Скачать книгу

uurin olukorda linnas.“

      „Mis siis ikka. Kui te mõlemad olete nõus, olen mina ka,“ avaldas Ansip oma seisukoha.

      Jüri Pihl vestles umbes minuti telefoniga ja teatas: „Rahutused on vaibumas, kõik arvud on suurenenud. On ka üks halb uudis. Meil on hukkunu. Woodstocki juures nuga saanud noormees suri umbes pool tundi tagasi. Aga sellegipoolest arvan, et paras hetk on Pronkssõdur eemaldada.“

      „Selge, lasen nõunikel valitsuse otsuse korrektselt sõnastada ja alustame valituskabineti läbi helistamist.“

      Helistamine läks libedalt. Enamus ministreid andis pärast paari täpsustavat küsimust oma nõusoleku. Ainuke kahtleja oli rahvastikuminister Urve Palo, kes arvas, et ei peaks kiirustama ja oli mures integratsioonipoliitika jätkamise pärast. Pärast pikemat seletamist, kui oluline on tänasel päeval valitsuse ühtsus, andis ka tema toetuse.

      Kell kolm andis Jaak Aaviksoo käsu lammutusfirmale tööde alustamiseks.

      Kell neli sisenesid esimesed töömehed telki Tõnismäel.

      Mõned minutid enne kella kuut hommikul lahkus furgoonauto pronkssõduri kujuga.

      Kella kaheksaks hommikul ei olnud monumendist mitte midagi järel. Aljoša oli igaveseks Tõnismäelt lahkunud.

      MÄSSAJATE KOOSOLEK PÄRAST PRONKSSÕDURI EEMALDAMIST TÕNISMÄELT

Reede 27. aprill 2007

      Vitali Gerassimov oli kutsunud kokku koosoleku Andrei Batjuki kontorisse, kus eilegi oli kohtutud. Koosolek pidi algama 27. aprillil kell 11.00 ja osalejad olid samad. Päevakorras oli eilse päeva kokkuvõte ja edasine tegevusplaan.

      Kõik olid kell üksteist kohal, välja arvatud Maksim Reva. Kõik kohalviibijad näisid üsna väsinud olemisega.

      Vitali vaatas kella. Kell oli viis minutit üksteist läbi.

      „Andrei, helista Maksim Revale“ ütles Vitali.

      Andrei valis numbri. Maksim Reva ei võtnud toru.

      „Mis siis ikka, alustame,“ Vitali võttis lonksu kohvi ja alustas koosolekut.

      „Nagu me teame, on Pronkssõdur Tõnismäelt eemaldatud. Sellest tulenevalt on edasises tegutsemises vaja teha mõningaid korrektiive. Alustame kõigepealt eilse päeva kokkuvõttega. Eilne õhtu täitis üldjoontes oma eesmärgi. Samas peab tunnistama, et mõnes etapis läks kõik üle noatera. Jevgeni Arkadjevitš, palju on teie meeste hulgas kaotusi?“

      „Kaks meest on politsei poolt kinni peetud, üks haiglas. Kinnipeetud vahistati Endla tänaval. Kesklinnas õnnestus vahistamisi vältida. Meie välihaiglas vajas arstiabi 12 meest. Neist neli on kindlalt rivist väljas. Ühe mehe seisund on raske, kõrihaav ja suur verekaotus. Kuus meest on pärast esmaabi kindlalt täna õhtuks rivis, kahe peapõrutusega mehe saatuse otsustab arst õhtul.“

      Edasi räägiti detailselt eile õhtul toimunust ja politsei reageerimisest sellele. Jõuti järeldusele, et kuigi otseselt ei tehtud midagi valesti, ei saavutatud Endla tänava piirkonnas riiklike objektide ründamisel eesmärke. Tekitati küll hulgaliselt materiaalset kahju, aga sisulist riiklike funktsioonide halvamist ei saavutatud. Ülesanne täideti hindele „kolm“.

      Kesklinnas õnnestus tekitada reaalne kaos, mis vastas varem püstitatud eesmärkidele. Ülesanne täideti hindele „neli pluss“.

      Tõnismäel toimunu läks üldjoontes rahuldavalt, aga siiski ei suudetud lõhkuda piirdeaedu ja tungida monumendini. Ülesanne täideti hindele „neli“.

      „Vaatame üle märtrid,“ võttis Vitali ette järgmise teema. „Kaheksa väljavalitut, neist viis töödeldut. Kaks kaotasime silmist, üks tegi ise endale vale koha peal viga. Töödeldutest kolm haiglas ja üks surnud. Lisaks kaks kontaktisikut haiglas. Üks, Venemaa kodanik, asendusena, teine halli passi omanik. Kui Igor Sergejevitš poleks viimasel hetkel kastaneid tulest välja toonud, oleksime selles ülesandes täiesti läbi kukkunud. Mis sul, Jevgeni Arkadjevitš, selle kohta öelda on? Miks sinu mehed tööga hakkama ei saanud?“

      „Minu meelest andsime endast parima. Peab arvestama, et meie töö on varjatud ja ei tohi kõrvaltvaatajale arusaadav olla. Nimetaksin seda halvaks õnneks. Näiteks üks väljavalitutest, Ivan Kuzmin, sai kaks korda kiviga vastu pead ja lisaks veel politseilt kumminuiaga, aga pilti eest ära ei visanud. Kui politsei ta arreteeris, hakkas ta raevukalt vastu ega näidanud mingitki märki, et oleks nii mitu kolakat vastu pead saanud. Teised jäid meelemärkusetult lamama, aga näe, susse püsti ei visanud. Või näiteks see Ganin. Meelitasime, mis me meelitasime, aga Woodstocki ruumidesse sisse ei tulnud. Samas, ega Igoril ka väga hästi ei läinud. Sellel Ganinil tuli veel pilt ette ja ta suutis midagi rääkida. Ma ei nimetaks sedagi sajaprotsendiliselt õnnestunud ürituseks. Kuigi jah, kuni viimase noalöögini oli kõik väga hästi tehtud,“ vastas Jevgeni ja vaatas Igorile otsa.

      „Ma lõin meelega noaga niimoodi. Ma lootsin, et ta umbes poole tunni pärast sureb. Ma tahtsin, et ikkagi kiirabi tuleb kohale ja üritab teda päästa. Kuna sellises seisus haavatu transportimine on keeruline, lootsin ka kaamerate kohale jõudmisele. Nii ju tegelikult ka läks,“ põhjendas Igor oma ülesande just sellist täitmist.

      „Me andsime sellele viimasele, Stepan Rjazanov oli vist tema nimi,“ seletas Jevgeni Igori jutu peale õhinal, „vahetult enne politseiahela ületulekut Raekoja platsist raudtoruga vastu pead. Meil olid tunnistajad ka olemas, kes ütleksid, et tegemist on politseivägivalla ohvriga, aga kokkuvõttes kasu peaaegu ei olnudki. Korra kukkus ja siis kakerdas edasi kuni politsei ta kongi korjas.“

      „Olgu, mehed, ma olen nõus, et kogu seda missiooni on saatnud millegipärast halb õnn,“ katkestas Vitali keskustelu. „Läheme edasi tänase päeva ülesannetega. Meie ülesanne täna on jätkata rahutusi õhtul Tallinnas ja viia need laiemale pinnale. Ma mõtlen eelkõige Ida-Virumaad ja Tartut. Täiendav ülesanne on tõusnud üles seoses Pronkssõduri äraviimisega. Me peame kõigi võimalike vahenditega takistama monumendi Sõjaväekalmistule ülespanekut enne 9. maid.“

      Vitali vaatas oma ees laual olevaid pabereid ja jätkas.

      „Jevgeni Arkadjevitš, palju sa oma mehi saad Ida-Virumaale saata?“ küsis Vitali.

      „Mitte üle kümne. Umbes nii palju on mul täna täiendust loota.“

      „Selge. Järelikult peab Andrei Vassiljevitš oma võitluskaaslasi Ida-Saksamaa päevist paremini aktiviseerima ja põhiraskus jääb nende kanda. Sama käib ka Tartu kohta. Tallinnas jäi nende osa minu hinnangu loodatust kesisemaks.“

      „Teen mis suudan,“ vastas Andrei Batjuk osavõtlikult. „Mõned on mulle juba helistanud ja küsinud, kuidas nad saaksid kasulikud olla.“

      „Annad mulle arvud osalejate kohta kella neljaks. Öise Vahtkonna kohalikud aktivistid ajavad juba rahvast kokku. Laiendustegevust juhib Andrei Batjuk. Kõik lepivad tegevused temaga kokku ja ta kannab tulemustest mulle ette. Siin on Ida-Virumaa ja Tartu Öise Vahtkonna aktivistide kontaktandmed.“

      „Edasi räägime Tallinnast. Kell 12 algab Toompeal kooliõpilaste meeleavaldus. Kõik eeldused selle õnnestumiseks on olemas, sest meie ideaalidele ustavad õpetajad on sellel osalemise teinud praktiliselt kohustuslikuks. Kohal on meie inimesed, kes kutsuvad õhtuks noori tänavatele. Samuti teevad Moskva infokanalid kõik endast oleneva hüsteeria õhutamiseks. Kella kaheteistkümnestes uudistes peaks valmis olema teleklipp kangelaslikust Pronkssõduri kaitsjast Dmitri Ganinist. Mida on teistel lisada?“

      Vitali osutas Igorile.

      „Rääkisin enne siia tulekut allmaailma esindajatega ja nad lubasid suurte jõududega osaleda. Nad lubasid varakult kohal ja mässu provotseerimisel abiks olla. Kui madin käib, soovisid nad aga põhiliselt keskenduda oma põhitegevusele – süstemaatilisele poodide röövimisele.“

      „Väga hea, Igor. Mis meil selle vastu võiks olla,“ nõustus Vitali allmaailma esindajate ettepanekuga.

      Vitali mõtles hetke ja küsis siis Igorilt: „Kuidas nende tegevust koordineerida saab?“

      „Bossid on neile põhiülesanded välja jaganud. Algetapis saavad

Скачать книгу