Mona - Dan T. Sehlberg

Скачать книгу

oleks tema käsi hakanud elama omaenese elu. Käsi muudkui keeras ja keeras. Ta vaatas oma sõrmi, just nagu ei oleks need enam tema omad. Siis tekkis tõrge. Võti ei liikunud enam. Ta ei tahtnud sellest lahti lasta, kuid tegu oli juba tehtud. Ta tundis, et miski sügaval kella sees oli ellu ärganud. Kui ta taas numbrilauda vaatas, olid osutid hakanud liikuma, kuid vales suunas. Järjest kiiremini pöörlesid need tagasi. Muudkui ringi ja ringi. Ta ei saanud pilku pöörlevatelt osutitelt lahti. Need käisid järjest kiiremini ringi. Naine tundis peapööritust. Midagi niisugust ei oleks tohtinud juhtuda. Nüüd ei saanud enam midagi olematuks teha.

      Klaas purunes raginal. Ta vajus põlvili, kell tihedalt vastu keha surutud. Ta oli äkitselt meeleheitel. Ta tahtis kella kaitsta. Ta teadis, et see on tähtsam kui ükskõik mis muu. Lilla vedelik voolas üle ta käte. See oli kleepuv ja külm. Osutid kerisid aega tagasi. Siis kõlas luidete kohal kume kõmin. Naine pööras end ringi. Kaugel eemal oli punane taevas hakanud tumenema. Kell oli midagi vabaks päästnud. Midagi esile kutsunud. Ta laskis kella käest ja pistis jooksu.

      Tume pilv oli ikka veel väga kaugel, aga ta tundis, kuidas see koht muutus. Liiv oli niiskem. See imes end tugevalt tema jalgade külge kinni ja ta pidi iga sammu jaoks neid liiva seest lahti rebima. Naine jooksis, komistas ja jooksis siis jälle. Tal ei olnud vaja selja taha vaadata, et teada saada, kas pimedus talle järele jõuab. Torm jälitas tema varju. Kugistas selle alla. Naine teadis, et maailm sureb. Mitte ainult see koht, kus tema oli, vaid ka kõik muu. Kõik hävib mustas rajus. Ta jalad vajusid järjest sügavamale niiskesse liiva. Ta kukkus. Kell lebas taas mullitavas lilla vedeliku loigus. Osutid pöörlesid halastamatult pragunenud klaasi taga. Kõuekõmin oli kõrvulukustav. Neljakäpukile toetudes tõstis ta alistunud pilgu taeva poole. Punane päike oli kadunud. Tema kohal ulgus tihe ja lõpmatu pimedus. Siis kadus tema alt liiv ja ta kukkus ülepeakaela tühja eimiskisse.

      JERUUSALEMM, IISRAEL

      David Yassur heitis telefonitoru nii ägedalt käest, et aparaat lendas kirjutuslaualt ja kukkus kolinal põrandale. „Lech lehizdayen! Harah!“ Vandesõnu kasutati heebrea keeles harva, kuid Davidi sõnavara oli suur. Assistent vaatas teda murelikult. David karjus:

      „Kutsuge Jacob Nachman siia!“

      Naine tõusis kähku, ta tundis heameelt, et võib ruumist lahkuda. David trummeldas läbematult kätega vastu kirjutuslaua serva. Kõik oli untsus. Pangasüsteemi varundamine viibis ja keegi ei osanud seletust anda, miks. Suuniseid ei järgitud ja tähtsad asutused ei saanud vajalikke programme kätte. Kuid see ei olnud veel kõige hullem. Uksele koputati.

      „Sisse!“

      Jacob avas ukse.

      „Sa soovisid minuga kohtuda?“

      David vaatas talle karmil ilmel otsa.

      „Istu.“ Ta osutas ühele klienditoolidest. Jacob otsustas seisma jääda.

      „Mis juhtus?“

      „Ma rääkisin äsja finantsministriga. Viirus on juba meie süsteemis sees.“

      STOCKHOLM, ROOTSI

      Eric oli valmistanud lihtsa hommikueine. Praegu ta istus ja lehitses Dagens Nyheteri kultuurilisa. Nad ei olnud ammu koos kultuuriüritustel käinud. Ta kuulis, kuidas Hanna vannitoas askeldas. Öö oli olnud fantastiline. Näis, nagu oleks Hanna usu temasse tagasi saanud. Kas see tuli sellest, et Eric ei olnud täna nii pinges, või sellest, et ta oli Mind Surfi käima saanud? Ta tõrjus küünilised mõtted kõrvale ja keskendus teatrikuulutustele.

      „Neetud!“

      Hanna kappas läbi korteri.

      „Kurat võtaks!“

      „Mis viga? Rahune.“

      Hanna ilmus kööki, teksased kinni nööpimata ja rinnahoidja paelad üle õlgade rippumas. Ta sirutas oma mobiili Ericu suunas.

      „Kaksteist vastamata kõnet. Neli häireteadet. Kaheksa SMS-i! Pangas on midagi juhtunud, pean sinna tõttama, pronto! Ma unustasin helina sisse lülitada, enne kui magama heitsin.“

      Ta kadus magamistuppa, kuid hüüdis siis sealt:

      „Mida sa õigupoolest minuga eile tegid?“

      „Magustoidu või avec’i ajal?“

      Eric tõusis ja valmistas võileiva. Siis võttis kruusi ja valas sellesse kohvi. Ta läks Hannale esikusse vastu.

      „Võta. Hommikust tuleb süüa. Auto on maja ees. Helista ja räägi, mis toimub.“

      Hanna suudles teda ja lõi ukse mürtsuga kinni. Eric naasis kööki, korjas nõud kokku ja surus Nespresso masinasse uue kapsli. Taas ristretto. Kõige kangem. Ta oli väsinud. Hanna oli maganud ta kõrval kogu öö rahutult ja mees oli korduvalt ärganud. Eric võttis kohvi töötuppa kaasa ja logis arvutisse sisse. Mats Hagström oli saatnud meili ja küsinud, kuidas läheb. Eric naeratas ja kirjutas talle võidurõõmsa vastuse. Meili lõpus kutsus ta Matsi Mind Surfi proovima. Seejärel kirjutas ta pika tänumeili Kyoto ülikoolile selle eest, et need olid geeli tugevdamisel suutnud Gordioni sõlme lahti harutada. Kohe pärast seda, kui ta meili teele oli saatnud, helises telefon. See oli Mats.

      „Palju õnne! Meile mõlemale. Nüüd sa tead, et vanamehe intuitsioon ei ole kuhugi kadunud. See oli ikka paganama õnn, et õun paberikorvi tabas.“

      „Jah, tõesti, võib öelda küll. Ma ise olen tulemustega ülimalt rahul. Mis sa arvad, kas tahad proovida?“

      „Muidugi tahan! Ma kavatsesin õigupoolest kohe praegu läbi astuda. Kas istud ülikoolis?“

      „Ei. Ma töötan kodus. Banérgatan 41.“

      „Suurepärane. Ma tulen. Ja võin rõõmustada sind sellega, et andsin oma assistendile korralduse kanda üle esimene osamakse.“

      „Aitäh selle eest. Nüüd alustame järgmist reisi. Ühiselt.“

      Eric lõpetas kõne ja vaatas töötoas ringi. Siis avas akna ja laskis sisse värsket vihmalõhna. Väljas oli üpris hämar, ehkki oli hommikupoolik ja kell kohe saamas kümme. Õhus oli tunda pikset. Eric rüüpas sõõmu kohvi ja mõtles Hannast. Huvitav, mis seal TBI-s siis juhtus?

      Kui Hanna tööle jõudis, kohtus ta sissepääsul kahe oma lähima kolleegiga. Nad olid erutatud ja hingetud. Tel Avivi peakontori teatel oli panka tabanud tõsine viiruserünnak ja IT-osakond töötas juba mitu tundi välja vastuabinõusid. Hanna asus otsekohe tegutsema – sulges internetipanga ja avaliku veebilehe. Need süsteemid asusid demilitariseeritud tsoonis – nii nimetati IT-žargoonis avaliku juurdepääsuga arvutivõrke. Seda otsust ei olnud sugugi kerge langetada ja enamik juhtkonnast oli selle vastu. Kuid tema kui IT-juhi sõna jäi peale. Nad pidid iga hinna eest tagama, et kliendid ei nakatuks. See oleks olnud katastroofiline. Telefonid hakkasid helisema kuus minutit pärast internetipanga sulgemist. Tunni aja pärast jooksis klienditugi ülekoormuse all kokku. Nüüd ei saanud panka enam ei interneti ega telefoni kaudu kätte.

      Pärast seda, kui Hanna oli andnud meeskonnale korralduse internetipank välja lülitada, aktiveeris ta sisesüsteemi osade vahelised tulemüürid. Need toimisid nagu šotid laevas ja olid osa täiendavast kaitsest, mis viimastel päevadel oli installeeritud. Seni aga panga töös konkreetseid häireid ei täheldatud ja väliselt näis kõik olevat nii nagu tavaliselt. Algul arvas Hanna, et see on lihtsalt õppehäire. Kuid siis luges ta ettekandeid, mis olid saabunud TBI büroodest üle kogu maailma, ja taipas, et siin oli tõsi taga. Pank katkestas kõik oma kontaktid välise võrgustikuga, selle hinnaks olid toimumata jäänud äritehingud ja vihased kliendid. Mitte keegi ei korraldaks niisugust õppust, kui ta ei tahaks oma töökohast ilma jääda. Ähvardust tuli võtta tõsiselt ja tavapärasus, mida panga süsteemid näiliselt välja näitasid, oli üksnes illusioon. Mis iganes ka neid ründama pidi, see oli digitaalselt hästi maskeeritud.

      „Senikaua kuni meie omavahelised suhted on kindlalt paigas, on kõik okei.“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст

Скачать книгу