ТОП просматриваемых книг сайта:
Saatevigad. Kirsti Vainküla
Читать онлайн.Название Saatevigad
Год выпуска 2010
isbn 9789949470358
Автор произведения Kirsti Vainküla
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Pant kuulab seda juttu, võtab suitsu aeglaselt suust ja tõstab pilgu: “Ah, mis sa sita käest küsid, ta saab 200 rubla selle eest, et nõus on!”
“Täna 25 aastat tagasi” 1967. aastal. Saatejuht Valdo Pant, stuudiokujunduse kunstnik Linda Andreste.
Foto: Gundemar Kalmus
Ta näeb administraator Jaak Tammearu ja hüüatab: “Kuule, Tammearu, ma olen kõikidega maganud, sinuga polegi veel!”
Tammearu punastab selle peale siiani.
Orkestrile on lubatud kontserdireis välismaale ja dokumentide ajamine on just lõppenud.
Ühel õhtul näidatakse ülekannet suurest jäähokilahingust Tšehhoslovakkia ja NSV Liidu koondise vahel. Osa mehi jälgib mängu ülima põnevusega ega ole kommentaaridega kitsi. Ütlemistes on tubli annus poliitilisi seisukohti, ja kõik käib kõva häälega! Loodetult võidavad mängu tšehhid ning pillimeeste rõõmul pole piire.
Ühtäkki ilmub nurga tagant välja ETV väliskommentaator, keda enamik maja inimesi teab kui kurikuulsa KGB kaastöötajat. Kommentaator paneb mõned nimed kirja ja nõnda juhtubki, et mõnel mehel jääb planeeritud kontserdireis ära. Väljasõidukeeld kehtib üsna pikka aega.
Põhiliselt istub seal Hardi Tiidus, vastased vahetuvad. Kui on vaja Tiidust, siis öeldakse ikka, et mine vaata malenurka! Tiidust peab aga sageli korrale kutsuma, sest hoogu sattunud mängijad kolgivad puust malenditega tihtipeale nii jõuliselt, et kolksatused kostavad otse eetrisse.
Et Tiidus sõna ei kuula, siis teisaldatakse laud ohutusse kaugusesse.
ETV toimetaja Hardi Tiidus 1978. aastal.
Foto: Jaan Rõõmus
ETV diktor ja saatejuht Ruth Peramets-Püss.
Foto: Anton Mutt
Hiir! Hirmsasti ehmunud diktor tõuseb jalgupidi toolile ja televaataja näeb eetris sääri.
Ühed tahavad uskuda, et see oli Alice Talvik. Teised jälle, et Ruth Peramets.
ehkki ta ei pruugi daami üldse tunda. Ta põhjendab: “Ma tervitan alati kõiki daame! Igaks juhuks!”
ning selleks puhuks sõidetakse ühte maalilisse Läti külakesse, kus kirik seisab keset küla. Paraku jõutakse kohale õhtul nii hilja, et filmimiseks on juba pime. Operaator õhkab, et vaat kus saaks vägeva panoraami, kui võiks kirikutorni minna. Nõmberg lubab asja uurida ning saabki loa. Järgmisel hommikul kella poole nelja paiku, enne päikesetõusu, ronib operaator kirikutorni ja hakkab filmima. Nõmberg jääb alla. Mööduvad minutid, kuni Nõmberg hüüab operaatorile: “Tule alla!”
Veidi aega on vaikust, siis äkki prahvatavad lööma kirikukellad. Valjud löögid lõhestavad magava külakese, rahvas jookseb hirmunult kokku. Mis on juhtunud, kas põleb midagi?
Operaator ronib kaameraga alla ja teeb üllatunud näo. Tema oli kuulnud: löö kella! Tema arvanud, et Nõmberg tahab heli lindistada.
Püüa seda unistele lätlastele selgeks teha!
Režissöör Endel Nõmberg ja reporter Valdo Pant 1965. aastal.
Foto: Gundemar Kalmus
Saade salvestatakse, pärast istutakse lookas laua taha. Pidu võtab ülevad tuurid, kogu grupp joob end täis ning paljud leiavad endale kolhoosist ka kallimad. Üksmeelselt ignoreeritakse režissöör Georg Jegorovi korraldust: “Järele jätta!”
Õilme Krell, telemaja korralikkuse etalon, saab päev hiljem käskkirja, et on organiseerinud padujoomingu Viljandis.
Pärast pikka päeva läheb administraator Tammearu hotellituppa magama, teised kolleegid siirduvad pidutsema.
Öösel raputab operaator Enn Valk magavat Tammearu: “Kuule, Jaak, mis magad siin, Moidela tahab sinuga homset võttepäeva arutada! Mine kohe tema juurde!”
Unine Tammearu tõmbab püksid jalga, särgi selga ja marsib Moidela Tõnissoni ukse taha.
Koputab. “Moidela! Mina, Jaak siin!”
Vaikus.
“Moidela, ära jama, ma ei saa kõva häält teha, teised magavad! Mina olen siin! Ise ju kutsusid!” sosistab Jaak kõvasti.
Möödub tükk aega, Moidela avab ukse. Peas kohev müts, näos kreemivaalud, seljas hommikumantlike, mis lööb Tammearu tummaks. See on niivõrd… õhuline.
“Kuulge, noormees,” sisistab unine Moidela, “mida te endale lubate?”
Jaak vastab: “Kuule, Moidela, ära jama, lase mind sisse!”, ja hüppab tuppa.
Veidi aja pärast avaneb uks ja löödud Tammearu väljub pika hambaga.
Ta on vallandatud.
Tammearu saab ninanipsust aru alles siis, kui kolleegid nurga taga naerma pahvatavad. Vallandamiskäsk kehtis kuni selle hetkeni.
Toimetaja Moidela Tõnisson.
Foto: Anton Mutt
Meelelahutussaadete toimetuse administraator Jaak Tammearu lauluvõistluse “Eurolaul 2000” ajal.
Foto: Ülo Josing
Lennart Meri.
Foto: Arnold Moskalik
Meri on kirjutanud pika kõne, kuid promter läheb rikki ning tekst on vaja kirjutada paberile nii suurelt, et Meri saaks selle maha lugeda. On kitsas aeg, raha pole, nii palju paberit samuti mitte. Administraator Jaak Tammearu toob kodust vanad tapeedirullid ja kirjutab tohutu kõne tapeedile. Et president kõnele pilgu peale viskaks, läheb Tammearu hommikul Kadrioru lossi, tapeedirullid kaenla all.
“Mis see on?” küsib Meri.
“See on teie kõne,” vastab Tammearu, kes näeb välja nagu remondimees.
Meri muigab, kuid lepib asjade sellise käiguga.
Salvestus algab. Tammearu peab keerama tapeedirulli, kuid rasket rulli on keeruline sujuvalt keerata. Tammearu väänab nägu ja käsi, väänleb nagu pantomiiminäitleja, ning president Meri ei saa naeru pidama.
Salvestus katkestatakse korduvalt.
Aastaid hiljem kohtudes muigavad mehed soojalt. “Remondimehed” ikkagi!
Anton teab ja oskab.”
Sõidavad ühe küla juubelile. Pidulikus õhkkonnas ootab neid külanõukogu esimees, kalifeed jalas. Tema taga seisab külanõukogu sekretär, nägu õhetamas. Operaator Mutt hüppab autost välja ja võtab kaamera õlale. Hetkel, mil peaks andma külanõukogu esimehele