LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Nii märgib C. Saarni (1999), et laste emotsionaalsesse kompetentsusesse kuulub 8 põhivõimet:

      ♦ teadlikkus oma emotsionaalsest seisundist;

      ♦ võime eristada emotsioone ja aru saada teiste tundmustest;

      ♦ võime sõnaliselt väljendada oma emotsioone;

      ♦ võime empaatiaks ja sümpaatiaks;

      ♦ võime reguleerida oma emotsioone nii, et need ei peaks alati väliselt ilmnema;

      ♦ võimekus reguleerida düstressi tekitavaid emotsioone („Võõrsõnade leksikoni” (2006) järgi tähendab mõiste „düstress” tegevust pärssivat pingeseisundit ja on vastand eustressile);

      ♦ teadlikkus, et suhetest oleneb emotsioonide edastamine;

      ♦ võime aktsepteerida oma emotsionaalset kogemust.

      Emotsioonide teadvustamine on protsess, mis areneb aastatega. Järgnevalt on esile toodud C. Steineri (2005) järgi emotsionaalse teadlikkuse skaala koos selgitustega.

      ♦ 100 %-line teadlikkus

      ♦ ???

      ♦ Interaktiivsus

      ♦ Empaatia

      ♦ Põhjuste mõistmine

      ♦ Eristusvõime

      ♦ VERBAALNE BARJÄÄR

      ♦ Algne kogemus, kaos

      ♦ Kehalised aistingud

      ♦ Tuimus

      ♦ 0 %-line teadlikkus

      TUIMUS. Inimesed, kes on sellises seisundis, ei ole teadlikud millestki, mida nimetavad tunneteks, isegi siis, kui on tugevate tundmuste mõju all.

      KEHALISED AISTINGUD. Tuntakse tundmustega kaasnevaid kehalisi aistinguid, aga mitte tundmusi endid. Inimene võib tunda oma kiirenenud südamelööke, kuid mitte mõista, et kardab.

      ALGNE KOGEMUS, KAOS. Sel tasandil ollakse tundmustest teadlik, kuid ei suudeta seda sõnadesse panna. See sarnaneb imikute ja alamate imetajate kogemusega.

      VERBAALNE BARJÄÄR. Emotsioonide teadvustamine sõltub võimest rääkida, mida tuntakse ja miks.

      ERISTUSVÕIME. Arutades tundmusi teistega, hakatakse erinevaid tundmusi ära tundma. Selles staadiumis saadakse teadlikuks põhiemotsioonidest.

      PÕHJUSTE MÕISTMINE. Hakates teadvustama oma emotsioone, hakatakse mõistma ka nende põhjusi.

      EMPAATIA. Kui ollakse õppinud tundma oma tundmusi, hakatakse paremini tajuma ka teiste omi.

      INTERAKTIIVSUS. Teiste tunnete teadmine ei pruugi tähendada veel seda, kuidas toimida. Emotsionaalne interaktiivsus eeldab teadmist, kuidas inimesed üksteise tundmustele reageerivad ning millal see võib suhtlemist soodustada või takistada.

      ??? See tähistab seni avastamata emotsionaalse teadlikkuse tasemeid.

      Tavaliselt 0 %-line ja 100 %-line emotsionaalne teadlikkus on inimeste juures vähetõenäoline.

      Laste teadmised tunnete kohta tulenevad peamisest kolmest allikast: enese seisundi jälgimine, teiste inimeste emotsionaalsete reaktsioonide jälgimine ja teistepoolne juhendamine. Enese ja teiste tunnete mõistmise võime areneb veel ka täiskasvanueas (Tropp, Mägi 2008).

      Kõigepealt hakkab laps aru saama baas- ehk põhiemotsioonidest. P. Ekman, W. V. Friesen (1971) tõid esile 6 universaalset emotsiooni: hirm, viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus. Teised emotsioonid nagu häbi, armukadedus, armastus jm on segu baasemotsioonidest (Fernandez-Dols, Russell 2003). Keerulisemate tunnete nagu süü, uhkus, häbi jt mõistmine tekib lapsel hiljem, seoses sotsiaalsetest reeglitest arusaamisega ja tavaliselt mitte enne 7. eluaastat (Tropp, Mägi 2008). 2–3aastased lapsed saavad aga juba aru enda mõjust teiste tunnetele ja seetõttu esineb õrritamist aga ka teise lohutamist (Terwogt, Harris 1993). Oma emotsioonide juhtimisega aga esineb eelkoolieas raskusi (Tiko, Alman 2008).

      Samas tuleb teada, et kui eesmärgiks on emotsionaalselt arenenud lapse kasvatamine, siis A. Brotherus´i, J. Hytönen´i, L. Krokfors´i (2001) järgi eeldatakse lapsekeskselt kasvatajalt tundlikkust ja kaasaelamisvõimet, kuid ka kasvatusteadlikke ja psühholoogilisi teadmisi.

      Käsitledes emotsionaalset intelligentsust, ei saa jätta pööramata tähelepanu aleksitüümiale. Mõiste „aleksitüümia” (kr a puudus, lexis sõna, thymos emotsioon) võeti kasutusele psühhoanalüütik Peter Sifneos´i poolt 1970. aastal. Ta määratles aleksitüümiat kui subjektiivsete tunnete määratlemise ja kirjeldamise raskust ning märkis veel, et sellistel inimestel on rohkesti psühhosomaatilisi häireid (Taylor 2001). „Võõrsõnade leksikoni” (2006) järgi on „psühhosomaatiline” (kr soma keha) kehalis-vaimne, ihulis-hingeline, vaimu ja keha vastastikmõjuga seotud.

      G. J. Taylor, R. M. Bagby (2000) väidavad, et kuigi aleksitüümiale hakati kõigepealt tähelepanu pöörama kliinilistes uuringutes, esineb aleksitüümiat ka normaalsete inimeste hulgas. Aleksitüümia on seotud vähese inter- ja intrapersonaalse emotsionaalse intelligentsusega ja sellised inimesed ei leia sõnu oma tunnete jaoks. Sageli kaasnevad sellega ka vähene näo väljenduslikkus, jäik kehahoiak, sotsiaalne konformsus. Tähelepanekud näitavad, et aleksitüümia korral ei ole puudujääk ainult emotsionaalsest eneseteadlikkusest ja empaatiast, vaid sellisel juhul on inimestel raske luua ka intiimseid suhteid.

      Senised tähelepanekud on näidanud, et psühhotraumad, depressioon, kehalised haigused soodustavad aleksitüümia teket (Honkalampi 2001). Ka ema ja lapse häirunud suhtlemine ja lapse vajaduste mitterahuldamine on aleksitüümiat soodustavaks faktoriks (Krystal 1982). Kiindumussuhte puudumine lapse ja tema hoidja vahel on samuti teguriks, mis toetab aleksitüümia arengut (Taylor, Bagby 2000).

      Uuringute tulemustest selgub, et aleksitüümia korral ollakse mitteempaatiline, anhedooniline (rõõmuvõimetu), ei suudeta suhelda nendega, kes on düstressis, kasutatakse ebaküpseid ego-kaitsemehhanisme ja esineb emotsioonile suunatud toimetulek või vältiv käitumine. Tuleb lisada, et ego-kaitsemehhanismid on alateadlikud kognitiivsed ehk tunnetuslikud strateegiad, et vähendada või vältida mina-tundega seotud ärevust ning mitte lasta oma enesehinnangul langeda, kuid sellega on seotud ka reaalsuse tunnetuse muutus vähemal või suuremal määral.

      Sageli on aleksitüümia seotud ärevuse, depressiooni, somatoformsete ja söömishäiretega ning mõnuainete tarvitamisega (Taylor 2001). Somatoformsed häired tähendavad RHK-10 (1999) põhjal püsivaid kehalisi sümptome, mille puhul vaatamata korduvale uurimisele ei leita orgaaanilist alust (kehalist põhjust) ning patsiendid pöörduvad jätkuvalt oma kaebustega arsti poole. Isegi siis, kui sümptomite algus ja püsimine on seotud ebameeldivate elusündmuste, raskuste või konfliktidega, avaldavad patsiendid tavaliselt vastupanu püüdlustele seletada neid häireid psühholoogiliste põhjustega, ka ilmsete depressiooni ja ärevuse sümptomite esinemisel.

      Taylor toob välja, et aleksitüümiaga kaasnevad:

      ♦ raskused määratleda emotsioone, eristada emotsioone ja kehalisi aistinguid ning kirjeldada kaaslaste tundeid;

      ♦ vähearenenud fantaasia ja kognitiivne (tunnetuslik) stiil.

      Need on olulised faktid, sest emotsionaalsete võimete areng algab ju varases lapseeas. Väikesele lapsele on tähtis, et ta hakkaks tähelepanu pöörama – algul muidugi täiskasvanute abiga – oma emotsioonidele, nendest arusaamisele ja sõnalisele väljendamisele. Hea oleks, kui kodus, lasteaias, koolis suhtutaks üksteisesse empaatiliselt ja räägitaks mõistvas õhkkonnas oma tundmustest. Nii hakataks paremini mõistma kaaslasi ja osataks kirjeldada, aru saada, mis toimub ümbritsevate inimeste hinges. Selline emotsioonide teadvustamine aitaks lapsel paremini reguleerida ka oma käitumist, hõlbustaks suhtlemist kaaslastega. Vastasel korral loodaks aga soodsad tingimused aleksitüümia arenguks.

      G. J. Taylor (2001), E. T. Rolls (2007) kirjutavad, et aleksitüümia on märkimisväärselt negatiivselt seotud emotsionaalse intelligentsusega. Veel rõhutab E. T. Rolls, et emotsionaalne

Скачать книгу