Challengeri sügavik - Ragne Kepler

Скачать книгу

kihistamisest saab sukelduv kriise, ning isa ootab mu selja taga, hoolitsedes selle eest, et läheksin enne teda. Ta teab väga hästi, et kui mulle võimalus anda, sõidan alla hoopiski liftiga.

      „Küll sa näed, et see on vahva.“

      Aga selles pole midagi vahvat, sest see minu peas elav ja voodi alla vaatav murepilv on nüüd nagu maast tõusev udu. See lehvib üle mu mõistuse nagu surmaingel üle Egiptuse esmasündinute.

      Inimesed – hästirõivastunud inimesed vaatavad tigusid süües ning kiiritust juues oma pöörlevas restoranis mõõduka huviga läbi Stratosphere’i tipu klaasseina – ja ma mõistan, et olen osa õhtusest meelelahutusest. Nagu tsirkuseski soovib igaüks salamisi, et keegi alla lartsataks.

      Ja minu hirm ei tulene ainult võbinast kõhusopis. See pole adrenaliin Ameerika mägede kõrgemas punktis kukkumise eel. Ma tean kindla peale – KINDLASTI –, et nad ainult teesklevad, nagu nad kinnitaksid mu trossi. Et minu elu lõpebki tohutust kiirusest tingitud valuplahvatuses. Nende kõigi pilkudest aimub tõde. Teadmise valu tapab mind rohkem, kui tapmine ise tapaks − seega hüppan, et see kõik juba kord lõpeks.

      Karjed, karjed ja karjed torni kõrvalt alla põhjatusse musta auku on nii tõelised, et jään alatiseks uskuma − see ongi tõsi. Olgugi et 8,5 sekundi pärast aeglustub liikumine ja mind püütakse torni jalamil kinni. Olen nii üllatunud, et ma veel hingan. Värisen edasi ja mu ainus võit sellest kohutavast ööst on see, et pärast mind hüppav isa hakkab teel alla oksele – aga isegi see ei võta ära põrgulikku musta augu tunnet, et seisan endiselt millegi mõeldamatu veerel.

      24 Ära arva, et see on sinu oma

      Ärkan laeva metsiku pikisuunas õõtsumise peale õudusunenäost, mida ma ei mäleta. Kajuti madalas laes rippuv latern kõigub metsikult ja heidab hubisevaid varje, mis voogavad sama rahutult kui lained. Kogu laev kägiseb nagu suures vaevas ja higistavad laevaplangud tõmbuvad pingule ja surutakse kokku, pannes proovile neid koos hoidva armetu musta pigi. Koguni pigi paistab pingutusest ägavat.

      Navigaator piilub minu kohal olevast koikust alla. Ta ei hooli sellest vähimatki, et marutav meri on laeva ajupuudeks kiskumas.

      „Nägid halba und?“ küsib ta.

      „Jah,“ piuksatan mina.

      „Olid köögis?“

      See tuleb mulle ootamatult. Ma pole talle sellest mitte kunagi rääkinud. „Sa tead sellest kohast?“

      „Kõik me käime mõnikord Valgest Plastmassist Köögis,“ sõnab navigaator. „Ära arva, et see on sinu oma, sest see pole nii.”

      Lähen tualettruumi, mis asub mööda koridori edasi. Jalad oleksid nagu põranda külge aheldatud. Käsivarred oleksid justkui seinte külge aheldatud. See tunne koos laeva kõikumisega muudab mu tualetiretke veerandtunniseks katsumuseks.

      Kui viimaks oma koikusse tagasi jõuan, kukutab navigaator alla rebitud paberitüki, millel on üht- ning teistpidi käänduvad jooned ja nooled.

      „Väljapääs, välja jää, koju jää, kojupääs,“ ütleb ta. „Järgmine kord võta see kööki kaasa, seda ma ütlen. See näitab teed välja.“

      „Ma ei saa paberitükki unenäkku kaasa võtta,“ märgin ma.

      „Olgu,“ nendib ta haavunult. „Siis oled pigis.“

      25 Sulle pole antud luba

      „Joonista mind,“ käsutab papagoi minu joonistusplokki nähes. „Joonista mind.“ Ma ei söanda keelduda.

      „Poseeri,“ ütlen talle. Papagoi kohendab end reelingul, ajab noka majesteetlikult ette ja saputab suled kohevile. Ma ei kiirusta. Kui valmis saan, näitan talle pilti. Pildil on aurav julk.

      Papagoi vaatab seda viivu ja teatab siis: „See paistab rohkem mu venna moodi. Pärast seda muidugi, kui krokodill ta pintslisse pistis.“

      See paneb mu muigama. Niisiis teen teise visandi, mis on papagoi moodi, silmaklapi ja kõigega.

      Aga kapten nägi kõike pealt ja kui papagoi ülima rahuga minema plagistab, konfiskeerib kapten pliiatsi ja ploki. Vähemasti ei lase ta mu joonistamiskätt maha raiuda. Jutud käivad, et puujalaga meeskonnaliikmed said selle pärast seda, kui tekil jalgpalli mängides vahele jäid.

      „Sulle pole antud luba olla andekas,“ ütleb kapten. „See võib solvata neid meeskonnaliikmeid, kellele pole annet antud.“

      Ja ehkki anne on sõltumatu sellest, kas luba küsida või mitte, teen ma kummarduse ning küsin: „Palun, härra… kas ma tohiksin paluda joonistamisande luba?“

      „Ma kaalun seda.“ Kapten silmitseb papagoi portreed, kirtsutab nina ja viskab pildi üle parda. Vaatab siis auravat julka ja ütleb: „Väga hästi tabatud.“ Siis viskab ka selle üle parda.

      26 Igasugu ebameeldivad asjad

      Hommikul kutsub baaripidaja mu üles mastikorvi, et mulle kokteil segada. Täna pole hüppajaid, niisiis on rahvast hõredalt.

      „See kokteil on sinu ja ükspäinis sinu oma.“ Ta vaatab mulle pikalt silma, kuni ma nõusolekuks noogutan. Rahule jäädes krabab ta riiulilt pudeleid ja jooke. Tema käed liiguvad nii kiiresti, et võiks arvata, nagu oleks tal neid rohkem kui kaks. Ta raputab kokteili koostisosad roostes šeikeris segamini.

      „Mis siin sees on?“ küsin ma.

      Ta silmitseb mind nagu nõrgamõistuslikku, et sellist asja üldse küsin. Või olen ma nõrgamõistuslik, kui loodan vastust järgnevat. „Toidujäätmed ja vürtsid ja igasugu ebameeldivad asjad,“ loetleb ta.

      „Täpsemalt?“

      „Lehma krõmpsluu ja prussaka selgroog.“

      „Mardikatel pole selgroogu,“ juhin tema tähelepanu. „Nad on selgrootud.“

      „Just nimelt. Sellepärast see ongi nii haruldane.“

      Kuskilt kaugelt alt saabub plaginal papagoi ja istub kassaaparaadile. Selle nägemine tuletab mulle meelde, et ma ei saa maksta. Ütlen seda ka baaripidajale.

      „Ei näe probleemi,“ sõnab baaripidaja. „Saadame arve sinu kindlustusele.“

      Ta valab segu kristallist šampanjaklaasi ja ulatab mulle. Joogis kihisevad punased ja kollased mullid, aga need kaks värvi ei segune. Minu kokteil on laavalamp.

      „Joo põhjani, joo põhjani,“ kisendab papagoi. Ta keerab natuke pead ja vaatab mind oma terve silmaga.

      Võtan lonksu. See on mõru, aga mitte üdini ebameeldiv. Kergelt banaani- ja mandlimaitseline. „Põhjani,“ ütlen mina ja kulistan joogi ühe sõõmuga alla. Asetan baariletile tühja klaasi.

      Papagoi jõnksutab sügavas rahulolus pead.

      „Suurepärane! Käid mastikorvis kaks korda päevas.“

      „Mis siis, kui ma ei taha mastikorvis käia?“ küsin vastu.

      Papagoi pilgutab mulle silma. „Siis hakkab mastikorv sinu juures käima.“

      27 Desinfitseerimata kätega massid

      Hulk aega tagasi käis meie pere New Yorgis. Kuna kõik sobilikud hotellid olid täis või taheti nende eest hingehinda, sattusime turistide jaoks kõrvalisemasse kohta.

      Meie hotell asus mingis armetus Queensi urkas, mis oleks võinud olla mõne paksmao vasaku kaenla all. Seda piirkonda kutsuti kohatu nimega Flushing. Nagu enamik njuujorklasi, olid ka New Yorgi rajajad teravmeelsed.

      Lühidalt öeldes, nagu njuujorklastel kombeks, kasutasime igale poole minekuks metrood. Ja see oli alati seiklus. Ühel korral sattusime koguni Staten Islandile, ehkki sinna ei vii ükski metrooliin. Kulutasime kogu raha metrookaartidele, mis kasseerisid elektronraha iga kord, kui pöördväravast läbi läksime. Ja isa leinas taga vasest metroožetoonide kuldajastut, kui sõitusid võis sõrmedel kokku lugeda.

      Ema kehtestas väga

Скачать книгу