LITMIR.BIZ

      Kõmu eestlaste Taavettisse saabumisest oli hakanud vähehaaval levima ka ümbruskonnas. Ühel jõulueelsel pühapäeval, kui olime koos Endel Vaheriga metsas jalutamas, pidas meid kinni üks erariides soomlane ja küsis, kas me ehk olemegi need hõimuvelled, kes on tulnud Soomele appi tiblasid maalt välja lööma. Saanud meilt jaatava vastuse, surus ta meil kätt ja ütles, et ta on Hemmi Seppä sealtsamast lähedalt Kurvilast ja ta palus meid tulla jõulu teisel pühal endale külla. Lubasime minna, kui ei tule tõrget linnaloa saamisega. Mingit probleemi sellega ei tulnud ja kokkulepitud ajal otsisime külalislahke soomlase talu üles. Ukse avas peremees ise. Ta kutsus meid tuppa ja tutvustas meile oma perekonda, sealhulgas kaht neiueas tütart, Hannat ja Valmat. Need kaks katsid kähku kohvilaua, süütasid jõulukuusel küünlad ja palusid meid lauda istuda. Kõigepealt luges pereisa jõuluevangeeliumi ja pidas söögipalve, alles siis valati kohvi ja pakuti toidupoolist.

      Järgnevas vestluses selgus, mis uudiseid me võõrustaja meilt ootab. Nimelt hakkas ta kohe uurima, milliseid kuritegusid olid venelased esimesel nõukogude aastal Eestis sooritanud, keda oli esmajärjekorras arreteerinud, keda küüditanud, kas inimesi oli ka piinatud ja tapetud jne. Saime aru, et soomlased ootavad hirmuga, et nende rinne ülekaalukalt suure vaenlase vastu võiks ühel saatuslikul hetkel kokku variseda ja neid tabada Baltimaade rahvaste saatus. Lahkumisel suruti meil südamlikult kätt, paluti neid peatselt jälle külastada ja tunda end nagu omas kodus. Seda me muidugi lubasime teha ja järgmise aasta algul otsisimegi paaril korral oma Kurvila sõbrad jälle üles.

      Sama jõulu ajal sain ootamatult postipaki mulle tundmatult Jyväskylä tütarlapselt Eeva Hangasjärvilt. Leidsin sellest peale soojade sokkide ja maiustuste veel kirja jõulutervitustega ja sooviga astuda kirjavahetusse. Muidugi kirjutasin kohe vastuse ja järgmises kirjas sain teada, et Eeva käib Jyväskylä gümnaasiumi viimases klassis. Eeva osutus erakordselt huvitavaks ja humoorikaks kirjapartneriks. Ühes kirjas näiteks väitis ta, et inglise keelt on võimatu õppida, sest inglastel ei ole mingit loogikat, kui nad kirjutavad “Jerusalem”, aga hääldavad hoopis “Betlehem”. Selliseid pärleid puistas Eeva oma kirjades alatasa.

      Siis teatas ta mulle ühes kirjas, et klassiõed ähvardavad ta risti lüüa, kui ta ka nende jaoks eesti sõdurpoiste aadresse ei muretse. Saatsin talle kümnekonna oma jao poisi nimed ja välipostinumbrid, kuid selle peale tuli teade, et klassis olevat kirjapartnerite jagamisel maailmasõjaks läinud. Rahu saabus alles siis, kui iga tüdruk oli oma eestlasest sõdurpoisi aadressi kätte saanud. Kirjavahetus Jyväskylä koolitüdrukutega jätkus pidevalt ja põnevalt kuni meie rügemendi lahkumiseni Soomest. Olen püüdnud Eevaga ühendust saada hiljemgi, kuid kahjuks pole see õnnestunud, kuna ma ei tea ta hilisemat perekonnanime. Vanal nimel ja aadressil saadetud kiri tuli tagasi märkusega: ”Adressaat tundmatu”

      Pühapäevad olid meil küll õppustest vabad, kuid kuna lähim keskus Taavetti asus 9 km kaugusel, polnud linnalubadega suurt midagi peale hakata. Selle asemel püüti vabal ajal tegelda muusika ja lauluga ning korraldada meelelahutusõhtuid. Sinna tulid vahel esinema ka Soome naiskodukaitse Lotta Svärdi tütarlapsed ja Soome sõdurid. Vastutasuks saime meie ka nende pidudest osa võtta. Minu leivanumbriteks neil õhtutel said flöödisoolod klaveri saatel, näiteks marss “Wien bleibt Wien” operetist “Lõbus lesk”, popurrii soome rahvaviisidest jms. Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril 1944 oli Taavetti kultuurimajas suur isetegevuskontsert, millest võtsid osa nii meie kui Soome sõdurite isetegevuslased ja ka lottaneidude laulu- ja tantsurühm. Minu esinemist teadustades ütles konferansjee, et järgmisena näitab mustkunstnikust eesti vabatahtlik, kuidas täitesulepeaga mõnusat muusikat saab teha. Pole ju orkestri kõige väiksem puhkpill pikoloflööt tõepoolest kuigi palju täitesulepeast suurem. Tõmbasingi siis oma pisikese vilepilli rinnataskust välja ja pärast klaveri eelmängu lasksin hoogsal marsil kõlada.

      Ootamatu võimalus muusikat teha tuli mulle veel järgmisel suvel, kui olime juba lõpetanud eriväljaõppe ja suunatud rindele. Seal hakkas levima mingi kõhutõbi, mida soomlased nimetasid lihtsalt ripuliks, kõhulahtisuseks. Meid saadeti Kouvola välihaiglasse, kus ajaviiteks kombineerisime kokku instrumentaaltrio flöödist, suupillist ja kitarrist. Olime kõik kolmekesi verivärsked radistid. Suupilli mängis Kaljo Schults, hilisem TPI füüsikakateedri dotsent, rütmi lõi oma kitarril Hugo Reier, kes pärast sõda siirdus elama Rootsi. Haigetele me muusika meeldis ja ka haigla personal tuli meie lugusid kuulama. Oli ju enamik sealseid patsiente vaid ripulihaiged, kes vajasid väikest adrenaliinisüsti. Laulsime neile ka eesti laule ja jutustasime meie esimese punase aasta poliitilisi anekdoote, mis sõjameeleolu arvestades aplausiga vastu võeti.

      Suurim probleem Soome sõjaväes oli meie jaoks liiga väike toidunorm. Sirguvale organismile ei jätkunud sõjaaegsest, tublisti vähendatud toiduratsioonist. Kohe sööklast lahkumise järel hakkas näljatunne uuesti vaevama. Soomlastel seda muret ei olnud, sest nemad said kodunt toidupakke. Lähim toidupood oli üheksa kilomeetri kaugusel Taavettis, aga sealgi olid kõik olulisemad toidukaubad saadaval vaid eritalongidega. Kord viidi meie kompanii sinna marsikorras ja kohale jõudes lasti pooleks tunniks rivitult. Tormasime muidugi kohe toidupoodi, kus meie õnneks oli talongivabalt müügil mingeid kartulikotlette. Leti ette oli aga kogunud nii pikk järjekord, et kui mina oma noosi kätte sain, kõlas juba rivistuskäsklus. Toppisin kiiruga oma väärtusliku toidumoona pluusipõue ja jooksin rivisse. Tige nooremseersant Törnkvist aga röögatas: “Kõik eided, kaks sammu ette!” Kõik punnis pluusiga väljaastujad said karistuseks käimlatoimkonna, millest kästi kasarmusse tagasijõudmisel korrapidajale ohvitserile kohe ette kanda. Olin aga nii näljane, et otsustasin kõigepealt oma kõhu täis süüa. Kui siis korrapidajale oma karistusest ette kandma läksin, käratas see, et ega tal kümmet käimlat puhastada pole ja saatis mind hoopis metsa luudasid tegema. See aga oli käimla

Скачать книгу