LITMIR.BIZ

      1

      Sel hooajal kogunes Pariisi ärimaailm eineks hotelli «Majestique». Seal võis kohata kõigi rahvuste esindajaid, välja arvatud prantslased. Siin aeti toitude serveerimise ajal ärijuttu ja sõlmiti tehinguid orkestrihelide, korgipaugatuste ja naiste sädina saatel.

      Hotelli toredas hallis, mille põrandat katsid kallid vaibad, kõndis pöörleva klaasukse lähedal tähtsalt energilise raseeritud näoga hallipäine pikk mees, kes oma olekuga meenutas Prantsusmaa heroilist minevikku. Ta kandis musta laia frakki, siidsukki ja pannaldega lakk-kingi. Üle ta rinna rippus hõbekett. See oli ülemportjee, «Majestique’i» võõrastemaja ekspluateeriva aktsiaseltsi vaimne asemik.

      Podagrahaiged käed seljal, seisatas ta aeg-ajalt klaasseina ees, mille taga lõunatasid külastajad keset rohelistes püttides õitsvaid puid ja palmilehtede rohelust. Ta sarnanes sel silmapilgul professoriga, kes uurib taimede ja putukate elu teisal pool akvaariumi seina.

      Naised olid nägusad, ei leia sõnu kirjeldamiseks. Noorukesed veetlesid noorusega, silmade säraga, anglosaksid – siniste, lõunaameeriklannad – öömustade, prantslannad – hiilgavlillade silmade säraga. Eakad naised vürtsitasid luituvat ilu ekstravagantsete tualettidega nagu pikantse kastmega.

      Jah, mis puutub naistesse, siis ses osas oli kõik korras. Kuid ülemportjee ei saanud sedasama öelda restoranis istuvate meeste kohta.

      Kust, missugusest mülkast küll olid pärast sõda välja roninud need lüheldast kasvu, sõrmustatud karvaste sõrmedega, habemenoale tõsiseid raskusi tekitavate vistrikuliste põskedega prisked kehkenpüksid?

      Hommikust hommikuni neelasid nad kärsitult kõikvõimalikke jooke. Nende karvased sõrmed punusid õhust raha, raha, raha … Nad trügisid siia peamiselt Ameerikast, neetud maalt, kus sumatakse põlvini kullas, kus kavatsetakse võileiva hinnaga üles osta kogu hea Vana Maailm.

      2

      Hotelli paraadtreppi vuras käratult «Rolls Royce» – punasest puust kerega pikk auto. Rinnal rippuva keti kõlina saatel ruttas portjee pöördukse juurde.

      Esimesena astus sisse kahvatukollase näoga, lühikeseks kärbitud musta habemega väheldast kasvu mees, kelle lihava nina sõõrmed olid puhevil. Ta kandis pikka kottis palitut ja kulmudele nihutatud kõvakübarat.

      Ta seisatas, oodates pahuralt naiskaaslast, kes kõneles trepi samba tagant autole vastu rutanud noormehega. Naine noogutas talle pead ja tuli läbi pöördukse sisse. See oli kuulus Zoja Monrose, üks Pariisi kõige kaunimaid naisi – hallisilmne, sale, pikka kasvu, seljas valge kalevist kostüüm.

      «Kas sööme lõunat, Rolling?» küsis ta kõvakübarat kandvalt mehelt.

      «Ei. Ma räägin temaga enne lõunat.»

      Zoja Monrose muigas, otsekui armulikult vabandades vastuse teravat tooni. Sel ajal lipsas uksest sisse noormees, kes Zoja Monrose’iga oli auto juures rääkinud. Seljas oli tal lahtinööbitud vana palitu, käes jalutuskepp ja pehme kaabu. Tema erutatud nägu oli käetud tedretähnidega. Hõredad karmid vurrukesed olid nagu ette kleebitud. Ta kavatses nähtavasti kättpidi tervitada, kuid Rolling, ilma käsi palitutaskuist võtmata, ütles veelgi järsemalt:

      «Semjonov, te hilinesite veerand tundi.»

      «Mind peeti kinni … Meie asjas … Palun tuhat korda vabandust … Kõik on korraldatud … Nad on nõus. Homme võivad nad Varssavisse välja sõita.»

      «Kui te siin karjute üle kogu võõrastemaja, aetakse teid välja,» lausus Rolling ja jäi talle ainiti otsa vahtima ähmasevõitu silmadega, mis ei ennustanud midagi head.

      «Andestage, ma jätkan sosinal … Varssavis on juba kõik ette valmistatud: passid, riided, relvad ja muu. Neil päevil lähevad nad üle piiri …»

      «Mina ja preili Monrose hakkame praegu lõunat sööma,» sõnas Rolling. «Te lähete nende härrade juurde ja annate edasi, et ma soovin neid täna kohe pärast kella nelja näha. Hoiatage, et kui nad mõtlevad mind ninapidi vedada, annan ma nad politseile välja …»

      See kõnelus leidis aset 192… aasta mai algul.

      3

      Koidikul peatus Leningradis Sõudespordikooli ujuvtõkete lähedal Krestovka jõel kahene paat. Paadist väljusid kaks meest ja otse vee ääres toimus neil lühike kõnelus – rääkis ainult üks, järsult ja käskivalt, teine vaatas vaiksele tumedale veerikkale jõele.

      Krestovka saare padrikute taga levis öises taevas kevadine koidupuna.

      Seejärel kummardusid need kaks paadi kohale ja tikutuli valgustas korraks nende nägusid. Paadi põhjast tõid nad esile kompsud, ja see, kes vaikis, võttis need kaasa ning kadus metsa, see aga, kes kõneles, hüppas paati, tõukas selle kaldast eemale ja hakkas rutakalt tulle kiuksutama. Sõudva mehe siluett libises üle veepinnal väreleva koidupuna vöödi ja sulas vastaskalda varju. Väike laine loksatas vastu ujuvtõkkeid.

      Spartaklane Taraškin, paarituaerulise skifi «juhtaer», oli klubis sel ööl valves. Nooruse ja kevadise aja tõttu istus Taraškin selle asemel, et elu kiirestimööduvaid tunde järelemõtlematult magamisele raisata, unise vee kohal ujuvtõkkel, käed ümber põlvede.

      Öises vaikuses oli, mille üle mõelda. Moskvalased, kellel ei olnud isegi ehtsast veelõhnast aimugi, lõid Sõudespordi kooli kaks suve järjest ühestel, neljastel ja kaheksastel. See tegi meele pahaks.

      Kuid sportlane teab, et lüüasaamine viib võidule. See asjaolu ja arvatavasti veel ka mõrkjalt noore rohu ja märja puu järele lõhnava kevadise koiduaja võlu hoidsid ülal Taraškini meelekindlust, mis oli hädavajalik treeninguks suurte juunikuu sõudevõistluste eel.

      Ujuvtõkkel istudes nägi Taraškin, kuidas randus ja seejärel eemaldus kahene paat. Taraškin suhtus rahulikult elunähtustesse. Ent siin tundus talle imelikuna üks asjaolu: kaks rannas mahaläinud meest sarnanesid teineteisega nagu kaks aeru. Mõlemad olid üht kasvu, kandsid ühesuguseid laiu palituid, kummalgi oli pehme kaabu laubale nihutatud ja ühesugune kikkhabe.

      Kuid lõppude lõpuks pole ju vabariigis kellelgi keelatud oma teisikuga öösiti maal ja merel ringi kolada. Taraškin oleks vist küll otsekohe unustanud kikkhabemega tegelased, kui mitte samal hommikul poleks Sõudespordikooli lähedal kasesalus, kinninaelutatud akendega poollagunenud suvilas aset leidnud kummaline sündmus.

      4

      Kui saarte võsa kohal kumavast roosast aovalgusest tõusis päike, ringutas Taraškin ja läks klubi hoovi laaste korjama. Kell oli alles kuue peal. Paugatas jalgvärav ja niisket rada mööda lähenes, jalgratast käekõrval tõugates, Vassili Vitaljevitš Šelga.

      Šelga oli hästi treenitud, jõuliste lihastega, kehalt kerge, keskmist kasvu, tugeva kaelaga, kiire, rahulik ja ettevaatlik sportlane. Ta teenis kriminaaljälituse alal ja harrastas sporti üldtreeninguks.

      «Noh, kuidas käsi käib, seltsimees Taraškin? Kas kõik on korras?» küsis ta, jalgratast trepirõdu juurde pannes. «Tulin natuke rassima … Ennäe, küll on ikka prahti, ai-ai!»

      Ta tõmbas pluusi seljast, kääris üles särgikäised kõhnadel tugevate lihastega käsivartel ja hakkas koristama klubi hoovi, mis oli veel täis ujuvtõkete remondist jäänud materjale.

      «Täna tulevad poisid tehasest – lööme ühe ööga korra majja,» ütles Taraškin. «Kuidas siis jääb, Vassili Vitaljevitš, kas astute kuuese meeskonda?»

      «Ei tea, mis teha,» vastas Šelga, tõrvatünni eemale veeretades. «Moskvalasi tuleb muidugi lüüa, aga mis minusse puutub, siis kardan, et ma ei saa korrapäraselt osa võtta … Meil on üks pentsik lugu silmapiirile kerkimas.»

      «Kas jälle midagi seoses bandiitidega?»

      «Ei, lenda kõrgemale – kriminaalasi rahvusvahelises mastaabis.»

      «Kahju,» ütles Taraškin, «muidu oleksime veel sõudnud.»

      Šelga astus ujuvtõkkele ja vaadates, kuidas päikese peegelduslaigud mänglesid kogu jõel,

Скачать книгу