu mõttest aru, aga mu vend armastas seda väga. Talle ei meeldinud niivõrd palliga ringi joosta, kuivõrd püüda palli kätte saada. Selle mängu nimi oli „määri lillat”. Ma polnud kunagi varem mõelnud, mida see tegelikult tähendab.
Patrick rääkis mulle enda ja Bradi loo ja nüüd ma mõistan, miks Patrick ei saanud vilistlastepeol vihaseks, kui Brad tüdrukuga tantsis. Kui nad mõlemad olid juba kaheteistkümnendas klassis, olid Patrick ja Brad ühel peol koos kõigi teiste populaarsete noortega. Kusjuures, Patrick oli populaarne veel enne, kui Sam talle head muusikat kuulata andis.
Patrick ja Sam jäid mõlemad sellel peol üsna purju. Patrick ütles, et Brad teeskles, et on palju rohkem purjus, kui ta tegelikult oli. Nad istusid keldrikorruse toas koos ühe tüdrukuga, kelle nimi oli Heather, ja kui too läks tualetti, jäid Patrick ja Brad omavahele. Patrick ütles, et see oli mõlema jaoks ebamugav ja erutav ühekorraga.
„Sa oled härra Brosnahani klassist, kas pole?”
„Kas sa oled kunagi käinud Pink Floydi laservalgusesõul?”
„Õlu enne likööri. Mu süda pole kunagi nii paha olnud.”
Kui neil jututeemad otsa said, nad lihtsalt vaatasid teineteist. Ja nad hakkasid sealsamas keldris amelema. Patrick ütles, et oli tunne, nagu oleks nende mõlema õlgadelt kogu maailma raskus ära võetud.
Kuid esmaspäeval koolis kordas Brad kogu aeg ühte ja sedasama.
„Mees, ma olin nii täis, et ei mäleta mitte midagi.”
Ta ütles seda kõigile, kes sel peol olid olnud. Ta ütles seda mitu korda ka samadele inimestele. Ta ütles seda isegi Patrickule. Mitte keegi ei näinud neid koos, aga Brad rääkis seda ikkagi. Sel reedel oli uus pidu. Ja sel korral tõmbasid Patrick ja Brad ennast pilve, ja Patrick ütles, et Brad teeskles, et oli rohkem pilves, kui ta tegelikult oli. Ja nad lõpetasid jälle koos ameledes. Ja esmaspäeval koolis käitus Brad jälle samamoodi.
„Mees, ma olin nii pilves, et ma ei mäleta mitte midagi.”
See kestis seitse kuud.
Asi läks niikaugele, et Brad tõmbas ennast pilve või jõi purju juba enne kooli. Mitte et nad oleks kunagi koolis amelenud. Nad tegid seda ainult reedeti ja pidudel, aga Patrick ütles, et Brad ei suutnud talle koolis isegi otsa vaadata, veel vähem temaga rääkima tulla. Ja see oli karm, sest Patrickule meeldis Brad väga.
Kui tuli suvi ja Brad ei pidanud enam kooli ega millegi muu pärast muretsema, läks pilve tõmbamine ja purju joomine veel hullemaks. Patricku ja Sami majas oli suur pidu, pehmelt öeldes mitte just populaarse seltskonnaga. Bradi väljailmumine tekitas palju elevust, sest ta oli populaarne, aga Patrick hoidis saladuses, miks Brad sellele peole tuli. Kui enamus inimesi oli ära läinud, läksid Brad ja Patrick koos Patricku tuppa.
Sel ööl seksisid nad esimest korda.
Ma ei taha laskuda detailidesse, sest see on väga isiklik teema, aga selles mõttes, kuhu midagi pisteti, võttis Brad enda kanda tüdruku rolli. Ma arvan, et see on piisavalt oluline, et seda sulle öelda. Kui nad lõpetasid, hakkas Brad nutma. Ta oli palju joonud. Ja väga pilves.
Ükskõik, mida Patrick ka ei teinud, Brad muudkui nuttis. Brad ei lasknud Patrickul isegi endal ümbert kin- ni võtta, mis on üsna kurb mu meelest, sest kui mina seksiksin kellegagi, tahaksin küll teda kallistada.
Lõpuks Patrick lihtsalt tõmbas Bradi püksid üles ja ütles talle.
„Lihtsalt teeskle, et sa kaotasid teadvuse.”
Siis pani Patrick end riidesse ja kõndis ümber maja, et mitte oma magamistoast otse peoruumi minna. Ka tema nuttis ja otsustas, et kui keegi peaks küsima, siis ta ütleb, et tema silmad on kanepi suitsetamisest punased. Lõpuks võttis ta ennast kokku ja läks tuppa, kus pidu peeti. Ta käitus, nagu ta oleks väga täis. Ta läks Sami juurde. „Kas sa oled Bradi näinud?” Sam mõistis Patricku pilku. Ja ta hüüdis.
„Hei, kas keegi on Bradi näinud?”
Keegi ei olnud, nii et mõned inimesed läksid teda otsima. Nad leidsid ta lõpuks Patricku toast… magamas.
Lõpuks helistas Patrick Bradi vanematele, sest ta oli poisi pärast väga mures. Ta ei öelnud neile, miks, vaid ütles, et Bradil hakkas peol väga paha ja ta tuleks koju viia. Bradi vanemad sõitsid kohale ja tema isa, koos paari poisiga, Patrick nende hulgas, kandsid Bradi autosse.
Patrick ei tea, kas Brad magas ka päriselt, aga kui ta ei maganud, oli ta väga hea näitleja. Bradi vanemad saatsid poisi võõrutusravile, sest Bradi isa ei tahtnud, et ta jalgpallistipendiumist ilma jääks. Ülejäänud suve Patrick Bradi ei näinud.
Bradi vanemad ei saanudki jälile, miks Brad end kogu aeg purju joob või pilve tõmbab. Ega keegi teine. Väljaarvatud need, kes teadsid.
Kui kooliaasta peale hakkas, vältis Brad Patrickut. Ta ei käinud kunagi samadel pidudel kus Patrick. Kuni ühel õhtul, kuu aega tagasi, viskas ta kiviga Patricku akna pihta ja ütles Patrickule, et mitte keegi ei tohi teada saada ja Patrick mõistis teda. Nüüd nad kohtuvad vaid öösi- ti golfiväljakul ja sellistel pidudel nagu Bobi juures, kus inimesed oskavad saladust hoida ja mõistavad neid asju.
Ma küsisin Patrickult, et kas ta on kurb, et see peab saladus olema, ja Patrick ütles, et ta ei ole kurb, sest vähemalt nüüd ei pea Patrick end täis jooma ega pilve tõmbama selleks, et seksida.
8. november 1991
Kallis sõber!
Sain Billilt „Peeter Paani” essee eest oma esimese B edasijõudnute inglise keele tunnis! Ausalt öeldes, ma ei tea, mida ma teisiti tegin kui teistes töödes.