Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring

Скачать книгу

mingi eksootiline terariist ja seda nähes haaras Ainot surmahirm. Ta liikmed rammestusid ja teadvus hakkas ahenema. Kurikael taipas, et füüsiline vastupanu on murtud ja hakkas teda rutakalt lahti riietama. Kiskunud tüdruku alasti, kusjuures neiu aluspükste kumm rebenes katki, paljastas ta oma hiigelsuure ergastunud suguelundi ja astus neitsist Ainoga vägivaldsesse sugulisse vahekorda. Jõuetult lebav Aino ei teadnud hiljem, kas ta oli minestanud või ei, igatahes oli tal kogu aeg tunne nagu viibiks ta mingi udu sees. Nii kestis see mitu tundi, kusjuures vahepeal noormees puhkas ja tegi suitsu, visanud enne seda alasti Ainole peale linatüki.

      Siis hakkasid ta silmad jälle imelikult kilama, ta kergitas käega lina, õgis silmadega alasti tüdrukut ja asus teda järjekordselt sugutama. Mitu korda ütles ta vene keeles tüdrukule arusaamatu sõna, mis kostus nagu „tselka“ ja mille tähendust Aino tookord ei teadnud. Hiljem uuris ta välja, et selliselt kutsuvad venelased rahvakeeli neitsinahka. Korraks jättis kurjam Aino siiski omaette ja väljus elutoast, ise oli ta nüüd jätkuvalt samuti alasti. Kuna teine ei riietunud, järeldas Aino, et ju ta läks tualetti. Üksi jäänud, heitis neiu pilgu oma jalgade vahele ja märkas seal verd. Eriti ta ei ehmatanudki enam, jõudis siiski mõelda, et olengi süütuse kaotanud, kui jõhkard juba asjaõienduselt tagasi tuli ja kohemaid (ei tea mitmendat korda) oma ohvriga vahekorda astus. Ainot oli vallanud mingi kummaline apaatia ning ükskõiksus, mis kestis kuni järgmise päevani, mil värdjas ta vabaks päästis ja noaga ähvardades Eesti NSV-sse tagasi käskis sõita, olles enne seda ta asjad läbi tuhninud ja jätnud talle alles vaid rongipileti raha. Ülejäänud summa (palju seda ju ei olnudki) pistis röövel oma taskusse. Just järgmisel päeval juhtuski see viimane asi, enne kui mõrtsukal isu lõplikult otsa sai. Nimelt astus ta jõuetult kuuletuva Ainoga vahekorda selja tagant ja siis tundiski neiu lõikavat valu ning karjatas tahtmatult. Oma pisarad oli ta eelmisel õhtul juba ära kulutanud, aga pärast seda viimast hakkas ta uuesti tihkuma, nüüd juba tõelise kehalise valu pärast. Ilmselt see ta elu päästiski – üle poole ööpäeva oma esialgu tundus, et täitmatut suguhimu rahuldanud mustaverd metsaline tundis vastu tahtmist korraks haledust ja otsustas lõpetada, pealegi oli ta selleks ajaks isu kuhjaga täis saanud ja tundis loomalikult meeldivat rahulolu, millega kaasnes üha teravamaks muutuv näljatunne. Ta tahtis kohutavalt süüa ning otsustas tüdrukule (kes temasugusele kavalpeale tundus veidi kohtlane ja lapsik) ust näidata.

      Nõnda pääses Arturi tulevane abikaasa eluga tagasi okupeeritud Eestisse ja nõnda sai ta koletu kuriteo käigus pärakurebendi, millest Artur midagi ei teadnud enne, kui temaga juba abiellunud oli ja naine sellest ise rääkis. Aga selleni oli aega veel mitu head aastat. Moskva Kreml, muuseumid ja Lenini mausoleum jäidki naissoost filoloogil nägemata. See-eest ajastu enda karmi kätt oma hellal nahal oli ta vaeseke küll rängalt tunda saanud.

      Koletu kuritöö jäigi saladusse, sest ametivõimude poole ei julgenud Aino põletava häbi ja hingematva alanduse pärast mitte mingil juhul pöörduda.

      Tsüklonid ja õrnad tuuled

      KÕIGIST KAOTUSTEST ja eneseteostuse võimetusest hoolimata teab raamatupidaja Leo Kerge, et päike tõuseb idast ja tsüklonid tulevad läänest. Nad sünnivad Atlandi ookeani põhjaosas, liiguvad üle Skandinaavia ja Balti mere, sisenevad Soome lahte ja sööstavad siis üle Maarjamaa. Nad tõstavad mere kallastest välja ning ühe aasta augustis murravad nad maha Eestimaa metsad. Nad tormavad keeristena üle Läänemaa ja Harjumaa ja Võrumaa ja Mulgimaa ning jätavad maha juurtega väljakistud risti-rästi lebavate puude ulatuslikud lahinguväljad. Ja siis alustavad pealetungi üraskid ning hävitavad sellegi, mis metsadest veel järgi on jäänud ning Eestist saab paepealsete, uhteorgude, lagendike, vooremaastike ja kuppelküngastike kivirohke kõnd. Kus ikka veel elavad inimesed. Sellised nagu Leo nüüd juba kadunud isa, kes sama aasta oktoobris karjub temale ja ta naisele (parem käsi sirgelt ette sirutatud):

      „Kasige välja minu korterist, esimeseks novembriks olgu plats puhas!“

      Millepeale Leo vastab eneseunustuse ülimõnusa tundega:

      „Sa, isa, mine õige persse!“

      Kae eskimoid, milline meeldiv komme oli neil uputada oma vanu rauku jääaukudesse, et nad noorte elu ei takistaks! Ent kõrgema haridusega noor spetsialist ei jää ilma korterist – see antakse talle rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsusega ja kujutab endast kahetoalist ahjuküttega eluruumi põrandapindalaga kolmkümmend kuus koma seitse ruutmeetrit. Veevärgi ja kanalisatsiooniga, teisel korrusel, omaette sissekäiguga ja trepikojaga. Põltsamaa linnas. Hurraa! On sündinud ühiskonna uus mikroorganism – eluvõimeline, paljunemisvõimeline. Kaotuste ja eneseteostuse võimetuse hinnaga.

      Ei jää päike tõusmata – see tõuseb idast ja idas asub Orient, inimmõistuse mitmete võitude häll. Sestap soovis Leogi tundma õppida idamaa tarkusi, india filosoofiat, budistlikku maailmavaadet. Hakkas tegelema joogaga, selle keha ja vaimu täiusliku valitsemise kunstiga. Õppis aeglaselt hingama, hinge kinni hoidma, jalgu kukla taha väänama ja kõhulihaseid võngutama (puhastusharjutus nimega „nauli“). Hinge hoidis kinni neli minutit ja nelikümmend viis sekundit ja seda oli üks minut ja nelikümmend viis sekundit rohkem kui omal ajal keskmiselt suutis kuulus ameerika illusionist ja lukumuukija Harry Houdini. Siis aga kadus ta huvi hingekinnihoidmise vastu, sest keegi mees hoidis vee all istudes hinge kinni ei rohkem ega vähem kui kaksteist minutit – nii teatati raadiost uuest hingekinnihoidmise maailmarekordist. Selliseid rekordeid Leo ei suudaks lüüa.

      Kui suudaks hoopis südant seisma jätta ja siis uuesti käima panna – see juba oleks midagi! Nagu üks tõeline joogi, kes langes tahtlikult varjusurma, maeti seejärel maha, külvati hauale nisu ja kui seemnetest tärkasid taimevõrsed, tõusis ka hauast assistentide abiga küll viletsake ja nõrguke, aga ikkagi elus joogi, eneseteostuse salapärane naerumuie kahvatulilladel huultel. Oo, üllas enesevalitsemise kunst, millal pühendatakse meid sinu saladustesse!?

      Me muidugi mõista toibume kaotustest, eneseteostuse võimetusest ja tõuseme tuha alt nagu föönikslinnud, muinasjutuliselt teotahtelised ja maiselt kained endi kaalutlustes. Meid ei murra isad ega Oidipuse kompleksid, meid, kes me ikka veel elame pärast surmalaagrite, siberite, gaasikambrite, abortide, abielulahutuste ja aatompommide vapustavat tulevärki.

      Ainult Oriendist puhuvad õrnad tuuled, mis toovad meieni tuhandeaastaseid enesevalitsemise ja paremaks muutumise nüansirikkaid, paindlikke õpetusi – need tuuled ei suuda enam jahutada meie taltsutamatutest kirgedest ülekuumenenud südameid. Selle teadmise kannab Leo enda passivasse ja elab edasi ning paljunebki veel. Kõigi kiuste. Heureka!

      Latikavõrendik

      LEO KÕNDIS oma järjekordses üksinduseunes luhtadel, võib olla kusagil Emajõe ääres. Miks ja mis põhjusel, kust tuli ja kuhu läks? Ei tea. Olid luhad ja suvi ning paari kiviviske kaugusel ees sammusid mõned inimesed, kuhugi kiirustamata kuid ometi mingi kindla sihiga. Teiste seas ka mingi väike laps. Eesmineja igatahes oli täisealine.

      Leol oli lakkamatult tunne nagu keegi puuduks. Aga kes?

      Siis toimus ka tilluke vahejuhtum, emotsionaalne lainetus, sest eesmineja pöördus ootamatult ja hakkas lapsega tõrelema. Põhjus jäi esialgu arusaamatuks. Kogu selle sõitlemise kestel seisid kõik paigal ja Leo jõudis seetõttu päris nende lähedale. Nüüd alles selgus jutust, et laps oli visanud heast peast konna. Pahandaja veel ütles:

      „Tea, kas neid rohkem ongi enam, nad ju surevad varsti välja. Hea, et seegi elama jäi!“

      Laps vaikis kogu see aeg süüdlaslikult, pea norus. Leo, kes oli nähtamatu kohalviibija seisundis, fikseeris veel ühe tähelepaneku: ka konn oli väike, millest tulenes iseeneslik mõte, et nii konn kui laps olid ühest ja samast põlvkonnast. Ehkki see on võimatu. Ja konnapoeg oli roheline, rohekasvalge kõhualusega – noomija pööras ta veel selili, nii et kõhualune välgatas.

      Leo kandis jalas sandalette, oli nagu varane hommik ja ta tundis muret, et jalavarjud kastemärjaks saavad. Muidugi mõista saidki. Sandaletid olid kinnitamata rihmadega ja Leo kõndis nendega aeglaselt lohva-lohva. Polnudki nagu kusagile kiiret. Kogu grupp seisis ikka veel vaikides paigal justnagu juhtunut vaagides. Äkki tegi konn ootamatu hüppe ja kadus volksti rohtu. Kõik võpatasid, kuid pahvatasid siis kergendustundest naerma. Ka laps – sellise

Скачать книгу