LITMIR.BIZ

Скачать книгу

muutus minu jaoks üha tüütumaks. Ma olin tohutult tüdinud pidevast, üksluisest olesklemisest. Mul oli kõrini kõrtsidest, muusikast, öisetest tänavatest ja isegi Onnist enesest.Iga päevaga tundsin ma aina teravamalt, et sellisel elul pole tegelikult mingit mõtet. Pole mõtet ju raisata oma elu joomingute ja lõbutsemiste peale, kui kõik muu on tegelikult tegemata.

      Ma tahtsin asendada need baarid millegi muuga.Leida elamiseks mingi eesmärk, mille poole tasuks trügida ning püüelda, mille nimel võiks võidelda.Olen ma siis tõesti nii nõrk ja tahtejõuetu, et ei suuda ilma Kenzota endal hinge sees hoida? Pidi ju ometi Issandalgi olema mingi mõte peas, kui ta mind võlukepiga lõi ning siia ilma peale ekslema saatis.Vaevalt tegi ta seda vaid selleks,et ma konutaksin eluaeg kõrtsides, jooksin end täis ning tilbendaksin üksinda öistel tänavatel, sättides end justkui meelega mõrtsukatele ohvriks.

      Aga kui ta ei mõelnudki mulle midagi muud, siis mulle enesele on sel ju ometi väärtus! Ma tahan elada, tahan olla õnnelik! Ja kui ma niiviisi mõtlesin õnnest, siis kerkis taas mu silme ette harmooniline perekond – nagu nood, kelle juurde ma kord räbalais tulin, et kutsuda O´Steenile abi. Just nii tahaksin ma välja näha, nagu oli see naine. Just sellist kodu ma sooviksin. Aga ma lepin ka uberikuga, nagu oli see korter, kus elasin läbi häda oma pool aastakest.Või nagu Dangeril… Oleks vaid midagi päris oma!.. Selline, mida mitte keegi ei saa minult ära võtta. Ning niimoodi mõtiskledes jõudsin ma järeldusele, et siinilmas on kõige tähtsam kindlusetunne. Kui maailm logiseb, nagu laud kolmel jalal, siis järelikult on selles ju midagi kõvasti puudu. Mul on sõbrad, kes minust hoolivad ja keda ma armastan. Ma pole üksi. Ma usun (veidike) homsesse, nii, et mõni usklik ei tule mulle ütlema, et ma millessegi ei usu. Aga kuni mul on keegi, kes hoolib, siis on ju olemas väärtus. Elu hind, lõppude lõpuks.Milleks seda siis rentslisse visata?

      Unetud ööd, suits ja viski.Tüütud peavalud mälestuseks kaotatud võitlusest. Hirmud ja ootused, mõttetud lootused, Kenzo kamba purunevad saatused… Kõik need mured ja hädad, mille pärast põdemisel pole tegelikult suuremat mõtet. Ma soovisin unustada igaveseks oma mineviku ning koos sellega need õnnetud, kes elatuvad aegade lõpuni Kenzo rahast. Unustada absoluutselt kõik ja alustada otsast peale. Paremini ja teisiti. Ma olin lõpuks oma arusaamistega lihtsalt ummikusse jooksnud. Suits, viin, mehed ja sex – see kõik oligi MINU elu. Ei midagi enamat. Mis pagana ELU see niisugune on? – karjataks mõni vanaema. Ja tal oleks õigus nii öelda, sest ta ei tea, mida kujutab endast selline elu. Ta arvab, et neil, kes niiviisi elavad, pole hoolimist ega probleeme… Kõige enam ajab mind raevu see, kui keegi ütleb: sa oled liiga noor, et teada, mis on mure! Ära torka oma nina teise inimese ellu, olgu ta nii noor kui tahes! Sul pole aimugi, kui palju on selles peidetud valu ja muret! – Nii tahaksin ma temale vastata. Ja kui ma vahel roppusi karjun, asju lõhun või kätega lausa kallale lähen… see paljastab mu varjatud nõrkusi.

      Mul ei jätkunud tahet ega jõudu, et Kenzo juurest lahkuda. Ja üleüldse – kuhu ma lähen oma palja tahtega? Ma ju sõltun täiesti Kenzo antavast rahast. Mu ainus kodu on Onn. Mu ainsad sõbrad on needsamad kambakaaslased. Astun oma TAHTEGA üle piiri, aga vastas on narkarid, mõrtsukad, gangsterid lõppude-lõpuks! Ma istun Kenzo maa peal nagu tondilossis koos oma kõigi igatsuste ja muredega ega julge varvastki üle piiri tõsta. Sest nemad seal tunnevad mu ära ning arvavad, et mul pole nende maale asja. Sest just täpselt samamoodi käitub Kenzo ise ka nendega – oma naabritega. Piir on kui nähtamatu tarandik. Ma tunnen soovi sellest aina üle astuda, aga teisel pool on tundmatud ohud, kiskjad, teadmatus…

      Leiaks ehk mehe, kes upitaks mind jalule. Räägitakse, et armastus teeb imet. Et siis muutub kõik… Oleks mul laps, siis ma tunneksin, et on põhjust visata nurka suits ja viinapudel. See oleks hoopis teistmoodi väärtus. Aga sel ei tohi lasta sündida, sest Kenzo saadab mind seepeale pikalt. Ja beebiga süles poleks mul ammugi kuhugi minna. Ma surusin vägisi selle mõtte unistuste tagakambrisse, et ta isegi piiluda sealt ei julgeks. Lapsest unistaminegi olgu mulle keelatud!

      Ükskord olin ma juhtunud pealt nägema, kuidas neetud sotstöötajad vägisi lapse ühe joodikust ema käest ära võtsid. Mäletan, kuidas see karjus ja ulgus otse keset tänavat, kuni keegi mees (oma või võõras) teda tagasi tuppa vedas. Mind kummitas see nägemus juba aastaid. Tookord olin just kolinud Ferni juurde. Ta tegi mulle selgeks, et see mutt pole võimeline last kasvatama. Et see oli õige tegu… Nüüd aimasin ma selles ära tundvat omaenese tulevikku. Mul pole õigust last kasvatada, kui olen üksi, töötu, kodutu…jne., jne., jne.

      Ma ei tahtnud enam neid mõtteid heietada. Rüüpasin purgist viimase gini ning lennutasin selle hooga prügikasti. Nii palju viisakust mul veel on, mõtlesin uhkusega iseenda üle, et vähemalt sihtida alati sisse. Ma ei armasta tüüpe, kes reostavad oma kodu ja tänavat. Loodus on ainus asi, mida ma kindlalt austan. Loodus? Kivimajade vahel? Kurat, me oleme loonud endale oaasi looduse keskele ilma temata, sest me usume,et nii saame eluga hakkama. Meil pole ei loodust ega Jumalat vaja! Aga kui kivid ja isegi prügikast on osa loodusest? – siis igatahes mu ginipurk pole seda kindlasti mitte.

      Tülpimus ja määratlemata viha. Lootusetus. Kõik niisugused tunded ajasid kobrutades üle ääre, justnagu oleks mu hingeraas lihtsalt üks keedupott, mille sisse on liiga palju sitta ja rämpsu visatud.

      Ma astun, kirtsutades nina –

      Mööda ammu tuttavat teed.

      On jälle õhtu ja pime,

      On jälle ees öö,

      Millel polegi nime.

      Nii kirjutas oma vihikusse Horror.Yeah, tal on kogutud hulk tsitaate ja aforisme.Üks süngem kui teine, aga kõik nad on elust, surmast, armastusest ja täitumata unistustest. Just samamoodi, nagu kõlavad Funkie omaloodud laulud ja nagu mõtlen tihtipeale mina. Horror on tark tüdruk. Kui ta loeb raamatut, võib peaaegu alati näha tema teises käes pliiatsit, millega ta oma kaustikusse märkmeid teeb.See on tema hobi. Kõik kirjanike mõtted, mis näivad talle üle mõistuse käivat, kirjutab ta puhtalt oma suurde vihikusse ümber ning joonistab pildidki veel kõrvale. Kokkuvõttes on see ilus ja väga huvitav, sest need kirjanike mõttevälgatused käivad enamasti mullegi üle mõistuse, kuid nende üle võib üksi olles juhmilt filosofeerida.

      Ainus, keda ma endiselt armastan, on Lance Jason. Kuid sellest pole kasu.Tema tunded minu vastu on ammu minevikku kadunud.Ta on sõber, vastik, piinavalt hea sõber. Aga ta tegelikult sülitab mu peale. Ta teeb mulle meelega haiget. Iga päev. Kuid ta ei hooli sellest. Sest temale meeldib nüüd Kera. Jah, seesama Kera, kelle silmad löövad särama, niipea kui ta Lance´i näeb või temast kuuleb. Ja ilusa Jasoni pilk on täis erilist kiindumust. Tulles Onni, astub ta minust mööda, nagu oleksin võõras ning vajub istuma Kera kõrvale.

      Vahel nad suudlevad ja amelevad otse minu nähes. Funkie´t ju Onnis enam ei ole ja Karpoid on hoopis läinud.Võim on nüüd Lance´i käes, st., et vabadus teha, mida süda ihkab, kuid see teeb põhimõtteliselt sama välja.Ta võib teha kõike, mida iganes tahab, ilma, et peaks olema ettevaatlik. Minuga ei pea ta arvestama, sest ma surun niikuinii hambad risti ja vaikin. Või siis lähen ära. Ta peaks ju teadma, et ma pole teda hetkekski unustanud. Aga ta ei hooli. Ja Kera kah ei hooli, kuigi nimetab end ise sõbrannaks. Mina ei võta seda sõna isegi mõttesse, sest ajast saadik, kui need sõbrannad mind vaeseomaks peksid. Aga näe, Kera jaoks olen ma jälle SÕBRANNA! Ptüi! Vastik hakkab, tõsiselt kohe! Nad ehk Lance´ga arvavad, et kui ma just kallale ei kipu, siis on kõik korras. Järelikult on mu tunded küllalt kustunud.Aga võta näpust – ei ole! Neetud! Ma ju armastan seda sinisilmset nolki täpselt sama palju kui ennegi! Nagu veel Mike´i juures! Ma lihtsalt tahan jätta endast tugevat muljet. Ma ei ründa ega nuta teiste nähes. Ma pigem poen peitu või siis naeran neile kõigile jultunult näkku, et nad ei teaks, kui võlts see naer tegelikult on. Kui nad vaid aimaksid, kui valus on mul kuulata Kera vaimustavat juttu, kui ta räägib Horrorile Lance´st… Või veel hullem tuleb sellest rääkima mulle!..

      Nad püherdasid kahekesi voodis, nii et lust vaadata, ja kui ma sisse astusin, ei teinud L.J. teist nägugi. Justnagu peaks kõik olema normaalne! Slipp oleks kah viisakam – tema kutsuks vähemalt nalja pärast kaasa lööma, kuigi teab, kuhu ma teda selle peale saadan.

      Hing jäi sellest haigeks.Igatsus mingi teistsuguse olemise järele piinas mind päevast-päeva, järelejätmatult. Ja ma ei teadnud isegi, miks salaja nutan, miks vihastan tühiste asjade pärast ning üldse olen pidevalt tujust ära. See mõttetu, meeletu maailm ajas mind ajapikku hulluks.

      Siis läksin ma jälle Funkie´le külla. Masseerisin tema jalgu ja

Скачать книгу