Pajatusi Palgimäelt - Hans Karro

Скачать книгу

tõlkida, et tal läheb halvasti, kui ta oma ratast heaga ära ei anna. Selle peale vastas Simm, et ta on tööline ega saa oma ratast loovutada, kuna see on talle igapäevaseks töövahendiks. Sõdurid väitsid seepeale, et sõja ajal kuuluvad eranditult kõik liiklusvahendid konfiskeerimisele. Vaieldi veel veidi aega, siis aga mindi koos tagasi Lustivere tee suunas. Veidi aja pärast kostis üksik püssipauk. August Simmi laip avastati meilt ülejärgmise, Sule talu lepikust. Mu kooliõde Valve jutustas hiljem, et ta oli parajasti sel ajal seal lähedal põllul äestanud ja ta hobune oli pauku kuuldes end tagajalgadele püsti ajanud.

      Meie külast, Lustivere metsa äärsest Pühajärve talust viisid sõdurid 15. juulil ära 49aastase perenaise Alma Saare. Punaväelased olid tulnud sinna tallu hobust ja vankrit nõudma. Peremees Jüri oli ütelnud, et ta peab minema koplisse hobust ära tooma, oli võtnud hobuse päitsed ja põgenenud. Vihased punaväelased olid siis ära viinud perenaise. Teda oli kuuldavasti kinni hoitud naaberkülas Pauastveres, Põõna talu heinaküünis. Tema edasisest saatusest ei teata muud kui seda, et ta laip leiti hiljem sama küla kartulipõllult.

      Veelgi õudsem sündmus toimus me naaberkülas Pauastveres, mu koolivenna Martinsoni Endli kodutalus Susil. Sinna oli kogunenud lahingute eest varjule hulk inimesi teistest selle küla taludest, kui 22. juulil, päeval mil Punaarmee oli sunnitud Põltsamaalt taganema, oli rühm purjus hävituspataljonimehi tulnud Susile ja nõudnud endale talu hobust. Perepoeg Endel oli keeldunud, mispeale teda oli peksma hakatud. Üks juhuslikult kohale sattunud ohvitser oli Endlile appi tulnud ja käskinud tal hobuse koplisse viia. Kui poiss koplist tagasi oli jõudnud, näinud ta, kuidas purjus hävituspataljonlased olid inimeste sekka käsigranaate loopinud. Surma said Endli 45-aastane ema Anna ja 11aastane õde Linda, Postimardi talu 36-aastane perenaine Amanda Lindemann koos oma 10-aastase poja Heinoga ning veel kohaliku kooli õpetaja kaheaastane tütar Ene Korp. Sellest kõigest jutustas mulle hiljem mu koolivend Endel. Lisas veel, et ta õel oli granaadikild purustanud teise jala ülaltpoolt põlve ja teda oleks suutnud ehk kiire arstiabi päästa, kuid Põltsamaa punased linnavõimud olid just äsja Põltsamaa ainukese kirurgi, dr. Carl Prima tapnud, süüdistatuna selles, et ta oli ravinud ka haavatud metsavendi. Vigastatud laps tuli hobuvankril viia 50 km kaugusele Viljandi haiglasse, kuid seal ei suudetud teda enam päästa. Susi talu tragöödia kirjeldus on lühidalt ära toodud ka Saksa ajal ilmunud teoses “Eesti rahva kannatuste aasta.”

      Viimaseks vapustavaks elamuseks sellel Põltsamaa vallutamise päeval oli mulle ühe haavatud poisikeseohtu punaväelase komberdamine Palgimäe õuele. Tal oli pommikild teist jalga raskelt vigastanud. Omatehtud elementaarse karguga vaevaliselt liikudes jõudis ta meie trepile ja palus juua. Seejärel uuris, kas Venemaa piir on veel väga kaugel. Kuuldes, et umbes 50 kilomeetri kaugusel on tal ees Peipsi järv, ohkas poiss, võttis oma püssi õlale ja hakkas vaevaliselt edasi komberdama Põltsamaa-Jõgeva maantee suunas. Tõenäoliselt läks ta vastu oma vältimatule surmale, sest seal ees kihutasid sel ajal juba sakslased oma sõjamasinatega.

      Põltsamaalt taganesid punased Tapiku raba lähistele, kus jäid Saksa sõjaväe piiramisrõngasse. Ühel ööl olid nad segaduses ja paanikas hakanud üksteist vastastikku tulistama, kuid hiljem süüdistanud selles kohalikke elanikke Udukülast. Nad olid puistanud küla läbi ja viinud kaasa kõik kättesaadud mehed, nii küla elanikud kui ka seal viibivad sõjapõgenikud. 2. augustil 1941 lasti 17-st kättesaadud mehest 16 maha. Üks vangidest pääses jänesehaake tehes põgenema ja siirdus hiljem elama Austraaliasse. Noorim hukatuist oli 15-aastane poisike, vanim tema 53-aastane isa. Sellest kurbloost jutustas mulle Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme, kes oli need mõrvaohvrid matnud seal lähedal paikneva Aidu vabadusaltari juurde. Seal Aidu külas oli Vabadussõja ajal peatatud punavägede pealetung ja selle sündmuse mälestuseks oligi sinna Eesti esimese iseseisvuse ajal püstitatud vabadusaltar. Nüüd oli see altar saanud süütult hukatute hauasambaks. Aasta hiljem olid hukatute säilmed sealt välja kaevatud ja ümber maetud, igaüks oma kodukalmistule

      Lahkunud venelaste järel hakkasid nüüd taludes oma mootorratastel ringi sõitma saksa sõdurid. Nemad vägisi tuppa ei kippunud, küsisid viisakalt võid ja mune. Neilt saime meiegi oma esimesed saksa margad. Kahjuks selgus varsti, et sõja ajal kehtestatud tarbekaupade kaardisüsteemi tingimustes polnud selle uue rahaga eriti midagi peale hakata. Veidigi defitsiitsemate kaupade saamiseks tuli muretseda nn. ostupunkte, mida talunik võis saada vaid talusaaduste üleplaanilise müügi eest riigile. Kõrgete riiklike müügikohustuste tõttu oli neid aga väga raske saada. Tekkis naturaalmajandus, kus kaup vahetati kauba vastu.

      Linnarahvas hakkas maal toiduainete vastu igasugu tarbekaupu nagu rõivaesemeid ja jalatseid pakkumas käima. Nii sain mina endale korraliku kooliülikonna vaid kotitäie kartulite eest. Talusaaduste otsemüük turul või laadal oli rangelt keelatud, kõik tuli müüa riigile naeruväärselt madalate hindadega. Kõvaks valuutaks sai kodus valmistatud piiritus, puskar ehk samagonn. Rahvas nimetas seda veel ka metsakohinaks ehk lepikuliisuks, sest kuna selle valmistamine oli kategooriliselt keelatud, peideti puskarivabrikud sageli metsatihnikutesse. Keelatud puskariäri kohta oli rahva hulgas levinud järgmine naljalugu.

      Talumees sõidab piimanõu täie samagonniga linna, et seda seal riidekauba vastu vahetada. Teel teda peatanud sakslasest kontrollijale väidab mees, et ta viib linna oma koolilastele piima. Sakslane tahab aga piima tingimata maitsta ja mees ongi sunnitud kontrollijale kulbiga oma toodangut pakkuma. Sakslane joob kulbi tühjaks ja kiidab: “Donnerwetter! See väga hea piim. Mina ostma kõik see piim!”

      Sügisel selgus, et meie koolimaja on võetud Saksa sõjaväe käsutusse ja koolitöö alguse kohta ei osata midagi öelda. Et õppeaasta kaduma ei läheks, viisin avalduse sisseasumiseks Põltsamaa Tööstuskooli, mis paiknes mu kodust umbes seitsme kilomeetri kaugusel Kaarlimõisas. Sain kooli internaadis endale voodikoha, kuid varsti selgus, et seal on võim mingi pätikamba käes. Need terroriseerisid pidevalt väiksemaid ja nõrgemaid poisse. Isegi praktika- ja tööõpetuse tundides kippusid nad teisi narritama ja kiusama.

      Olin oma esimeseks praktiliseks tööks saanud ülesande viilida rauatükist välja kuuskantmutter. Asusin kähku seda ülesannet täitma, kuid märkasin, et mu ümber hakkab kogunema kamp suuremaid poisse. Need hakkasid õiendama, et ma häirivat nende tööd, kuna mu viil kriuksub õudselt, sest ma ei kasuta viiliõli. Nad käskisid mind minna lattu seda õli tooma. Kui keeldusin, tõi üks poisivolask ise mulle õlleklaasiga mingit tumedat haisvat vedelikku ja käskis mul sellega oma viili määrida. Kes teab, kuidas see vahejuhtum oleks lõppenud, kui ma poleks äkki märganud, et mu kunagine koolivend Pauastvere algkoolist Heino Käsnapuu pilgutab mulle vaevu märgatavalt silma.

      Asi sai korrapealt selgeks. Andsin vedelikutoojale ta klaasi tagasi ja palusin tal see tühjaks juua, et ta teine kord enam sellist lolli jama ei ajaks. Selle peale hakkasid kõik lähedal olejad naerma ja asi näis olevat lahenenud minu kasuks. Õhtul magama heites aga avastasin oma voodist teki alt suure paberist veepommi. Mu sõber Heino hoiatas, et õpetajale või internaadi vanemale kaebamisest poleks midagi kasu, sest kaebajaid kiusatavat veelgi enam. Pidasin selles koolis küll aasta lõpuni vastu, kuid niipea kui ühisgümnaasium järgmise aasta algul tööd alustas, läksin sinna tagasi. Mu hea sõber ja abimees Heino Käsnapuu, oma vanemate ainuke laps, langes Saksa sõjaväkke mobiliseerituna 1944. aasta sõjasuve lahinguis Sinimägedes.

      Sõjaaegne kooliaasta ühisgümnaasiumis algas niisiis nelja kuulise hilinemisega. Esimesel koolipäeval selgus, et suvel oli sakslaste pruun katk üle linna käinud. Paljusid tuttavaid ei olnud enam. Ka osa me senistest õpetajatest oli asendatud uutega. Tütarlaste käsitööõpetaja Liisa Köst oli ilma mingi kohtuta maha lastud liigse agaruse pärast punasel nõukogude aastal. Vene keele õpetajad Tamara Sulg ja Margit Lagus, samuti matemaatikaõpetaja Vladimir Meisner ja muusikaõpetaja Ants Kiilaspea olid kuhugi kadunud. Hiljem selgus, et ka õpetaja Meisner oli Tartus hukatud, kuid Tamara Sulel ja Margit Lagusel ja oli õnnestunud Läände põgeneda. Meie lugupeetud orkestrijuht Ants Kiilaspea oli küll arreteeritud olnud, kuid tänu kooli direktori Hartvig Reinvalla eestkostele vabaks pääsenud ja Tallinna elama siirdunud. Orkestri uueks dirigendiks oli tulnud Voldemar Lemmik, kes hiljem sai kuulsaks oma esimese eesti naispuhkpilli-orkestriga.

      Sõjaaegne koolielu läks üle kivide ja kändude. Koolivihikute asemel jagati õpilastele välja mingeid vanu, kasutamata jäänud

Скачать книгу