LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      «See õpetus aga, mida sa panteismuseks nimetasid, meeldib mulle väga,» tunnistas Tanel. «Minu meelest on loodus vaimu täis jah, ja Taevaisa ise on nagu suur puutüvi, kust kõik, mis siin silmas üldse leida, välja kasvab.» Seda lausuti päris enesekindlalt.

      «Kõik? Kas ka ebajumalad? Kas ka pahad vaimud?» oli Andreas valvas.

      Rõõmuga nägi ta, et nüüd on Tanel siiski lõpuks kimpu jäänud.

      «Jah, eks nende marduste, vilbuste, puukide ja külmkingadega on asi keerulisem küll,» pidi Tanel tunnistama. «Aga ju nad on lihtsalt vaimud, keda rahupaika veel lubatud pole,» arvas ta siis.

      «Marduseid ja puuke ja neidsamuseid … neid pole olemaski! Nemad pole demonoloogia nimekirjadesse mitte sisse kantudki. Seda tean ma päris kindlasti! Ja peale selle on nad kõik surmkindlalt Saatana enda teenistuses, nii et sinna Jumalapuu külge ei sünni neid hoopiski siduda. Kes nõndaviisi mõtleb, ongi valmis ketser!» kuulutas Andreas võidukalt.

      «Ah et neid pole olemaski? Ja peale selle on nad veel ka Saatana teenistuses… Väga huvitav. Kas niisuguseid imelikke arutamisi ei kutsuta mitte … sko-las-ti-kaks?» Selle sõnaga oli Tanelil raskusi küll.

      Eks nüüd saanud ka Andreas aru, et see, mille ta suure hooga välja oli paisanud, kõlab üsna totakalt. Ta uuris Tanelit eriti teraselt – kas mees teda jälle pilkab?! Ei. Ei pilka. Taneli nägu oli täiesti tõsine, isegi lugupidav. Aga ka nagu murelik.

      «Päike on juba läände keeramas,» alustas Tanel ebalevalt. (See talle siis muret teebki, pahandas Andreas sisimas.) «Kui mungaisand» – lõpuks tuli see sõna ometi! – «õhtuks Padisele tagasi tahab jõuda, siis peab ta küll varsti teele asuma. Aga muidugi võib ju ka siin öömaja saada…»

      Päike oli tõesti jõudsalt edasi liikunud.

      Andreas teatas, et ta seda siiski ei kavatse. Teda oodatakse, ja kui ta ei tule, hakatakse kloostris veel muretsemagi.

      «Ma ise tulen saadan teid üle raba,» lubas Tanel. Andreasele tundus, et selle omal moel upsaka noormehe südamel siiski midagi nagu kripeldab. Ja nii oligi:

      «Mul on üks väga-väga suur soov… Ma olen küll leeritatud, aga armulaual pole ma pärast seda kordagi käinud. Ma olen mitmel korral plaani pidanud, aga … aga pole nagu tihanud tulla. Eks mulle ole need usuasjad ju veel õige ähmased. Teab, kas mind tahetakse armul auale lubadagi… Ja mõned siin peavad mind poolnaljaks nõiakski; ma ju tean taimedest üht ja teist…»

      Nüüd oli Andreas lõpuks täies sõiduvees.

      «Ma luban sulle, et su soov jõuab abtini,» lausus ta tähtsalt. «Armulaual käimine on väga tähtis.»

      «Jaa. Kas pole armulaud mitte Valge Maagia? Seal juhtub ju ime – veini vereks muutmine; nii olla Piibli-raamatus kirjas.»

      «Igatahes!» kinnitas Andreas. «Ja muutubki. Aga selleks peab inimesel süda puhas olema. Ma olen päris kindel, et sul meie auväärse abti Matteusega üsna pikk jutt ees seisab. Sa oled ju veel suuresti ebausu küüsis.»

      Tanel tahtis nüüd küll ilmselt midagi sekka öelda, kuid Andreas ei andnud talle selleks mahti: ta ei tahtnud, et poiss tal jälle millegagi tuju rikuks.

      «Seda sa oled jah! Aga ma näen, et sinu parem osa püüdleb tõevalguse poole, ja meie Püha Kiriku kõige kõrgem ülesanne on seda igati toetada.

      Meie kohtumine, mu noor sõber, ei jää kindlasti mitte viimaseks… Jah, kuid nüüd on mul tõesti aeg teele asuda!»

      III

      BARTHOLOMÄUS HOENEKE VÕTAB ENDALE UUE HEINRICHI

      Bartholomäus Hoeneke – kolme ordumeistri ja mitme foogti pihiisa ning kroonikakirjutaja Jumala armust (viimati mainitud, luuletaja ja ajaloolase vahepeale jäävat ametit pidas ta preestrimissioonist ülemakski) – lesis Paide ordulossis, tema enda poolt väljavalitud kõrge võlvlaega kambris, uhkel inkrustreeritud lavats-voodil päratul sulgpadjavirnal.

      Bartholomäus oli mugavusi armastav mees: kõik tema ümber pidi olema esmaklassiline. Nii laskis ta siia tuppa kokku tassida vaata et pooled kogu lossis leiduvaist siidpadjust.

      Mitte iga Paide foogti Reymar Mumme ligikonda kuuluv mees poleks sellist soovi ilmutada julgenud, kuid tema – ordukangelaste suurte tegude raamatusseraiuja – teadis oma väärtust ning ei peljanud midagi.

      Vahel polnud Bartholomäus koguni päris kindel, et kes üldse kelle tarvis on loodud: kas tema ordu jaoks, et selle suuri tegusid ja võite igavikule jäädvustada, või hoopis ordu tema jaoks – kuidas muidu saaks Bartholomäus Hoeneke ainest oma vaimuannete rakendamiseks?..

      Niisugust küsimuse-püstitust võidi muidugi upsakaks pidada – seda teadis ta ise väga hästi – , aga lubatagu siiski küsida, kas ei tohiks tema oopused suurejoonelisemad välja kukkuda, kui nende kangelasteks oleksid Antiik-Kreeka või Vana-Rooma kangelased. Kas ta ei pääseks siis oma ande raiskamistest igasuguste vakuste ja kümniste, matsielu üksikasjade ja nende endi põikpäisuse kirjeldamisest? Pääseks küll!

      Ordumeister Eberhard von Monheim, kelle pihiisaks olemise au veel hiljaaegu temal lasus, oli muidugi mõista imposantne persoon ja suur väejuht, kes Riia linna sisse piiras, põlvili surus ja alistuma sundis; Viljandi kumpaan ja Jelgava komtuur Barchard von Dreileben, kes kõigi eelduste järgi kohemaid Eberhardi ametipärijaks tõuseb, on jälle näidanud kõva kätt ning kindlat meelt vene vankadega sõdides; ta ehitas Vastseliina linnuse ja hoiab Pihkvatki pideva hirmu all; kuid ikkagi-ikkagi: kas poleks siiski üllam luua ühtaegu nii kõmisevaid kui ka elegantseid värsse näiteks Makedoonia Aleksandrist ja tema vägitegudest või siis jälle geniaalsest ja kuratlikust, õrnast ja julmast Nerost – hingelt poeedist, nagu on seda Bartholomäus Hoenekegi…

      Niisugused mõtted hoidis Bartholomäus muidugi enda teada: olla suur tähendavat ka oskust – küllaltki keerukat oskust – näida väike. Kehalises mõttes oli see küll ilmvõimatu, sest kummastki ordumeistrist oli Bartholomäus peajagu pikem.

      Jaa – Bartholomäus Hoeneke oli kõhn lattsirge mees, kandilise peakujuga nagu enamik Rooma keisreid, ja veinpunaka jumega; tema käed olid seevastu väikesed, tundlikud, naiselikudki – nii et kullatud ja eriliselt teritatud hanesulg ta peente kunstnikusõrmede vahele otse oivaliselt sobis.

      Bartholomäus ajas end patjadele istuli ning sikutas kellanööri. Meeldivalt kähku kummardas kambrilävel tema toapoiss, kes sai käsu Paide lossi keldrist talle pudel head veini tuua. Ehk leevendab see tusatuju, mis vägisi mõnusat õhtupoolikut rikkus: jah, see Padisele sõit, mis peagi ees seisab, tegi tuju sandiks. Bartholomäus oli küll preester, ent kloostrid, eriti siin tusahallil Maarjamaal, ei meeldinud talle. Ning ka tohmakad mungad. Aga minna tuleb siiski – eks ole ta ju kroonik, ning Padise vastu on ordupealikuil viimasel ajal miskipärast senisest suurem huvi.

      Esimese pudeli saatis Bartholomäus põlglikult tagasi – see vana prantsuse vein, üleni ämblikuvõrkudest kaetud, võis muidugi hea olla, kuid too kohalikku verd, kuid siiski taipliku pilguga nooruk, kelle ta arvatavasti oma uueks toapoisiks tõstab, õppigu ära, et Hoeneke, Lüübeki mees, eelistab Gallia veinidele Saksamaa omi. Kodumaa omi. Ja kaminasse visaku poiss kah halge juurde – Paide orduloss õhkub külmust, olgu väljas mis ilm tahes.

      Veini hõbepeekrisse kallata lasknud, jälgis Bartholomäus silmanurgast halge kaminasse laduvat noormeest; kenad siredad reied olid sel poisil. Ka tagumik ei olnud matsitüse… Kui võtaks poisi äkki Padisele kaasa. Õppigu kombeid ja nähku elu.

      Kaminatuli lõi mõnusasti hubisema. Kergelt heldinud kroonik otsustas poisilegi tilga veini kallata. Nii tegigi. Poiss lõi juuksejuurteni hõõguma, rüüpas veini ära ja köhis seejärel nii lapselikult ja südantsoojendavalt. Asi on otsustatud: seda poissi edutatakse. Ta on häbelik, küllap ka kuulekas.

      «Hommikul tule sina ise mind riidesse aitama! See praegune Heinrich on võimatu kobakäpp.»

      «Kas preestrihärra mõtleb seda tõsiselt?» Poisi häälest kostis selge rõõm.

      «Mis mina ütlen, on alati tõsiselt mõeldud,» lausus Bartholomäus

Скачать книгу