Ohtlik lend. Reality show - Mihkel Ulman

Скачать книгу

minnakse lõpuks raginal riidu – toimetajad provotseerivad ja ullikesed lähevad kohe liimile. Hakkavadki kaklema ja ajavad need tõsielukad lõpuks väga inetuks ära.»

      Dusja lohutas juhmilt silmi pilgutavat Västrikku: «Nojah, pole ime, et sa ei vaata. See saade ongi viimasel ajal magedaks läinud. Eelmisel aastal olid huvitavamad perekonnad. Oli joodikuid ja endisi vange ja puhta litse ja… Nagu päris. Käsipidi kokku mindi ja Võsa Petsile kaevati üksteise peale – nii naljakas!»

      Andres kratsis väga vähese vaimustusega kukalt ning uuris: «Ja mida te siis temast naistega tööl rääkisite?»

      Dusja tasandas häält, justkui miski, mis telekast välja kukkunud, saaks kellegi ees saladuseks jääda: «No meil on tööl puha naistekari. Ja eks meil siis pidevalt üks laterdamine käib. Võtame ette kõigi sugulased ja tuttavad ja poliitika ja prominendid. Aga seekord oli tõsielusari huvitavam.

      Me rääkisime temast sellepärast, et kahju oli temast – solidarnost noh, see… naistevaheline üksteisemõistmine. See vaene naine sattus ju täitsa teise klassi. Klassivahe juhtus temaga. Nii hirmus väga teistsugused tingimused ajasid selle naisevahetusega tema pea puha segamini. Silmist pimedaks. Bahh, kak ob stenku… Puuga pähe noh. Tüdruk polnud varem nii uhket elamist näinud, see oli kohe telekast näha. Elamine oli näha – ja õnnetu lapsukese vaimustus oli ka näha. Ja see mees, kelle juurde ta sattus, see oli kah üks Don Juan. Täielik vänt – vigurvänt. See hakkas talle häbematult külge lööma. Oi, kuidas hullutas vaesekest. A see oli ju nii segi vahetatud, et muudkui nopi nigu lille…»

      Rita niheles.

      Veerand tundi tagasi oli Andres tema märkilaskmise kohta väitnud, et ta justkui nopiks lilli. Hmh!

      «Me veel naistega arutasime, kas seal ikka midagi tõsist võis taga olla… Äkki neile maksti, et nad niimoodi amelesid, et oleks huvitavam. See oleks küll inetu. Pettus või nii. Tahaks, et oleks päris… näe, aga lill on tal peas kah ju pettus. Isegi mesilane lendas minema. Täitsa nagu vihane oli. See mesilane. Oi, mul on kiire – on mulle veel küsimusi?»

      Andres võõrastas selliseid igast otsast üle ääre ajavaid tädisid.

      «Esialgu mitte.»

      Västrik lootis, et mammi kobib nüüd kenasti ära oma maailma.

      Dusja oli ses suhtes vastutulelik: «Pean nüüd ära koju minema – loomad mul talitada.»

      Ritas ärkas jupikene äsja jutuks olnud naistevahelist solidaarsust: «Peale öötööd veel loomi talitada!?»

      Andres astus talle pool sammu vastu: «Ajage oma vanamees mees ahju pealt alla, mis ta seal peesitab!»

      Naine kehitas oma lopsakaid õlgu: «Pole enam meest. Täitsa ära suri. Jõi juba mineva aasta end päris surnuks kohe. Ma hoiatasin teda juba ammu, et…»

      Andres püüdis niigi reipa tädi pilgu tulevikku suunata: «Noh, siis oleks aeg juba uus võtta.»

      Dusja puhkes rõõmsalt naerma.

      «Ei mina soovi enam kedagi orjata,» kihistas ta. «Ei taha mina kaalust-maha saatesse ega stiilset viisikut appi ka ei taha – minul on kõik hästi.»

      Dusjale meenus üha teravamalt lehm, kellel seni pole kõik hästi, kuni tema siin laipa vahib ja politseinikega lobiseb.

      «Tublid mehed… ja tüdruk… Eesti politsei, uhke asi!» hõiskas Dusja, asis kilekoti kõvasti kummassegi kätte ja vudis kiiresti metsarada pidi edasi. Teine lehm ootab. Lilled lõhnavad. Ilus on maa! Tõhusate tuharate hüpeldes kadus naine, kelle pealt võinuks kirjutada hästi-elamise õpiku, puude vahele. Maama tuleb!

      Rita ja Andres astusid mõrvatu juurde ning Andres heitis üle õla rõõmsale tädile järele: «Kus nüüd pistis alles punuma – sõbrannadele vaja ju pläkutada…»

      Verenirega surnukeha tundus seal lillede vahel kuidagi täiesti ebatõeline.

      Butafooria.

      Rita ja Andres astusid kohusetundlikult laiba juurde.

      Kohtuarst ütles neile pilku tõstmata: «Surm saabus kella kahe ja nelja vahel öösel. Ilmselt sisemise ajuverejooksu tagajärjel. Keegi on talle tömbi esemega pähe löönud. Löök on olnud väga tugev. Ma pakun, et tulenes mehelt.»

      Ei saa kohe mitte ühtki asja ilma esmaste või teiseste sootunnusteta analüüsida.

      Andres muigas, ainiti Ritale otsa vaadates: «Nonoh, miks siis kohe mehi kahtlustada, tänapäeval on tugevaid naisi kui murdu. Nad on veel tugevamad kui mehed. Palju tugevamad…»

      Rita turtsatas: «Meie olemegi nii tugevad kui nõrgad, ilusad kui inetud aina meeste õnnetuseks. Kiuste!»

      Kui reality show maised jäägid olid musta kotti pakitud, küsis Andres metsas hajameelselt ringi piidlevalt Ritalt: «Millest alustame?»

      Piknik ja suplus poleks paha…

      Rita nurrus võlts-leebelt: «Paku sina.»

      «Jälle mina,» urises Andres. «Sa lased mul alati siis pakkuda, kui sa ise ei suuda otsustada…»

      Milline hommik!

      Millised lõhnad ja linnulaul…

      «Alustame siis pealegi bussipeatusest. Äkki tuli ta siia bussiga… võib-olla istus bussipeatuses, kui teda rünnati, siis lohistati siia… vaatame jäljed üle…» venitas Rita. «Paraku peame tema kodus ära käima. Uhh, ma ei taha… Edasi võiks kuulata öiste liinide bussijuhid üle…»

      Andres kiitis suuremeelselt: «Pole paha.»

      Autosse istudes palus Andres: «Äkki valgustad nüüd mind ka, mis «Naistevahetusest» jutt käib. Tädikene oli nii hoos ja sees, et mul oli kuidagi imelik öelda, et ma pole kunagi seda saadet vaadanud. Ma kohe ei tahtnud tema tuju rikkuda. Ta on selline tüüp, et kogu maailm võiks ühtse perena istuda ja vaadata ja pläkutada…»

      «Sa oled nii armas,» pahvatas Rita spontaanselt.

      Mõni pisike nüanss, nagu näiteks võhivõõrast matsakast venelannast hoolimine, võib korraks inimese tõesti armsaks teha. Isegi Västriku.

      II

      Siin oldi väsinud.

      Maja, kus oli elanud kunstlillega iludus, kelle siivutud sääred äsja musta laibakotti kokku pakiti, oli just niisugune tüüpiline pooleliolev ja/või räämas unistus kodust, mis sobib optimismi-meetriks. Selles mõttes, et sellise maja vaatleja ja iseloomustaja peab ütlema, kas tare-tareke on pooleldi valmis või lootusetult lagunenud.

      Eesti on kaetud selliste unistustega kodust. Niivõrd kui jaapanlase või hollandlase meelest Eestit üldse kaetuks võiks nimetada. Kaks kolmandikku maakodudest on just sellised nagu lahkunud Linda viimne maine kodu.

      Vaid ühes kolmandikus on enne majanduskriisi õnnestunud hankida ja ehitada see, mis käib unistuste juurde: uus laudis ja kena katus, värske elektrisüsteem ja vesi sees, solk väljas. Kakamiseks soe kemps, pesumasin ja kliimaseade. Kui see kõik on neis kodudes saavutatud pangalaenu abil, on väga tõenäoline, et neil unelmatekodudel on nüüdseks juba uued omanikud. Pank või jänki.

      Rohkem lootust oma kodu endale jätta on olnud neil, kes on ennistanud esivanemate kodusse. Sel juhul pole olnud vaja pangalaenu kulutada vana talu ostmisele. Vähemasti on kogu etteelamise laenuraha läinud kohe otse unistuse ülesehitamisele ning on tõenäolisem, et vähemasti seni tehtu jääb endale. Lapsed saavad asja lõpule ehitada või maha müüa. Mõnele hiinlasele, kes nende müügipädevaks kasvamise ajaks oma perega siinset ülihõreasustust tihendama tuleb.

      Kaks kolmandikku neist taludest, millest praeguste kujutluste kohaselt unistuste kodusid ehitatakse, on aga jõudnud vaid taevatrepi esimesele pulgale. Soojustus on sees, aga välimine laudis panemata. Katus on esialgu lapitud, kuni tulevad paremad ajad. Sisemise vooderduse asemel on maine vara. Kuna mööbli ostmiseks väga raha pole jätkunud, on seinad näiteks sinna naelutatud riidepuudel rippuvate rõivastega kaetud. Secondhand. Igas mõttes.

      Pruugitud rõivad ja nende topeltpruukimine – soojustus

Скачать книгу