Ohtlik lend. Isa ja tütar - Mihkel Ulman

Скачать книгу

rikkust. Positiivsed tõlgendajad ütlevad seepeale, et tark naine armastab mehe tugevaks. Realistid peavad juurde lisama, et naine kui satitaldrik üha ammutab taevast väge ja muudkui imetab sellega meest.

      Kõrvalseisjatele võib tunduda, et naine on ülalpeetav – mees ostab talle kasuka ja auto, ehitab maja ja annab majapidamisraha, viib reisile ja surub perioodiliselt talle mõne sõrmuse sõrme või kõrvarõnga keha külge. Ent tegelikult töötab see mees naise patareide pealt. Mingi primitiivne kiht temast sosistab ka talle endale kõrva selle ebameeldiva tõe, seepärast ta kuldab ja kummardabki. Tänutäheks. Maksab kinni. Annab naiselt saadud energia asjadena tagasi.

      Ühel hetkel lakkab naine meest imetamast – lapsed on sigitatud, pole enam vaja teda ideaalseks armastada. Naine haagib vampiiri enda küljest lahti. Ja mis jääb järele? Mull. Tühi kest.

      Nüüd on kõik õnne küsimus.

      Nagu kõik ongi õnne küsimus.

      Kas keegi püüab kiiresti tühjeneva vampiiri oma toitvasse rüppe või jookseb ta nii tühjaks, et keegi ei taha teda. Kusjuures ta ise ei jaksa oma naise energiata enam kedagi küttida ka.

      Kuni mees sai naiselt väge ja sädet – et naine ise teda oma laste isaks tahaks –, seni kütkestas mees ka teisi naisi. Ta püüdis vaheldust ja silmarõõmu, mehelikku enesetõestust ja polügaamset kaifi naise jõujaama pealt! Mida pühendunumalt naine teda armastas ja tagalat turvas, seda rohkem jaksas mees armukesi kütkestada ja üleval pidada.

      Küllap nood armukesed olid omakorda vampiirid – koristasid mehe seest välja pahaks läinud energia. Ega see, kes ei oska kosmosest ise ammutada, ei oska ju teiselt saadut pärast ära kasutamist ka väljutada. Mull. Kinnine ja kergesti roiskuv. Kui mõni uus tütarlaps hakkab selles toiteta jäänud mullis nägema sobivat laste isa, võtab ta vampiiri imetamise üle. Armastab vana siku jälle ilusaks.

      Aga see peab juhtuma siva. Kui eelmiselt naiselt imetud vägi tilgatumaks otsa saab, on iga hetkega üha võimatum järgmist temakest paeluda. Mis on põhjus, miks iga järgmine temake ajab vananeva vampiiri järjest kindlamalt ja kapitaalsemalt peast segi.

      Vampiiride värk on tegelikult väga lihtne ja loogiline. Me ei taha sellele silma vaadata, sest peaaegu sama kindlalt, kui igaüks meist on erinevatel põhjustel kedagi teist imetanud, oleme mingitel eluperioodidel ja asjaoludel omakorda olnud ka vampiiriks kellegi teise tuiksoonte küljes.

      Naised pihivad padjaklubides üksteisele, et mees nii ja naa, ämm seda ja toda. Kuulaja ärritub. Situatsioonid ja probleemid, millest talle räägitakse, on talle tuttavad – või laseb empaatia tal aimata, kui halb ja ebaõiglane on sõbra suhtes oldud. Ja ärritubki. Seepeale sirutab pihtija iminapa ning imeb ennast kuulaja energiat täis.

      Mehed ei pihi enamasti teistele meestele. Nemad leiavad reeglina samuti pihiema. Ja pumpavad temalt otseselt ja enesestmõistetavalt energiat, soojust, mõistmist. Kolme tilga eest, mis on vähemalt sama elus vedelik kui veri. Ja mis jääb neid elu lõpuni energeetiliselt ühendama. Vampiiride risti-rästi ringkäendus.

      Nii et tegelikult ei ole see lugu siiski mitte üdini banaalsest tavajuhtumist, kus vana rikkur endale noore tibi krabab. Ja ei ole see ka ühe isa ja tütre lugu. Siin on tegelikult peidus veel ühe isa ja tütre suhete traagika. Mitte keegi ei tea, et kogu katastroofiahela käivitas üks näiliselt kaadritagune isa, kes ei öelnud õigel ajal, et…

      Aga kui paljud inimesed ütlevad õigel ajal, et…?

      «Oh, kuidas ma sind armastan.»

      Selle ütlemise lõpus ei olnud hüüumärki.

      Äsja ärganud Jaak Rooväli konstateeris fakti. Lootmata väga, et naisuke-nooruke seda tõdemust üldse kuuleb. Noored terved ja korras närvidega inimesed magavad kell neli. Ehkki sellest on kahju. See on kõige värskem ja puhtam ja puutumatum osa ööpäevast. Mõtted on kerged. Tunded klaarid ja leebed. Vaimne, lausa vaimulik aeg, tõdes Jaak taas. Nagu igal hommikul.

      Mida vähemaks elu õhtu poole neid tulevasi hommikuid jäi, seda hinnalisem oli iga neist. Jaak hingas sisse ruumikas magamistoas hõljuvat naise hõngu. Feromoonid. Ta avaldas tasakesi armastust sellele toaõhulegi. Meenutades endale seejuures geniaalset ebardit Grenouille’id Patrick Süsckindi romaanist «Parfüüm». Grenouille on paranormaalselt täiusliku haistmismeelega äbarik, kes suudab tunde ja nina järgi lummavaid parfüüme komponeerida. Talle lööb latva Pariisi agulineiu keha hõng – püüdes seda jäädvustada, õlisse või rasvasse, pudelisse või piiritusse talletada tapab ta ükshaaval neidusid, tulemata selle pealegi, et need on elusad neiud, keda ta järjest kägistab. Tema armastab lõhna.

      Jaak ka.

      See «Parfüümi» – raamatu kämbu oli sündinud kalaturu leti all, õnnetu vallasema viienda sünnitusena. Eelmised neli olid sinna rapete vahele hääletult kärvanud, keset kalalehka ja roiskumist kisama pistnud ninafakiir aga põhjustas oma ema üles poomise – see oli tema elu esimene mõrv.

      Ka Jaak oli turunaise poeg.

      Tõsi küll, tema ema ei müünud kala, vaid aiasaaduseid ja köögivilju, kudumeid ja muud head-ilusat, mida teised inimesed tema kätte müügile viisid. Mitmes rasedus Jaak oma emale oli, ta ei teadnud. Ema poleks ilmselt öelnud, mitu rasedust ta oli Jaagu ja tema venna eel, vahel ja pärast katkestanud. Eelmise sajandi viie- ja kuuekümnendatel oli abort kõige tavalisem pereplaneerimise meetod. Muud vahendit polnudki ju.

      Järelikult polnud mõistlik mõtiskleda selle üle, millal loode saab inimeseks, kas ja kui palju on abort mõrv ning mis saab ema, isa ja arsti karmast. Polnud paslik küsida ega meenutada.

      Jaagul oli õnnelik, ent kasin lapsepõlv. Ema oli tema üle õnnelik – tema oli emale tänulik, et ta olemas oli. Ema oli jutukas ja heatujuline, vatras Pärnu turul oma traditsioonilises letis kõigist linnauudistest ja oletustest, süüdimatult ja pretensioonitult. Oli oma elukutse ja ülesannete kõrgusel. Ja kalahaisu kutsus agulinaise poeg Jaak oma ellu ise, siis, kui ta juba rikas oli. Edusamm ja õnnhaaval edenenud mees hakkas varahommikuti kalal käima oma isikliku rannavilla erasadama kai pealt oma enese paadiga enda lõbuks ja naisukesele minimammuti koju toomiseks. Need viidikad, kelle ta väikese jahimehe hasardiga aguliojast välja õngitses, läksid kassile enne igasuguse haisu tekitamist.

      Kui rikas mees haiseb kala järele, on see eksootiline, stiilne ja võimas. Tahan ja haisen. Lotovõitja võib. Küpses eas, positsioonikas ja paigas mees on tugevam nii kalast kui kalahaisust. Kui mees on elu käest välja võidelnud kohad ja võimalused, kus kanda smokingit ja frakki, võib ta mitmekordse uhkuse ja veendumusega kanda kaluri kummipükse oktoober-lotut, sturmasid ja kõrvuni kindaid. Vinge! Seksikas! Kõik, mis on elus, on seksikas. Vähemasti välispidiselt…

      Tegelikult muidugi on seksi enesega teatud puhkudel nii, et… Härrased, säilitagem sündsus! Ega me saunas ole, et hakkame siin arutama, kas ja kui palju üks 60. eluaastale lähenev mees saab või teeb. Ega me arsti juures ole, et takerdume siin teema taha, kui palju tervislik seisund saamist ja võimist mõjutab. Ammugi pole meie asi, kui rahul on 25aastane naine sellega, mida saab 60aastane mees või teeb terviseprobleemidega küps härra, kellel on paat ja sadam ja… Pole meie asi. Ehkki tegelikult on küll.

      Kui me oleme kindlad, et Jaak polnud kogu oma edukuse ja rahakuse juures voodis enam suurem asi, mõistame ilmselt juba eos tema naisukese-noorukese süüdi – motiiv on ilmne. Ja see, et prantsuse mehed väidavad, et kuni neil on suu ja sõrmed, pole nad impotendid, ei kehti eesti meeste kohta.

      Jälle kisub sündsusetuks.

      Me ei saa sinna midagi parata, et riietame tahtmatult mõttes oma suhtlemispartnereid lahti. Ei saa midagi teha, et mõnd paari kõrvuti silmitsedes mõtiskleme: kuidas nad omavahel… Nojah, on küll piinlik. Aga need on sama paratamatud mõtted ja kujutlused nagu luksumine või aevastus. Atsihh – terviseks! – ja unustagem.

      Eksootiline, stiilne ja võimas nagu koiduaegne kalalkäik oli arvatagi ka Jaagu maja Valgerannas. Luksuslik talustiilis villa mere ääres. Ehkki varasemate aegade mõistlikud inimesed ehitasid oma majad sellest pinnakivimist, mis ses kohas ladestus, oli Rooväli oma kantsi püstitanud paekivist. Nagu enamasti Põhja-Eestis. Teatud edukuse taseme juures pole tonnide kaupa pinnakivimite

Скачать книгу