LITMIR.BIZ

      Rõõmsalt lobisevad teismelised muudkui voorisid Kenterloti keskkooli kõrval asuva kiirtoidukoha ustest sisse ja välja. Nad lobisesid jalgpallitrennist ja peo korralduskomisjonist ja rääkisid taga uusimaid paarikesi. Elevust tekitas ka Vikerbuumide uus laul.

      „Igavesti me sõbrad oleme!” laulis naerusuine tüdrukutepunt restoranist välja jalutades. Friikartulid ja joogid käes, kiirustasid lapsed koju koduseid ülesandeid tegema, lehvitades üksteisele hüvastijätuks ja saates veel viimaseid sõnumeid. Keegi ei märganud kolme uut, omavahel nägelevat tüdrukut, kes lahkusid söögikohast midagi ostmata.

      Ärritatud Adaadžo heitis silmilt lopsaka pastelse juukselaka, Aaria lasi kuuldavale rahulolematu ohke, mis kõlas nagu puristamine, ja Sonaat trampis jalgu, leides, et inimeste jalanõud ei kõmise sugugi sama meeldivalt kui ponikabjad.

      Helendava rohelise valguse vine heljus tüdrukute vahel, kui nad üksteise poole kummardusid. Kui vine nende peade ümber keerles, avasid tüdrukud suud ja paistsid kummalisest valgusest sõõmukest ammutavat. Näis, nagu oleksid tulipunased ripatsid, mis tüdrukutel kaelas rippusid, korraks helendama löönud.

      „See küll vaeva väärt ei olnud,” kurtis Aaria. „Mul on kiirtoidust kõrini. Ma tahan korralikult süüa.”

      „Mida sa siis ootasid?” küsis Adaadžo. „Siinse maailma energia pole samasugune nagu Equestrias. Meie võime siin jõudu koguda on piiratud.”

      Aaria ajas huuled mossi ja ohkas uuesti. „Ma soovin, et meid poleks kunagi sellesse hirmsasse kohta pagendatud!”

      „Päriselt?” küsis Adaadžo, hääl sarkasmist nõretamas. „Mulle siin küll meeldib.”

      „Nagu tegelikult ka või?” nähvas Sonaat. „Sest minu arust on see kõige vastikum koht.”

      „Minu arust oled sina kõige vastikum, Sonaat,” andis Aaria vastu.

      Sonaadi nägu läks vihast punaseks. „Ah nii? No minu arust oled sina vastikuimast vastikum, Aaria.”

      „Jah?” Aaria keeras teistele tüdrukutele selja ja põrnitses tänavat. „Mul on praegu sutsu tegemist. Kas sobib, kui ma ignoreerin sind mõni teine kord?”

      Adaadžo lausa norsatas vihast. „Üht ma teile ütlen – see, et ma siin teie kahega koos lõksus olen, ei muuda seda maailma sugugi talutavamaks.”

      Korraga hakkasid tüdrukud normaalse õhtumüra – teismeliste, autode ja muusika – taustal kuulma kummaliselt tuttavat üminat. See oli meeldiva kõrgusega ja vaevukuuldav, nii õrn, et kellegi teise kõrvu see ei jõudnudki. Aga tüdrukud kuulsid seda ja pöördusid kõik korraga silmapiiri poole.

      Just siis nad seda nägidki. Kauguses, otse Kenterloti keskkooli muruplatside taga, paistis maagilise vikerkaarevärvilise valguse nõrk virvendus.

      Adaadžo silmad läksid ahnelt suureks. Aaria ja Sonaat ta kõrval olid nii põnevil, et suutsid vaevu hingata. Taevast valgustavad kaunid värvid naelutasid nad paigale.

      Adaadžo hakkas esimesena rääkima. „Kas tundsite seda?” küsis ta teistelt summutatud häälel. „Kas te teate, mis see on?”

      Teised ei saanud sõna suust. Kas see võib tõesti tõsi olla? Ei, ehk on see kõigest ettekujutus.

      Aga Adaadžo ei suutnud elevust tagasi hoida: „See on… See on… Equestria maagia!”

      Aaria raputas umbusklikult pead. „Aga siin maailmas ei ole ju Equestria maagiat.”

      „Nüüd on!” Adaadžo teadis, mida ta näinud oli. Mis selle põhjus ka oli, kuidas iganes see ka juhtus, selles tavalises inimeste maailmas oli Equestria maagiat, ja juba küpses ta peas plaan. „Ja me kasutame seda, et panna kõik siin armetus väikeses maailmas meid jumaldama!”

      2 Peatükk

      Sulnis elu

      Paari kuu eest oli Videvikusära rännanud läbi salajase värava. Ta oli esimene Equestria poni, kes Kenterloti keskkooli tuli. Loojangukuma oli varastanud ta krooni ja viinud selle inimmaailma, lootes saada selle maagia abil kõikvõimsaks. Aga Videvik näitas talle, et printsessiks olemine ei tähenda, et kõik su ees kummardaks, see tähendab hoopis teiste innustamist, et nad su kõrval seisaks.

      Ja just nii juhtuski, kui Videviku inimsõbrad tema kõrval võitlesid ja harmoonia elemente kasutasid. Õunarüübi ausus, Võbeluse headus, Roosa Piruka naer, Harulduse lahkus ja Vikerkaaresööstu ustavus lõid võimsa rõõmuvikerkaare, mis haaras eksiteele sattunud krooni Loojangukuma peast ja tõi selle Videvikusära kätte tagasi.

      Koostööd tehes juhtus kuue sõbraga midagi lummavat – nad muutusid pooleldi poniks. Esmalt ilmusid ponikõrvad, siis muutusid nende juuksed lopsakaks ja läikivaks nagu lakad ning lõpuks kõlkusid neil taga sabad. Nad said olla korraga nii ponid kui ka tüdrukud!

      Kahjuks tuli inimtüdrukutel Videvikusäraga hüvasti jätta. Armastatud poniprintsess pidi Equestriasse naasma ja portaal kahe maailma vahel suleti igaveseks. Ent isegi pärast Videvikusära lahkumist ei lakanud sätendav vikerkaarevärviline valgus Kenterloti keskkooli koridorides keerlemast. See paistis aitavat kõigil hästi läbi saada ja innustas tüdrukuid isegi oma bändi kokku panema ja muusikat looma.

      Muusika tundus Equestria tüdrukutest pärast nende seiklust Videvikusäraga lausa välja voolavat. Nad kirjutasid laule nii Harulduse kabrioletiga mööda linna kihutades kui ka koos kohvikus kihistades. Vikerkaaresööstule meeldis kitarri mängida peaaegu sama palju kui sporti teha. Õunarüüp oli basskitarril suurepärane ja Haruldus tõeline klahvkitarrivirtuoos. Võbelus oli avastanud, et tal on tamburiini peale loomulikku annet, ja Roosa valas kogu oma hoo ja energia metsikutesse trummisoolodesse. Vikerbuumid rokkisid, ja mis kõige parem, kui muusika võimust võttis, muutusid tüdrukud pooleldi poniks!

      Hei, hei, kes kuuleb-näeb,

      meil tähtis teade teile.

      Sõpruse võluväel

      on suurim tähtsus meile!

      Kenterloti keskkoolis tantsisid kõik ponitantsu, kui Vikerbuumid mängisid. Nad ristasid käed ja kõigutasid end küljelt küljele. Nad tõstsid põlvi ja kepsutasid. Nad hüppasid ja plaksutasid. Keegi ei suutnud nende laulule vastu panna! Isegi mitte suur ja vägev Triksi! Isegi mitte Loojangukuma!

      Vikerbuumide muusika oli maagiline ja iga kord, kui nad mängisid, heitis nende vikerkaarevärviline energia oma kiired üle kogu Kenterloti keskkooli. Puudu oli ainult üks… Ja see oli Videvikusära. Kuidas siis oleks, kui tema koos Vikerbuumidega laulaks? Tüdrukud murdsid selle üle pead, kuigi teadsid, et seda ei juhtu. Sellest hoolimata olid nad väga rõõmsad, ka kõik teised Kenterloti keskkoolis olid rõõmsad, rõõmsamad kui kunagi varem. Ent kellelgi polnud aimu, et äsja oli nende maailma imbunud tõsine ebakõla…

      3 Peatükk

      Loojangukuma bluus

      Kenterloti keskkooli võimlas käisid suure kevadise heategevusliku peo ettevalmistused. Päike siras poleeritud puitpõrandal. Lapsed maalisid plakateid ja kaunistasid loosungeid. Ruum oli tulvil naeru ja elevust. Mõnel lapsel olid isegi Kenterloti Imeloomade kõrvad ja sabad, et kooli vaimu üles näidata. Aga eriline oli vaatepildi juures see, kui sundimatult hästi kõik omavahel läbi said.

      Meeskonnapusades sportlased lobisesid näiteringi lastega. Moebeibed avaldasid saladusi vanades T-särkides ja teksades sõpradele. Paistis, et Kenterloti keskkoolis polnud oluline, mis muusikat sa kuulad, mis riideid sa kannad või mida sa pärast kooli teed – kõik paistsid lihtsalt sõbrad olevat. Videvikusära oli endast võimsa võlujälje maha jätnud.

      Aga kui Loojangukuma võimlasse astus, tundus päikese ette pilv tulevat. Paar last heitsid talle pilgu ja pöördusid eemale. Üks või kaks last sosistasid. Loojangukuma üritas seda mitte tähele

Скачать книгу