ТОП просматриваемых книг сайта:
Saatevigad. Kirsti Vainküla
Читать онлайн.Название Saatevigad
Год выпуска 2010
isbn 9789949470358
Автор произведения Kirsti Vainküla
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kell saab kohe kaheksa õhtul, algab multifilm “Kaelkirjak ja karumõmm”. Kingo ja Talvik mängivad sõnamängu: kaelmõmm ja karukirjak, mõmmkael ja kirjakaru…
Alice Talvik tögab Kingot: “Mis sa, Harrikene, nüüd lastele ütled?”
Mõlemad väänavad sõnu rahulikult edasi. Saab ju nalja.
Kell on kaheksa, Kingo astub eetrisse. Multifilmi teadustamiseks on ette nähtud neli sekundit.
“Tere, lapsed,” alustab Kingo hoogsalt, “kohe näitame teile multifilmi…”
Aga mis filmi? Millest? Kingo suus on silbid segamini, ta ei suuda meenutada, mis oli multifilmi pealkiri.
Möödub viis sekundit, Kingo ütleb: “Kael…”
Möödub veel viis sekundit, Kingo lisab: “… kirjak.”
Kingo pea kumiseb. Kulub veel kümme sekundit ja ta saab öeldud: “Ja… karu… mõmm…”
Nelja sekundi asemel on kulunud 20 sekundit! Ähmis Kingo tõuseb laua tagant, unustab aga mikrofoni sisse ning lapsed kuulevad edasi: “Persse, Kingo, kurat, persse!”
Noodilehti keerab nooruke administraator Jaak Tammearu. Kuna Tammearu taipab muusikat niivõrd-kuivõrd, lepitakse kokku, et Tammearu keerab lehte siis, kui Tarsina noogutab.
Hoogu sattunud pianist noogutab aga vales kohas. Saades veast kiiresti aru, hakkab Tammearu lehte tagasi pöörama, kuid selle aja jooksul on Tarsina nii palju edasi jõudnud, et segaduses Tammearu pusimine kukutab noodilehed hoopis maha. Tammearu ronib kärmelt klaveri alla, kahmab lehti, liigub tasa põlvedel, sahmib pabereid patakasse kokku ning piilub Lauljanna poole. Naeruga võitlev Lauljanna on aga ajanud suu nii pärani, et naer välja ei paistaks…
“Mul oli nihuke tunne, et kohe tuleb piss püksi,” tunnistab Lauljanna hiljem Tammearule.
“Aeg luubis” saatejuht Enn Eesmaa 1981. aastal.
Foto: Jaan Rõõmus
Eesmaa ei tee väljagi, loeb rahulikult edasi.
Järgmisel päeval tuuakse Eesmaad koosolekul diktoritele eeskujuks: “Vaat niimoodi peab diktor lugema. Kas või sureb, aga loeb edasi!”
Korraga hakkab stuudios kaamera ees tiirutama kärbes. Kärbes tiirleb paberil, siis diktori käel ja on äkki kadunud! Diktor ajab silmad pahupidi, tema kõrisõlm teeb kuuldava klõnksu, ja siis jätkub rahulik tekst.
Alice Talvik rääkis hiljem: “Televaataja ei saanud arugi, aga meie lämbusime naerust. Televaataja ütleb, et jaa, diktor ei lugenud hästi, kokutas ja matsutas, aga miks ta poleks pidanud matsutama sellise suure lihatüki peale?!”
Eesti Televisiooni direktor Leopold Piip.
Foto: Arnold Moskalik
mida ta hääldab vaid talle omaselt: entusism.
“Me oleme suured entusistid,” kõlab alatasa üle telemaja. “Televisiooni saavad teha ainult suured entusisistid!”
Hardi Tiidus septembris 1966.
Foto: Valdur Vahi
Tiidus on pudilõug! Mitte sõnagi ei saa mehe jutust aru! Uno Leies valab õli tulle, kui püüab Lepat rahustada: “Seda meest sa rääkima ei pane!”
Astrid Lepa marsib otsejoones Hardi Tiiduse ette ja käratab: “Tööle peab hakkama! Sa tead, et oled pudistaja, keegi ei kuule sinu pudinat. Mõte jookseb sul kiiremini, sellepärast sa pudistadki. Kui sa rääkima ei õpi, viskan selle saate nurka!”
Hardi Tiidus ajab silmad pärani. Talle pole keegi julgenud ealeski niimoodi tõtt näkku öelda! On ju Tiidus telemajas hea kambavend ja viinavõtja!
Ent ähvardus mõjub. Tiidus hakkab õppima ja saab kõne korda.
Liikuv ülekandejaam. Tõnis Kask, Astrid Lepa ja tuvastamata isik 1958. aasta talvel.
Foto: Hans Roosipuu
Ta jookseb poolnuttes ustava režissööri Astrid Lepa juurde ja kurdab oma kurba saatust.
Režissöör lohutab: “Meil on üks elu. Elame seda elu nii, nagu tunneme, mitte nii, nagu peaksime. Mis sind takistab?”
Tiidusel on seda valus kuulata. Ta poetab tasa: “Ta on noorem kui mu tütar!”
Režissöör Astrid Lepa ei võpata kunagi! Kõik imestavad, kuidas saab inimene olla nii tuim. Astrid kostab tavaliselt seepeale: “Kuule, mul on peaaegu täiskasvanuks kasvatatud poeg ja televisioon. Ei ole midagi, mis võiks mind jahmatada.”
Televisiooni direktor Enn Anupõld saab aga sellise pealkirja eest peapesu.
“Mis tähendab – ainult üks miljon? Kõlab natsionalistlikult,” heidetakse ette.
Anupõld läheb Talviku juurde, räägib ääri-veeri, lõpuks ütleb, et pangu ikka mingi muu pealkiri.
Matil on nii palju põnevat materjali kogutud, suur Siber läbi sõidetud. Kahju oleks saadet ainult pealkirja pärast tuksi keerata. Saatesarjale pannakse uus pealkiri – “Rahva sõda”.
Saate lõpus on publikumäng, kus Hagi Shein ulatab seitsmele võitjale aplausi saatel punased nelgid.
Pärast seda hakkab laulma Helgi Sallo ning Shein läheb lava taha. Korraga tormab sisse saate režissöör, nägu ähmis, ja teatab, et makk ei salvestanud.
“Võtame sinna kohani tagasi, kus mängutulemused välja kuulutatakse. Korja inimestelt lilled tagasi, mõtle välja midagi vaimukat,” soovitab režissöör kiirelt.
Laul kestab. Shein ei suuda välja mõelda, mida lavalt öelda. Helgi Sallo lõpetab. Pisut ähmis Shein läheb lavale, tõmbab kopsud õhku täis ja ütleb: “Kallid inimesed, nüüd on niisugune lugu, et Othello peab Desdemonat teist korda vägistama…”
Sheini sõnavääratus paneb rahva rõkkama. Kõik võitjad toovad meeleldi lilled tagasi. Publikumängu lõpp saab uuesti salvestatud ülimalt ülevas meeleolus.
Pärast seda kutsutakse Hagi Sheini omade ringis Othelloks.
Dokumentaalfilmi “Ratastoolitants” võtted 1986. aastal. Operaator Dorian Supin ja stsenarist-režissöör Hagi Shein.
Foto: Raivo Tiikmaa
Režissöör Eino Tandre on teinud põhjalikud skeemid, kuidas on parem näidata president Lennart Meri saabumist, istumist, tema kõnet ja kontserti. Ta on nelja kaamera töö pisiasjadeni läbi mõelnud. Kontserdisaalis on äsja lõppenud kapitaalremont ja ka elektrisüsteem