Snaiper idarindel - Albrecht Wacker

Скачать книгу

ohver, kes pahaaimamatus hooletuses üle kaevikuserva oma väljaheitetopsi tühjendama asub. See oli vaid üksik madalal asetseva päikese kiir, mis läigatas binokli klaasil. Sellest oli venelaste täpsuslaskuri jaoks küllalt, et mõista, et nad on positsioonil.

      Varjatud positsioonil tõmbas ta relva vinna ja sihtis sinna, kus oli näinud välgatust binokli läätsel. Kannatlikult ootas ta uut välgatust. Hetke pärast kõlas lask. Ent mõlemad pooled olid teineteist silmanud. Binoklit silme ees hoides sosistas Balduin samal hetkel: „Vaata, Sepp, seal eespool, väikesest künkast kahe sõrme kaugusel…“ Venelase lasu plaksatusele järgnes kohe vilisev hääl ja käteplaksu sarnane heli Seppi kõrval. Veri ja lihatükid pritsisid tema vasakule näopoolele. Ta pööras pead ning talle avanes apokalüptiline vaatepilt. Snaipri lõhkekuul oli Balduini binoklit tabades veidi kõrvale kaldunud ja otse tema suus plahvatanud. See oli ohvrilt ära rebinud huuled, lõikehambad, lõua ja poole keelt. Õudusest pungis silmad vahtisid Seppi, samas kui puruksrebitud suuavast kostis kohutavat korinat ja voolas välja vahust verd. Sekundi möödudes tabas teine lask maapinda nende vahel. Otsekohe tõmbus Sepp turvalisele madalale positsioonile ja tiris ka Balduini jalgupidi enda juurde. Enne õhtuhämaruse saabumist polnud positsioonilt võimalik lahkuda, sest see oleks tähendanud kindlat surma vastase snaipri kuulide all. Seega pidid nad selles vastikus paigas konutama ega saanud haavatule abi otsida. Sõbra hirmsat haava nähes tundis Sepp end täiesti abituna ja suutmatuna olukorda kontrollida. Siin polnud kasu sidumisest ega veresoone kinnipigistamisest, vaid vaja läinuks väljaõppinud meedikute kiiret professionaalset abi. Ent see oli võimatu. Keelejäänus paistetas kiiresti mängupalli suuruseks ja sulges hingamisteed. Sepp püüdis haava korrastada ja paistetavat kude kõrvale lükata, kuid selle tulemusel hakkas Balduin korisema ja sai veelgi vähem õhku. Toru või kõri avamine oleks võinud ta päästa. Paraku pidi Sepp abitult oma võitluskaaslase surmavõitlust pealt vaatama. Üha vähem õnnestus haavatul õhku saada ja üha enam verd voolas iga krampliku hingetõmbega kopsudesse. Sepp püüdis tema ülakeha veidi kõrgemale upitada. Abitult rääkis ta haavatule tobedusi sellest, et tuleb vastu pidada, sellest, et ta saab hakkama ja varsti jõuab abi kohale. Surmakrampides haaras ta Seppi käest. Veriseid haavu tekitades tungisid küüned nahasse, kuid Sepp ei tundnud midagi. Seppile tundus, et kulus tunde enne, kui Balduin oma pungis silmi viimast korda müstilise sügavuse ja kurbusega pilgutas, käed hüvastijätuks talle omasel viisil kokku surus, värin keha läbistas, pilk viimaks surmas kustus ja tema vaevadest pääsenud keha kaasvõitleja kätele vajus. Sisemiselt tardunult põrnitses Sepp oma kätel lebavat surnukeha. Hetke pärast vallandus kirjeldamatu pinge krampliku nutuna. Ohjeldamatult nuuksudes leidsid väljapääsu tema abitus, hirm, pinge ja ellujäämisvõitluse pidev stress. Ülejäänud päev kulus tal surnud sõbra ja võitluskaaslase kõrval auvalvet pidades. Tema pea oli otsekui tühjaks puhutud, ei mingeid mõtteid ega tundeid, need kõik olid pisaratega minema uhutud. Ta kogus end ning muutus seesmiselt veelgi nüristunumaks, kalgimaks ja halastamatumaks. Millalgi sellel mitte kunagi lõppeda tahtval päeval, seal tankivraki all märkas ta veidral kombel, et tema ja Balduin polnud juba mitu päeva habet ajanud. Näovigastus, mida ümbritses hilispuberteedi hõre habe, muutis laiba veelgi eemaletõukavamaks.

      Balduin Moser vaatamas tõsisel pilgul tundmatusse tulevikku.

      Sepp tõi oma langenud kaaslase laiba tagasi oma positsioonile.

      See oli omalaadne väärastunud huumor, mis säärastes olukordades tekib. Sepp otsustas, et ei näe laibana nii ebameeldiv välja, kui ta pihta peaks saama. Ta otsustas, et ajab võimaluse korral alati habet. Kummalisel kombel klammerdus ta emotsionaalse enesekaitsena selle veidra mõtte külge. Kuni sõja lõpuni pidas ta tõepoolest raudse distsipliiniga kinni reeglist mitte kunagi surmale ajamata habemega silma vaadata.

      Pimeduse saabudes tiris ta surnukeha tanki alt välja ja vedas öö varjus oma positsioonile. Ta esitas kompanii ülemale lühikese aruande ja andis talle üle hukkunu eraldusmärgi, mille ta enne sanitaride juures oli ära võtnud. Järgmisel päeval kaevasid nad koos ühe kaasvõitlejaga Balduinile haua. Lagedas stepis polnud risti valmistamiseks kusagilt oksi võtta ja nii asetasid nad väikesele hauakünkale üksnes langenu teraskiivri, jäädes sinna veel vaikses leinas. Ühes Balduiniga mattis Sepp järjekordse osa oma inimlikust süütusest. Temas juurdus veelgi sügavamalt tingimusteta leppimine sõja halastamatute seadustega.

      Veel samal ööl valmistati Vene tank ette õhkimiseks ja lasti järgmisel hommikul demonstratiivselt õhku. Jätkuvalt püsis oht, et venelaste kahuriväe rünnak hävitab need eesliinile jäänud sakslaste positsioonid. Selline rünnak oleks kahju teinud ka tahapoole jäävatele positsioonidele. Meede osutus õigeks, sest vastane käitus veel mõnda aega rahulikult.

      Ent juba mõne päeva pärast veeres venelaste rünnak üle jäägrite ja haua. Tankiroomikud lömastasid selle ja unustatult lebas Balduin, nagu kümned tuhanded teised sõdurid, kelle elu selle õitseajal hävitati, Venemaa piiritutes avarustes ja ajaloo anonüümsuses.

      20. novembril 1943. aastal algasid venelaste rünnakud. Algul veel nõnda tagasihoidlikult, et kaitse ei osutunud probleemiks. Vaatamata sellele nõudsid need täielikku tähelepanu ja ohvreid, mis edasist võitlusvõimet nõrgendasid. 25. novembri ööl puhkes just 144. mägijäägrite rügemendi rindelõigus äge rünnak, mis halastamatus võitluses ähvardas rügemendi meestest ja sõjamoonast lagedaks teha. Venelased koondasid 3. Mägidivisjoni rindelõiku kakssada tanki ja mitu jalaväerügementi. Viiskümmend tanki pidid ründama 144. rindelõiku.

      Kell viis hommikul äratas suurtükiväe rünnak jäägrid kergest unest. Instinktiivselt tõmbusid nad oma kaevikutesse, olles valmis igal hetkel rünnakule asuma. Turmtuli kestis terve tunni, jättes igaühe üksi oma hirmudega. Sõdurid klammerdusid palveid pomisedes maa külge, sellal kui mürsud nende ümber vilistasid. Hommikuhämaruses tuli korraga katkes, tehes ruumi arvukate tankiroomikute lõginale ja kiiksumisele. Omades relvastuse hulgas vaid väheseid tankitõrjerelvi, nõudis vastuhakkamine kahe tankibrigaadi ja jalaväekorpuse kogu julgust. Nagu arvata võiski, roomasid tankid esimese hooga üle 144-nda positsioonide.

      Nende kannul ründas jäägreid venelaste jalavägi. Kohe algas äge lähivõitlus, mis kiiresti suundus pataljonide ja korpuse komandopunktidele ning süvatugipunktidele. Teise rünnakulaine korraldasid sovetid leegiheitjatega tankidega. Põletushaavu saanute verd tarretama panevad karjed ja kõrbeva liha lõhn jätsid ellujäänud jäägrite hinge kustumatu jälje. Saksa poolel kukkus kokku igasugune juhtimine. Iga grupp võitles enda elu eest, millega aga sai. Sel päeval leidsid sajad jäägrid kohutava lõpu. Neis lahingutes hävisid ka viimased sõjaka rügemendi riismed. Vange ei võetud ja haavatute eest ei hoolitsetud.

      Kui suurtükkide tulemöll sarnanes olemuselt loodusjõududele, mille meelevalda inimene abituna satub, siis tankirünnak kujutas endast täielikku eneseületamist ja enesevalitsust. Iga viimanegi lihaskiud oli viimseni pingul, võimas sisemine hääl kisendas põgenemise järele, sellal kui tankiroomikute surmatoov lõgin suurtükirünnakule järgnenud vaikuses kõrvulukustavaks möirgamiseks paisus ja vaenlase lõhkegranaatide tumedate plahvatustega segunes. Adrenaliin pulseeris sõdurite kehades, lihased värisesid erutusest, mehaaniliselt seati tulirelvad ja granaadid lahinguvalmis. Venelased olid vaid saja meetri kaugusel, kui jäägrite pinge sai leevendust käsuga tuld anda. Juba siis, kui tankid liginesid, uuris Sepp binokliga jalaväelasi ja püüdis varustuse ja relvastuse järgi juhte leida. Nii kiiresti kui võimalik tulistas ta nüüd kehalaskusid tankidel istujate suunas. Kogenud võitlejad taipasid ohtu ja hüppasid otsekohe maha, varjudes soomusmasina taha, et rünnakut aeglustada. Neid aga, kes hirmust tardunult istuma jäid, tulistas Sepp senikaua edasi kui vähegi sai. Viimane lask tabas alati tanki tagavarakütusepaaki, mis paiknes tanki tagaosas. Kui lask eriti hästi õnnestus, jooksis kütus läbi õhutusava mootoriruumi. Mõnikord tõi see kaasa iseenesliku süttimise ja mootoripõleng peatas tanki edasiliikumise. Sepp ja tema kaasvõitlejad tulistasid elu eest, nii kuidas relvad võtsid. Ent vaatamata kõikidele kaotustele ligines venelaste rünnakulaine vältimatult. Vähesed tankitõrjerelvad ja kerged raketi- ja granaadiheitjad olid selle suurpealetungi ees võimetud. Vahemaa vaenlasega vähenes sedavõrd, et võis juba eristada nende nägusid.

      Kaitsjate

Скачать книгу