LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei-ei.

      See on üks asi, mis mulle Ameerika juures tõesti meeldib. Jah, ma mõistan, et rassismil võib siin olla palju rohkem kaalu kui kusagil kauges väikeses riigis, mille olemasolust enamik siin teadlikki pole, aga et siin on nii poliitilikas kui meedias siiski valitsevaks suunaks sallivus ning ka näiteks homoseksuaalsus on suures osas siiski sallitud ja aktsepteeritud, on tõepoolest tore. See mulle meeldib. Ei mina tea, mis meil häda on, et me nii homofoobsed oleme. Siin on suur osa inimestest sellest õnneks siiski üle saanud. Mõni ameeriklane vaidleks ehk vastu, aga uskuge mind, see on üks Eesti suuremaid mahajäämusi – sallimatus teistsuguste suhtes. Selle pärast on mul tõesti häbi ning see on üks väärtusi, mille koha pealt ma teen kummarduse ameeriklaste poole. Jah, nende seas on palju usuhulludest homofoobe, ent meil pole võimalik isegi usku oma geisallimatuse vabanduseks tuua. Ma loodan, et selles vallas muutume me peagi Ameerikaga sarnasemaks.

      SIIN ELADES SAAN MA OMA INFORMATSIOONI KÄTTE AJALEHTEDE netilehekülgedelt. Kommentaaride lugemine on tegevus, mida ma ühelegi mõtlevale inimesele ei soovita – kogu Eesti lollus, kibestumus ja tigedus on sinna kogunenud. Ja see olen mina, kes seda ütleb! Kõige kibestunum ja tigedam inimene (mõnikord) on siin, yours truly. Ja isegi mina tunnen ennast nagu „Heliseva muusika” Maria mäetipus laulmas, kui ennast nende tegelastega võrdlen. Kui algul lugesin mõnikord ka artiklite kommentaare, masendas mind inimeste rumalus nii sügavalt, et nüüd olen sellest täielikult loobunud.

      Ei, tõsiselt ka, võtame mõne fiktiivse artiklipealkirja …

      „10-aastane laps päästis puu otsast kassipoja!”

      Kommentaar: kui Eesti riik hooliks kassidest, siis poleks ta üldse puu otsa sattunud. Häbi riigiisadele!

      Kommentaar: kasse on niigi palju, oleks pidand ta hoopis maha lööma.

      Kommentaar: miks see puu seal üldse kasvas? Ma olen juba kolm aastat iga päev linnavalitsusse helistanud ja käskinud kõik puud linnas maha võtta, puud on ufodele kommunikatsioonivahendiks, et meie kohta infot anda. Ma ei saa aru, miks see kedagi peale minu ei huvita?

      Kommentaar: maha Edgar Savisaar!

      „Eesti riigi meediavabadus maailmas esirinnas.”

      Kommentaar: meediavabadus küll, aga INIMVÄÄRIKUS?!

      Kommentaar: mis vabadus? Hinnad muudkui tõusevad, poliitikuid tavaline inimene üldse ei huvita, mis vabadusest siin üldse rääkida saab?

      Kommentaar: nõustun eelmisega. Või on nii kallis, et üle mõistuse. Järgmine kuu, räägitakse, tõuseb veel ühe sendi võrra.

      Kommentaar: mis asi sul ühe sendi võrra tõuseb?2

      Kommentaar: varsti on kõik nii kallis, et tuleb relv kätte võtta ja poest lihtsalt varastada! Vaat nii kaugele on meid viinud Ansipi valitsus!

      Kommentaar: maha Edgar Savisaar!

      „Leiti universaalne vähiravim!”

      Kommentaar: keda see huvitab? Minul näiteks pole juba kaks kuud tööd olnud.

      Kommentaar: no tahaks näha, kas Ilves võtab selle eest ka au endale?

      Kommentaar: ei noh, tore muidugi, kui vähki põed, aga mina näiteks puuksutan iga päev keskmiselt kaks korda. Oskab keegi nõu anda, kuidas sellest lahti saada?

      Kommentaar: vähki iga inimene ei põe, näiteks mina mitte. Minusugused tavalised inimesed ei huvita kedagi, aga no vähki põed, siis kohe poputatakse ja hoolitsetakse. Peaks ka selle vähi kuskilt saama, siis hakataks minu pärast ka muretsema. Teab keegi, kust seda saada?

      Kommentaar: sööge küüslauku, inimesed!

      Kommentaar: maha Edgar Savisaar!

      Ega halbade uudistega siis kuidagi teisiti pole.

      „Kadunud on noor naisterahvas.”

      Kommentaar: issand kui õudne! Mis riigis me küll elame?! Eesti on ikka täiesti allakäinud. Kusagil maailmas pole sellist kohta, kus sellised jubedad asjad juhtuvad, ikka kuuled, et Eestis. Ainult siin on nii palju kurjategijaid.

      Kommentaar: kas keegi Hundisilma talust on otsimas käinud?

      MA VÕIN ÜSNA JULMALT AMEERIKLASI NENDE PIIRATUSE PÄRAST materdada, aga on aeg tunnistada – idiootide eest pole ükski maa kaitstud. Ka Eestis elab lollakaid üksjagu.

      Ja negatiivseid inimesi. Jällegi, ma tean, olen ise viimaste hulgas. Siin aga ongi see oluline erinevus – ma tean, et ma kipun asju halvas valguses nägema. Ma ei salli seda riiki, kus ma praegu elan, aga mul on nii palju mõistust, et ma vähemalt kusagil oma mõistuse tagumistes nurkades teadvustan endale, et see on osaliselt minu enda koduigatsuse ning kahe ühiskonna võrdluse pärast.

      Aga mõni inimene ei saa sellest aru. Ei taipa, et asjad on vahel halvasti seepärast, et nad ise mõtlevad olukorra halvemaks kui see tegelikult on.

      Ja nüüd ahhetavad kõik töötud, vähese sissetulekuga, äsja lahutanud jne lugejad: „Kuidas ta julgeb! Minu elu on nii õnnetu ja ma pole selles küll kuidagi süüdi. Katsugu ise minu olukorras olla!”

      Esiteks, ma ei saa kellegi teise olukorras olla, sest ma olen mina.

      Teiseks, ja see on oluline, juhtuvad mõnikord halvad asjad ka heade inimestega ning head asjad halbadega. See on üks elu paratamatusi. Ja teate, pole midagi teha.

      Ükskord ootasin ma Tartus Tallinna bussi. Minu juurde astus sõbralik tädike, kes küsis esmalt bussiaegu. Ta hakkas minuga juttu tegema ning jõudis lõpuks poliitikani välja.

      Mulle oli kohe selge, et just nimelt seda ta minuga kõige rohkem jagada tahtiski. Ta kiitis Savisaart ja Keskerakonda taevani ning avaldas sügavat muret uue presidendi (Ilves oli äsja valitud) aususe ja usutavuse pärast. Tema silmadesse ilmus nostalgiahelk ning ta tunnistas, et tegelikult ei olnud kõik need Nõukogude aastad ju ometi nii hirmsad midagi, nagu meil tänapäeval moeks on rääkida. Kui ta aga kolhoosidest rääkis, pidin ma teda katkestama ning talle ütlema, et minu vanavanemad olid Siberisse küüditatute seas kui kolhoosivastased kulakud. Selle peale kohkus ta pisut tagasi ning seda ajastut rohkem ei puudutanud.

      Ta rääkis ka oma isiklikust elust. Tema poeg ja tütar töötasid mõlemad Soomes, abikaasa oli paar aastat tagasi surnud. Ise oli ta just uuringutel käinud, vist on ka mingi paha tõbi küljes. Ma kuulasin teda, tajudes tema hääles igatsust oma laste ja lapselaste järele, mõistsin, kui eksinud ta oli ilma oma abikaasa juhtiva loomuta ning kui ebakindel oma tuleviku osas.

      Ja ma andsin talle selle andeks. Ka tema teatava kolhoosilembese nostalgitsemise, sest pärast pikka heietamist (ta istus bussis minu kõrvale) koitis mulle, et poliitikaga pole selle proua muredel midagi pistmist, ehkki ta ikka ja jälle selle juurde tagasi tuli.

      See oli üksildane inimene, kes oli hirmul ja pidi oma hirmudega täiesti omapäi toime tulema. Ta pidi tegema otsuseid, mida varasemalt tegi keegi teine. Ta tegeles asjadega, mis polnud enne tema pädevusse kuulunud, kuid millega ta nüüd oli sunnitud harjuma. Ta lapsed olid temast kaugenenud ning mingi osa temast mõtles võib-olla, et see võis olla tema enda süü. See on võimalik. Ma ju ei tunne teda, ehkki ta oma kaks tundi minu kõrval istudes vatras. Ma ei tea, milline ta emana oli. Lapsed pidavat talle kord nädalas või nii helistama ning tema häälest oli tunda, et seda polnud kaugeltki piisavalt.

      Kuid igatahes on kindel, et see tädike bussis, hoolimata oma soojusest ja sõbralikust jutukusest, tundis ebakindlust oma oleviku ja tuleviku ees. Ja millisena tundub siis sellisele inimesele minevik? Kindel. Mineviku peale võib loota, see jääb alati samaks ning miski selles ei muutu. Pealegi on paljudele inimestele omane oma noorusaega kõige helgemalt meenutada. See on aeg, kus me kujuneme nendeks, kes me hiljem oleme.

      Isegi kui see tädi oli halb ema, tal oli töö, mida ta vihkas, ja mees, kes jõi, vähemalt olid asjad siis paigas. Lapsed said vitsa, mees tainarulliga pähe ja õhtul võis jälle rahulikult magama minna teadmisega, et homne päev on samasugune. Nüüd on lapsed iseseisvad, tädi ise haige, ja see ei huvita mitte kedagi. Pole kedagi, kellele kurta või keda süüdistada ning kelle elu põrguks muuta.

      Ma

Скачать книгу