ТОП просматриваемых книг сайта:
Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv
Читать онлайн.Название Kolmas Vabadussõda
Год выпуска 2012
isbn 9789949306688
Автор произведения Aivar Kivisiv
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Mehed läksid ukse vahele vaatama.
„Mis sa, Andres, enne seda kärakat tahtsid öelda,“ küsis Verner.
„Ma ei mäletagi täpselt. Vist seda, et kas meil pärast ebamäärast piiramisolukorda ongi sellist valitsust, kes NATOt appi kutsub.“
Mehed vaatasid linna kohal möllavat äikesetormi, mis liikus üle linna laia rindena ja mitme järjestikuse lainena. Torm kestis mitu tundi. Tuulest ja vihmast ei jäänud puutumata ükski maja ega tänavasopp Tallinna linnas.
SÕBRAD ARUTLEVAD MÖÖDUNUD GRUUSIA SÕJA TEEMADEL
Oli 10. september 2008. Andres Aavik oli läinud oma naise Margitiga Woodstocki baari vaatama Eesti jalgpallikoondise välismängu Bosnia ja Hertsegovinaga. Fännide jaoks näidati matši suurelt ekraanilt seinal. Rahvas istus pubis, koondise särgid seljas ja fännisallid kaelas. Vahel esines pärast mängu ühisvaatamist ka mõni muusikaline kollektiiv.
Andrese naine Margit oli samuti hobipoliitik nagu ta abikaasagi. Margit oli ka võimekas organisaator, mida ta oli näha ka sellest, kuidas ta Jalgpallihaigla keevaverelised ja natuke suvalised mehed oli suutnud panna korrektselt asju ajama. Loomulikult niipalju, kui seda seltskonda üldse juhtida oli võimalik.
Kolmas seltskonna liige oli Verner Puhm, kes oli jalgpallipisiku Andreselt saanud. Viimasel poolel aastal oli ta käinud kõigil kodumängudel. Täna oli esimene kord külastada ühisvaatamist.
Pubis oli veel palju inimesi, keda Andres vähemalt nägupidi tundis. Loomulikult oli seltskonnas Jalgpallihaigla juht Kojamees.
Algul paljulubavana tundunud Eesti mäng hakkas varsti täiesti metsa keerama. Poolajaks oli Eesti kaotusseisus 0:2.
Teise poolaja alguses helistas Kaspar Fahlmann ja küsis, ega Andres kuskil mängu vaadates õlut ei joo. Vastus rõõmustas Kasparit ja ta lubas veerand tunni pärast koos reservohvitserist korporatsiooni vilistlase Raivo Paulusega kohal olla.
Mängust oli kujunenud piltlikult öeldes viljapeksumasin, milles vilja osa etendas Eesti jalgpallikoondis. 0:7 oli tulemus, mida ei oleks ette kujutada suutnud ka halvimas õudusunenäos.
Tuju oli kõigil nullis. Kaspar, keda jalgpall ei huvitanud, lubas lohutuseks kõigile ühe õlle välja teha. Enne õlle järele minemist ütles ta laudkonnale: „Kui te head lapsed olete, räägin teile pärast kaugetest maadest.“ Ta pidas pausi ja jätkas: „Georgiast, muidugi kui teid see huvitab.“
Kõik nõustusid Kasparit kuulama.
Mõlemad mehed olid hiljuti Gruusias käinud Reservohvitseride Kogu korraldatud humanitaarabimissioonil.
Mõlemal oli kogemusi Gruusiast enne Vene–Gruusia augustisõda. Raivol oli varasemaid kokkupuuteid Gruusia sõjaväelastega ja kaitseministeeriumi esindajatega. Ta oli nõustanud Gruusia kaitseministeeriumit vabatahtlike kaitseorganisatsioonide korraldamisel, lähtudes Eesti Kaitseliidu kogemustest.Kui Kaspar oli tegelnud ainult humanitaarabi jagamisega ja selle organiseerimisega, siis Raivo oli kohtunud ka eraviisiliselt mõnede kaitseministeeriumi ametnike ja Gruusia armee ohvitseridega.
Õlled jagatud, tahtis Kaspar kõnelema hakata, kui teda ennetas Verner Puhm: „Tänase kurvalt lõppenud mängu järjeks on, nagu mina aru saan, sõjalis-sportlik loeng, mille nimeks võiks olla Moskva Olümpiamängude loosung „Oo sport, sa oled rahu“. Igati sobilik pealkiri olümpiamängude avapäeval alanud sõja tagajärgede ja tagamaade kirjeldamiseks.“
„Pigem on tänane õllelaud vabas vormis vestlusring, mille algatuseks meie Raivoga räägime kohapeal nähtust kuuldust,“ täpsustas Kaspar.
Kõigepealt rääkis Kaspar Tallinnast Thbilisisse lendamisest, mis ei saanud ega saanud teoks. Kaks korda päevas oldi välja lendamas, aga minema saadi alles kolmandal päeval. Sellegipoolest olid eestlased esimesed, kes grusiinidele appi jõudsid. Teisiti öeldes, esimesed, kes julgesid oma reaalse kohalolekuga Gruusiat toetada. See andis grusiinidele meeletult jõudu ja usku tulevikku. Neid võeti vastu nagu kangelasi, kuigi nad ei olnud veel midagi teinud.
Rahvas oli tegelikult šokis ega suutnud ise põgenikelaagrites hästi organiseeruda. Eestlased kehtestasid laagris elementaarse korra ja panid põgenikud endaga koos tööle.
Thbilisis oli tunda hirmu agressiooni jätkumise võimaluse suhtes, sest Vene tankid olid kohati ainult kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Venemaa oli Lõuna-Osseetias kohalike löömameeste kätega läbi viinud etnilise puhastuse. Praktiliselt kõik grusiinid olid Lõuna-Osseetiast välja aetud, kaks kompsu käes. Nad kaotasid oma vara, mida olid aastakümnete tööga kogunud.Kaspar rääkis ka kummalistest ja tragikoomilistest seikadest, näiteks oli abistajatele määratud bussijuhist. Kui buss liikus ainult diiselkütte olemasolul, siis bussijuht töötas ainult õlle olemasolul. Korra sai bussijuhil õlu otsa keset sõitu Thbilisi kesklinnas. Bussijuht pidas bussi keset üht peatänavat kinni ja läks putkast õlut ostma. Teda ei huvitanud üldse selja taha tekkinud tuututav autode ummik. Ta ostis oma kolm purki õlut, tuli bussi tagasi, jõi värskelt avatud purgist suure sõõmu ning sõitis edasi. Reisikirjeldus oli huvitav ja värvikas.
Nüüd tekkis Verner Puhmil kui kaitseliitlasest reservohvitseril sõjalise valdkonna küsimus: „Poliitilisest seisukohast on Venemaa seoses Gruusia sõjaga astunud sellisesse etappi, kus ükski rahvusvaheline kokkulepe ei ole nende jaoks siduv ja rahvusvaheliselt välja kujunenud tavadele sülitatakse. Mida muud olümpiamängude avapäeval sõja alustamine on. Nüüdsest maksab ainult jõud ja maffia stiilis ärikokkulepped. Tahangi Raivo käest küsida, kuidas Gruusia sõjavägi vaenlasega hakkama sai?“
„Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata.“ Raivo pidas pausi ja korrastas peas mõtteid, et võimalikult selgelt küsimusele vastata. „Gruusia armee tuleb jagada kolme ossa. Missiooniüksustel on Iraagi missiooni kogemusi. Neid on umbes kaks-kolm tuhat meest. Teiseks on neil tegevarmee ja kolmandaks reservistid, kes mobiliseeriti sõja esimestel päevadel. Missioonimehed on täielikud profid, nende tegevus on äärmiselt tõhus. Nad vastavad igati NATO standarditele. Tegevväelased on suhteliselt kirju seltskond, alates lääne standarditel baseeruva väljaõppe saanud ohvitseridest ja lõpetades onupojapoliitika kaudu sõjaväelise ametikoha saanud tegelasteni. Samuti on kõikuv ajateenijate ettevalmistus.
Reservväelased on Gruusias valdavalt kehvalt ettevalmistatud. Nende hulgas võis valitseda enam-vähem samasugune segadus, nagu me nägime põgenikelaagrites. Meie Kaitseliiduga võrreldava väljaõppe ja motivatsiooniga reservüksusi grusiinidel ei ole. Armee käitub kohati sama kaootiliselt nagu kogu Gruusia ühiskond. Üks drastilisemaid näiteid oli tankide mahajätmine Gori all, sest kütus sai otsa. Tangiti ainult niipalju, kui ülesande täitmise kohale jõudmiseks tarvis oli, mitte ei pandud paake täis, nagu sõjaolukorras tavaks.“
„Nii et Venemaa sõitis lihtsalt ilma suuremate kaotusteta Gruusia armeest üle ja neil ei olnud mitte mingeid võimalusi vastu hakata?“ sekkus Margit Raivo jutu vahele.
„Seda ma küll öelda ei tahtnud. Venemaa kandis tegelikult üsna suuri kaotusi ja arvestades grusiinide sõjatehnikat, oleks õige taktika ning korralikuma organiseeritusega olnud võimalik agressiooni vähemalt esialgu tõrjuda.“
„Kas sa mõtled Roki tunneli õigeaegset õhkimist?“ küsis Andres.
„Ka seda. Roki tunneli oleks saanud õhkida, sest Gruusia kontrollis või peaaegu kontrollis ühel hetkel tunneli lõunapoolset suuet. Tunneli õhku laskmata jätmine oli puhtalt poliitiline otsus, lootuses sõlmida relvarahu. Nagu me teame edasistest sündmustest, kasu sellest ei olnud.
Gruusia oli oma aktsioonides algul edukas. Vaatame, kuidas sõda algas. Osseetide relvajõud tulistasid suurtükkidest Gruusia kontrolli all olevat territooriumi Osseetias ja seal baseeruvaid Gruusia rahuvalvajaid. Naiivne oleks arvata, et kui grusiinid poleks tulele vastanud, ei oleks sõda tulnud. Vaadake, mis kuupäeval sõda algas. Olümpiamängude avapäeval, mis summutas meedias sõja puhkemise uudist. Teiseks oli alanud Euroopas puhkuste aeg, mis välistas Euroopa Liidu kiire reageerimise Gruusia sündmustele.