LITMIR.BIZ

      Kenterloti keskkooli kohvikus ei olnud kampasid. Sportlased ei istunud enam ainult koos sportlastega ja taibud taibudega. Keegi ei istunud üksinda ega muginud kurvalt oma kuivi võileibu. Kõik olid muretud ja sõbralikud. See oli õnnelik koht.

      Loojangukuma oli lõunasöögisabas seistes sügavalt mõttesse vajunud. Ta võttis Vanaemalt kandiku ja läks laua juurde, kus Vikerbuumid istusid. Miski vaevas teda, ta lootis, et tüdrukud aitavad tal välja mõelda, milles asi. Ta istus Õunarüübi kõrvale.

      „Kuidas ringkäik oli?” küsis Õunarüüp.

      „Ma ei teagi, need tüdrukud, nad olid… Nendega oli midagi valesti.”

      „Valesti, nagu nii või?” Roosa itsitas. Ta haaras õuna, pistis selle suhu ning torkas porgandid endale juustesse. Ta sülitas õuna naerdes välja. „Või valesti, nagu nii?” Ta haaras kaks pudingitopsi, pani need endale prillideks ette ja hoidis porgandit vuntsina ülahuulel. „Või valesti, nagu…” Ta sirutas käe kartulikrõpsude järgi, aga Vikerkaaresööst peatas ta.

      „Ehk lased tal meile rääkida.”

      Loojangukuma raputas pead ja ohkas. „Selles asi ongi. Ma ei saa täpselt aru. Nad käitusid minu juuresolekul kuidagi kummaliselt.” Hääl vakatas. Talle oli just üks mõte pähe torganud. „Äkki jõudis keegi juba nendega rääkida. Ja ütles neile, mida ma tegin.” Ta ohkas. „Nii palju siis heast esmamuljest.”

      Võbelus sirutas käe ja puudutas lohutavalt ta käsivart. „Ei usu, et asi selles on.” Aga ta hääl ei kõlanud eriti veenvalt.

      Just siis ilmusid kolm uut tüdrukut kohvikuuksele. Nad piidlesid õpilasi, kes lobisesid õnnelikult ja nautisid oma einet.

      Adaadžo heitis pea püsti. „Nüüd on see siis käes. Hetk, mida me kõik oodanud oleme.”

      „Lõuna!” ütles Sonaat enesekindlalt.

      Adaadžo irvitas põlglikult. „Võimalus meie tõeline Equestria maagia tagasi saada.”

      „Ah jaa.”

      „Meie hääled on piisavalt tugevad, et sundida nad midagi tahtma lausa niivõrd, et nad seepärast tülli lähevad,” sisistas Adaadžo.

      „Nii et me teeme lihtsalt seda, mida me alati teinud oleme?” küsis Aaria, hääl igavusest nõretav. „Tekitame probleeme ja siis toitume negatiivsest energiast? Kah mul plaan, Adaadžo.”

      „Seekord ei lähe nii, nagu varem läinud on,” ütles Adaadžo tuliselt. „Siin on ponimaa maagiat. Nende negatiivne energia annab jõu, mida meil vaja on, et panna kogu see maailm meie käsku täitma.”

      Sonaat näris juttu mõista üritades huult. „Aga pärast võime ju süüa, eks? Täna on taco-teisipäev.”

      Adaadžo lasi kuuldavale ärritatud oige. „Tehke lihtsalt nagu mina.”

      „Või nagu mina,” teatas Aaria.

      „Nagu mina,” ütles Adaadžo rangelt.

      Aaria suu läks mossi, kui Adaadžo huuled prunti ajas ja ümisema hakkas. Alguses oli ümin vaikne, aga aegamisi muutus hääl valjemaks, viis lummavamaks. Aaria ümises talle harmooniat ja lõpuks lõpetas ka Sonaat mossitamise ning liitus teistega.

      Lapsed hakkasid muusika poole pöörduma. Kui kõigi silmad olid nendele pööratud, hakkasid tüdrukud laulma. Nende a cappella number oli lummav. „Ei muud ma tahtnud ole iial,” laulsid nad kogu koolile. Kenterloti keskkooli õpilased olid uutest tüdrukutest lummatud. Nad olid erakordsed.