Скачать книгу
välimusele. Carlotta aga oli ilus nagu klišee. Ta juuksed olid punased ja kergelt säbrulised, ta oli peen, jonnaka näoga, särav ja lühinägelik. Lühinägelikkus andis ta rohelistele silmadele rauge ja otsekui tüdinud ilme, mida tema hotellidirektor-abikaasa tõlgendas märgina kustumatust ihast, varjatud kalduvusest närbuda ja elust enneaegselt loobuda, nii et kinkis talle Saksa markade eest ostetud keerulisi karusnahast kraega kleite, tikk-kontsaga kingi ja hindamatuid kaelakeesid, et ohtlikuna mõjuvat raugust – ehk siis pärilikku lühinägelikkust – eemale tõrjuda. Carlotta ainsaks silmaga nähtavaks puuduseks oli tema abielu Helmutiga. Järjeloos täpsustati hoolikalt, et naine pärines Toscanast, mitte Mecklenburgist. Järelikult sidus teda Saksamaaga vaid ajutine suhe, niisamuti nagu saks Helmutiga, kel olid pikad vuntsid, mida August õigusega umbusaldas (kuigi järjejutu lugejad said tolle umbusalduse põhjustest teada alles tükk aega hiljem. Püha pingehoidmise ja jutuvestmise ajast ja arust vigurite nimel ärgem öelgem Helmuti topeltmängu kohta siingi veel midagi – naaskem parem Carlotta manu). Carlotta oli sale ja kaunis pikk. Tol õhtul oli tal seljas poolpikk kleit. Enesestki mõista pidid tal olema ka saapad ja need tal tõepoolest olidki: pehmest nahast saapad, pika säärega ja mustad nagu ka sukad, nii haprad ja pingul, et nende rebenema panemiseks piisanuks liiga pinevast pilgust. Carlotta pilk peatus meid piieldes igal töötajal kordamööda, nägi välja pisut üllatunud, kuid ei viibinud ometi meist ühelgi liiga kaua. Ta vaatas möödaminnes valvelauda, suurt puutahvlit, millel rippusid võtmed, musti kardinaid akende ees, jaanalinnumunadena ümaraid laest alla punguvaid lampe. Kõike seda sellal, kui Helmut kõneles. Carlotta ei pidanud sellest kõnest midagi aru saama, kuna me oletasime, et ta vene keelt ei oska. Nii peegeldas ta nägu järgmist: püüet paista mõistvat, mida räägitakse, või vähemalt püüet mõjuda armastusväärsena oma üksmeeles Helmutiga kui mitte kõigi koosviibijatega. Ent kui Carlotta silmad minuni jõudsid, kui need mind riivasid ning siis minul peatusid, lugesin ma tema pilgust välja midagi muud. Ma loodan teie heasoovlikkusele – meenutage, et toona, järjeloo alguses polnud me Augustiga kumbki kuigi hästi informeeritud ega võinud aimatagi, mida Carlotta tegelikult meie kohta teadis. Ja seepärast lugesingi ma Carlotta silmist välja järgmist: ehkki varustatud armastusväärse naeratusega, ei saanud ta nõustuda kella poole viiest saadik põlevate ümmarguste lampidega, akende ette riputatud mustade kardinatega, fuajee rohmaka dekooriga ega isegi töötajate sinise vormiriietusega. Vastavalt järjeloos ettenähtule armusin ma Carlottasse, kuid ettenähtust irduvalt mitte tema sihvaka kogu, jalgade või rindade tõttu, vaid tema pilgu tõttu, mis tekitas minus kaastunnet tema vastu, kes ta oli lahkunud tsiviliseeritud maalt, kus päike ei lähe päisel pärastlõunal looja, ja maandunud kogemata sellel maakera küljel, kus aeg oli juba kümnendeid tagasi paksudesse linasest riidest kardinatesse tardunud. Ma üritasin kujutleda Carlottat sellesse maailma, räbalates pudelikorjajate, vanalinna umbtänavatel jäätist müüvate memmede ja trollibusside vahele, mis sarvede maha joostes otse keset tänavat seiskuvad, justkui oleksid suikunud sügavasse unne. Carlotta ei pruukinud teada peamist – seda, et sel polaarjoone all kügeleval maal tuleb end talve ja pimeduse vastu kaitsta, et öö ja päev on linad, mille vahele me poeme, nii et meie, kes me magame voodi serval, seitsme maa ja mere taga, jääme suveks, mil loojumatu päike meil magada ei lase, katmata, ning lämbume talvel, mil linad mõjuvad raske tepitud tekina, mille alt me end elusana pääsevat ei usu. Muinasjutud ära kaduvast päikesest muutuvad tõeluseks ja käärid köögikapi sahtlis omandavad kavala läike, mis tekitab himu ronida katusele ja paks taevatekk lahti lõigata. Ent niipea, kui teravad kääriotsad teki sisse lüüa, pääsevad sellest välja linnusuled, ja lapsed, ninad aknaklaasi vastu surutud, huikavad ühelt korruselt teisele: „Lumi! Lumi!” Carlottat tuli hoiatada kõige selle eest: tõeks saavate muinasjuttude ja Põhjamaa laste metsikute huigete eest, tuule ja lääge talveahastuse ning tänavaid mööda laiali sulavate lumehangede eest. Ma polnud päris kindel, kas Helmut seda teha suutnuks, ning otsustades selle järgi, kuidas Carlotta teda silmanurgast kiikas (mehe hallil ülikonnal oli juuksekarv, mis pidi teda kohutavalt ärritama), ei paistnud ka naine selles kindel olevat. Niisiis vaatas Carlotta mulle otsa. Ma naeratasin ja ta langetas pilgu. Nõnda sai Helmuti saatus mulle ja Augustile teatavaks: ma armusin Carlotta silmadesse ja ta pilgu näilikku haavatavusse. Hetk hiljem sai Helmut kõnega ühele poole. Kokkutulnud tervitasid uut direktorit aplausiga, meile pakuti limonaadi ja kohvi, fuajee täitis jutuvadin ja Carlotta kadus juhtivtöötajate sekka, kes hakkasid talle üksteise võidu Leningradi küpsiseid ette kandma.
Pisimagi austuseta patriotismivaimu suhtes unustati väike Marie kohemaid ja mina asusin oma pargitiirudele, unistades ühtpuhku Carlotta silmadest. Mis puutub Augustisse, siis niipea, kui ta selle kirja oli pannud, hakkasid ta kublad taanduma ja lasid tal viimaks öösiti magada. Nii võis Augustit magamise pealt külastama hakata Charlotte, kuna mees hakkas tahtmatult, ent pidevalt nägema unes kirsipuid ja nende koort järavaid jäneseid: ta laskub unenäos põlvili, et haavatud puud sidemesse mähkida, ning sel hetkel muutub painaja magusaks, kuna ta teab, et kohe tuleb Charlotte, riideräbalad peos. August ärkab enne tema kohale jõudmist, frustreeritud sellest, et ei jõudnud naist näha, samal ajal aga vaimustatud, rahul ja õnnis, kuna Charlotte’ile on eelnenud õrn pilveke tema parfüümi, jasmiini ja sidrunaloisia hõngu, mis heljub parajasti voodi ja öölaua vahel.
