ТОП просматриваемых книг сайта:
Snaiper idarindel. Albrecht Wacker
Читать онлайн.Название Snaiper idarindel
Год выпуска 2015
isbn 9789949205301
Автор произведения Albrecht Wacker
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sepp oli kompaniiülema otseses alluvuses ja sattus üha uuesti lahingu tulipunktidesse. Sageli vähenes vahe vaenlasega nii kiiresti, et ta vahetas snaipripüssi vähem täpse püstolkuulipilduja MP 40 vastu, mis tal sellisteks puhkudeks ikka kaasas oli. Asi läks ohtlikuks siis, kui rindejoon lagunes ja mindi üle lähivõitlusele. Kaugusel alla kolmekümne meetri oli täpsusrelv vaid osaliselt kasutamiskõlblik, sest optika vaateväli piiras kiiret sihtmärgivalikut. Tegelikult polnud kiirel sihtmärgivalikul võimalik optilist sihikut kasutada, sest selle kaudu oli võimalik näha vaid väga piiratud vaatevälja. Selline võitlusolukord tähendas snaiprile ebaproportsionaalselt suurt stressi. Ta ei tohtinud oma püssi kaotada ja sattus seetõttu eriti suurde avastamisohtu. Kui see juhtus, suurenes individuaalne võitlussurve, sest avastatud täpsuslaskurid võeti reeglina eriti tugeva tule alla.
Vastu õhtut võitlus rauges, kuid surve järelejäänud võitlusvõimelistele jäägritele säilis, sest venelased üksnes korraldasid oma vägesid ümber ja rünnak võis iga hetk uuesti alata. Tegelikult oli järgmise rünnakuni jäänud vaid mõni tund. Vaenlase eemalhoidmine õnnestus päris hästi ja snaiprid aitasid tabavate kauglaskudega sellele tublisti kaasa.
10. oktoobri ööl vastu 11. oktoobrit 1943. aastal katkes Seppi väeüksuse rindelõigus ootamatult venelaste tuli. Mõne hetke vältel valitses petlik rahu. Kompaniiülem kasutas juhust, et kompanii positsioonid üle vaadata ja rindelõigu olukorrast selge pilt saada. Ühel eespoolasuval raskekuulipildujapositsioonil juhtis keegi jäägritest tähelepanu veidrale liikumisele eesliinil oleval võsasel alal. Kohe moodustati kaheksast sõdurist koosnev luurerühm. Sepp julgestas neid, ta liikus nende kõrval kolmekümne meetri kaugusel erakordselt ettevaatlikult mööda maastikku. Seppil oli tema snaipripüss, sõdurid olid relvastatud automaatide ja käsigranaatidega. Närvid viimseni pingul, roomasid nad läbi põlvekõrguse rohu näidatud suunas. Kolmesaja meetri kaugusel kuulsid nad korraga summutatud hääli. Sepp peitus rühmajuhi käega antud märguande peale põõsastikku hästi varjatud kohta, seadis relva laskevalmis ja jälgis läbi optilise sihiku ümbrust. Endast kaheksakümne meetri kaugusel nägi ta orusuu piirjooni. Luurerühm liikus hargnenult allapoole. Ettevaatlikult piilus grupijuht nõkku ja nägi seal umbes sajaliikmelist, peamiselt vanameestest ja alaealistest koosnevat väesalka, mida juhtis täiest kogenematu poliitohvitser. Tundes hirmu ja ebakindlust eesseisva lahingu ees, istusid nad suitsetades ja lobisedes üksteise kõrval. Luurajate juht tõmbus tagasi ja andis oma meestele käega märku. Üks neist roomas Seppi juurde ja teatas, et vaatamata arvulisele vähemusele üritavad nad hommikuhämaruses rünnakut. Võis oodata, et venelased tormavad täielikus segaduses oru väljapääsu poole, kus Sepp nad tule alla võtab.
Kahe tunni pärast ilmus taevaservale esimene kahvatu koidukuma. Paljud venelased olid magama jäänud ja vähesed ärkvelolijad olid ilmselgelt hajevil. Juhi märguande peale võttis iga sõdur kätte kolm granaati ja viskas need korraga eemale. Nagu välk selgest taevast plahvatas mitte midagi kahtlustavate punaväelaste keskel kakskümmend neli granaati. Puhkes täielik paanika. Pea kaotanult jooksid vigastamata mehed edasi-tagasi ja tulistasid hullunult enda ümber, vigastades seejuures enda kaasvõitlejaid. Haavatud kisendasid õudusest. Nüüd asusid jäägrid positsioonidele ja avasid automaatidest tule pea ja juhtimise kaotanud salga pihta. Nagu oodatud, põgenesid venelased orusuu suunas, joostes niiviisi otse Seppi püssitoru ette. Vastavalt sõja karmidele reeglitele täitis ta oma ülesannet, mille puhul tegutsemine oli juba muutunud rutiiniks: sihtida keha keskele, kiiresti ja ühtlaselt päästikule vajutada, korrata, sihtida, vajutada. Lask lasu järel tabas surmava täpsusega märki. Minuti pärast lamas rohus viis surmatud vaenlast ja kuna nende järel tulijad närviliselt kõhklesid, jäi Seppil aega uuesti laadida. Kui nad tardumusest vabanesid, lamasid maas juba viis järgmist raskelt haavatut. Ülejäänud tormasid tagasi, kuid neid tabas luurerühma automaatide tuli ja granaadirahe. Tormamine oru ja selle suu vahel kestis veel mõni minut, kuni tapatalgu lõppes. Üllataval kombel terveks jäänud jäägrid jätsid oru täis lõhkirebitud kehi ning kisendavaid haavatuid ja surijaid seljataha. Luuregrupp ja snaiper kadusid hommikuhämaruses hääletult otsekui vaimud.
Haruldane ülesvõte!
Nende külmavereline edukas rünnak tõi väikesearvuliseks jäänud kompaniile mõne tunni näivat kergendust. Ent juba keskpäeval andsid venelased jõulise vastulöögi. Neil õnnestus jälle meeleheitliku vaprusega vastu pidada, kui langev hämarus rünnakule järsu lõpu tegi. Pinge kasvas, sest kardeti kõige hullemat. Enne keskööd tuli teade, et venelastel õnnestus ühes teises rindelõigus läbi murda ja vaenlane koondab jõude edasi tungimiseks. Jäägritele tähendas see tõenäolist pääsemist. Neid oli nii vähe järele jäänud, et veel ühele päevale tugevatele rünnakutele poleks nad vastu pidanud. Näljast, täielikust kurnatusest, haavadest ja nakkushaigustest täiesti räsitutele oli see lühike rahuhetk ellujäämise küsimus. Kogu päeva olid jäägrid söönud vaid soolakurke ja õunu, mida nad venelaste talumajadest leidnud olid. See mõrvarlik kooslus lõi ka tugevaima seedimise rivist välja. Kõigil oli kõht lahti. Kuna sõduritemassi organiseeritud toitlustamine oli sama mõeldamatu kui pesuvahetus, võis iga hooletu peeretus tuua kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Mõnedes sõduripükstes võis kohata kogu soole sisu. Täis lastud pükstega, ühes haisvate kaasvõitlejatega tuli läbi viia vajalikud ümberkorraldused.
Neile jäi vaevalt nädal hinge tõmmata, und täis magada, hügieeni eest hoolitseda ja veidi korralikumast toidust uut jõudu ammutada. Just nimelt hügieen oli ja on sõjavägede juhtimises alahinnatud aspekt.
Arusaadavatel põhjustel korraldati Wehrmachti väljaõppe käigus kasarmutes viibivatele sõduritele korrapäraseid ootamatuid kehalise hügieeni kontrolle, mis hõlmasid ka genitaalpiirkonda. Järsku ilmus peaarst koos mõne sanitariga. Kompanii pidi söögisaali üles rivistuma, sõdurid end riidest lahti koorima ja paljalt rivvi võtma. Erilist tähelepanu pööras arst suguorganitele ja suguhaiguste esmastele sümptomitele ning puudulikust hügieenist tingitud põletikele või seenhaigustele. Kuna räpane noku tõi kaasa distsiplinaarkaristuse, siis löödi nii mõnigi nokuots enne kontrolli taskurätiga lausa läikima.
Kuna pidev lahinguolukord oli just hügieeni mõttes problemaatiline, tuli kasutada iga võimalust, et oma keha eest hoolt kanda. Kui see tegemata jäi, siis tekkis väga kiiresti hulk ebameeldivaid vaevusi, millele võisid järgneda juba tõsisemad haigused. Sõdurite elu tegid kibedaks seenhaigused, sügelised, täid ja mädapaised. Võimalust end pesta ja täide vastu võidelda kasutati seepärast innukalt. See, kui sõdurid üksteisel ja rõivastel täisid ja teisi parasiite otsisid, oli peaaegu idüll. Kaks või kolm meest istusid hardalt üksteise kõrval, nende ees põles küünal, mille kohale oli traadiga kinnitatud kingakreemi karbi kaas. Küünal ajas plekk-karbi kuumaks otsekui pliidiplaadi. Sõdurite võidukate kommentaaride saatel jätsid tüütud parasiidid hõõguval plaadil sisinal eluga hüvasti.
Juba mõne päeva pärast, kui vaid hädapärased positsioonid sisse olid seatud, tabas neid 21. oktoobril taas venelaste raevukas rünnak ja kiskus rügemendi taas armutusse ellujäämisvõitlusse. Kuigi siin-seal oldi kaitses edukad ja tehti isegi mõned vasturünnakud, oli venelaste ülekaal siiski liiga suur ja see tõi kaasa täiendavate maa-alade loovutamise. Sakslaste võitlusliin tõmbus seejuures ebasüstemaatiliselt tagasi ning tekkis ebaselgete taanete ja väljasopistustega võitlusliin. Viimaks polnudki enam ees- ja tagaliini. Ühendus saksa üksuste vahel oli katkenud. Lahingu kulg jäi ebaselgeks ja iga üksus võitles omaette. Tekkis psühholoogiliselt erakordselt ebakindel olukord. Rängale lahingusurvele lisandunud hirm saada oma väeüksustest ära lõigatud tekitas paanikaohu. Arutul ja kontrollimatul põgenemisel olid katastroofilised tagajärjed, sest nii sai vastane takistamatult ilma arvestatava vastutegevuseta kaootilistesse ridadesse tungida ja kogu üksuse hävitada. Selle tagajärjeks olid tohutud inim- ja materiaalsed kaotused.
Samas on paanika sügavalt inimlik ja kujutab endast