LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa praegu inimlikke rõõme meenutad? Kas oled lükanud mälestused täiskasvanumõistuse tolmusesse kolikambrisse? Kui prooviksid neid praegu külastada, kas leiaksid siis ainult purunenud kilde noorusajast vedelemas riiulil kõrvuti unustatud nukunõudega?

      Lapsepõlve ei saa tagasi tuua, kuid sa võid taaselustada rõõmu ja elevuse, mis sellega kaasas käisid. Sa ei ole neid hüljanud ja nemad sind samuti mitte. Lapsepõlves särisenud armastus on sinu sees endiselt olemas. Seda ma tahangi öelda. Sellepärast ma sulle kirjutangi. Millalgi sirgudes vahetasid kaisuloomad ja punased kummikud hariduslike eesmärkide, turvalise töökoha ning auväärse positsiooni vastu, millest puudub süütute, imeliste aastate spontaansuse võlu. Ometi on see kõik praegugi su käeulatuses.

      Elu imelisus ei ole üksnes lastele nähtav fenomen. Võib-olla oled põgusalt kogenud samalaadset imetlust, kui vaatasid pimedasse tähistaevasse või nägid abitut vastsündinut ema süles pehmete, roosade tupsude vahel. Rõõm, armastus ja rahu on sinu käeulatuses. Siiski oled keskendunud ajutiselt elu tähtsamatele asjadele. Õnneks pole tarvis lapsepõlve naasmiseks täiskasvanuna omandatust loobuda. Pigem vastupidi, sul on võimalus saada mitu head asja korraga. Kui sul on olemas õige retsept, siis on täiskasvanuliku metoodilisuse abil võimalik lapseliku spontaansusega märksa enam saavutada.

      Me ei pea üht teisele eelistama. Me ei pea välise turvalisuse saavutamiseks seesmistest rõõmudest loobuma. Täiskasvanuiga mõistetakse tihti valesti. Häda on selles, et me lõpetame liiga varakult arenemise. Käitumine, mida oleme harjunud pidama täiskasvanulikuks, on tegelikult kohutavalt ebaküps.

      Tänapäeva täiskasvanuiga on nagu nooruse pikendus. Nooruk peab end täiskasvanumaks, kui tema kogemused ja oskused võimaldavad olla. Sellepärast on noorukid segaduses ning sageli endale ja teistele ohtlikud. Kui hästi järele mõelda, siis on enamik täiskasvanuid veelgi rohkem segaduses ja ohtlikud. Meil on rohkem võimalusi edu nimel saastata ja rüüstata. Piisab põgusast järelemõtlemisest, taipamaks, et meie liik on väljasuremise äärel, kuna kogu maailma täiskasvanud käituvad igal ühiskonna tasandil hävitavalt.

      Inimareng on midagi enamat kui see, mida oleme näinud. Sisimas teame, et elul peab olema veel mingisugune mõte. Võib-olla oled vaiksel meeleheitehetkel selle üle juurelnud. Enamasti oleme keskikka jõudes saanud kõik, mida tahtsime, kuid tunneme ikkagi hoomamatut tühjust, seesmist ebatäiuslikkust. Meie võõrast ja vaiksest sisemusest kostab tasane hääl, mis ei ole valjem kui meelteookeani pinnavirvendus. Me kuulatame tähelepanelikult, sest teame, et meile tahetakse midagi olulist öelda. Ent õrn hääleke mattub argielutuulte ja – lainete mühinasse. Ja nii elamegi edasi maailmas, millest esiisad võisid ainult unistada – maailmas, kus inimene valitseb keskkonda ning kõiges avaldub priiskamine, võim ja uhkus.

      Üldiselt peame lapsepõlve ning nooruki- ja täiskasvanuiga olulisemateks inimarengu etappideks. Loodame läbida sujuvalt kõik etapid, koguda haridust, jõukust ja võimu. Loodame, et ees terendab vikerkaar, mille lõpus on muinasjutuline rahapada. Tegelikkuses hindame kõige kõrgemalt mälestusi. Isegi rikkaimad ja mõjuvõimsaimad meist satuvad viimaks mälestusteradadele. Me taipame justkui liiga hilja, et väline sära kahvatub tõelise väe valgel, milleks on eluhetked täis kaastundlikkust, sõbralikkust ja armastust.

      See probleem on inimkonnale omane ühel kindlal põhjusel. Me jääme kestvat õnne ootama, kuid see tundub alati käeulatusest väljapoole jäävat. Õnn, mida meil õnnestub tabada, on üürike ja tekitab soovi enama järele. Õnn kõigis oma väljundites – suhted, seks, raha ja palju muud – on tegelikkuse illusioon. Pärast saavutamist puudub sel sisu, kestev suutlikkus meie tõelisi soove täita. Selleni aitab jõuda ainult oma tõelise olemuse selge ja süütu tajumine. Tõde on selles, et elame poolikult. Me ei ole veel oma hinge süüvinud. Me ei ole arendanud välja oma täielikku potentsiaali rahu ja sündsuse elava, lustliku kehastusena.

      Ma ei pea praegu silmas evolutsiooni. Meil on sünnist saati olemas kõik vajalik, et olla ebaküpse täiskasvanu hävitavatest kalduvustest vabad. Me teame juba, et oleme võimelised suurteks heategudeks, armastuseks ja ligimesearmastuseks. Tõtt-öelda peame neid ja teisi sarnaseid omadusi inimlikkuse võrdkujuks. Mina ei viita evolutsioonile, vaid revolutsioonile; tingimusel et revolutsiooniga kaasneb tervikliku inimlikkuse omaksvõtt.

      Vaevalt leidub kuigi palju vastuvaidlejaid väitele, et oleme võimelised märksa suuremaks harmooniaks ja tervendamiseks, kui oleme seni arvanud. Kindlasti arvad sinagi, et oleme proovinud hävitavatest kommetest kõrgemale tõusta juba sestpeale, kui esimene ürgmees oma naabrile nuiaga pähe virutas ja tema naise üle lõi. Ma ei taha sellega öelda, et peaksime hävitavatest kommetest loobuma. Ma ei tee ka ettepanekut neid positiivsete mõtete või tegudega neutraliseerida. Oleme üritanud nii seda kui ka teist, kuid püsiva tulemuseta. Soovitan mitte midagi proovida. Tegelikkuses muudab proovimine olukorra veelgi hullemaks.

      Omapäi jäetud laps hukkub. Ja omapäi jäetud täiskasvanu asub omal moel maailma laastama. On selge, et peame leidma lahenduse, mis ühendaks lapsepõlve süütuse ja külluslikkuse täiskasvanuea arukuse ja kogemustega: kombinatsiooni südamest ja mõistusest. Aga kas säärast lahendust üldse eksisteerib? Jah, muidugi! Vastasel juhul jääks raamatu sisu väga kasinaks.

       Õndsusse naasmine

      Võid sellest mõelda kui täisringi joonistamisest. Või nagu on kirjeldatud Miltoni “Kaotatud paradiisis”: pärast ebasoosingusse langemist naaseme esialgse süütuse vaimustusseisundisse, kuid ühe olulise erinevusega. Kui naaseme lapsepõlve süütust tagasi nõudma, siis oleme kogenud või koguni maailma karmuse poolt rikutud. Säärane inimene on kannatanud, minetanud seesmise lapse ja välise täiskasvanu enesekesksuse ning ühendanud mängu tööga, spontaansuse ohjamisega, armastuse himuga. Kahe maailma parimate omaduste sulandumine ei toimu pühendumuse ja raske töö tulemusena ega jumalate soosingu abil. Selleks piisab lihtsast tajumuutusest. Meie seesmine laps tunneb selle vaistlikult ära. Täiskasvanu peab lihtsalt tunnistama, et see on tõsi, siin ja praegu. See on kaunis tõde. Aga kuidas seda enda silmis tõeks pöörata?

      Siin on üks harjutus, mille abil võid täiskasvanute vanglalikult jäigast mõttemaailmast vabaks pääseda.

Harjutus: oma igavikumina leidmine

      Kutsu esile üks mälestus varajasest lapsepõlvest, kui mängisid vaikselt omaette või tegid midagi muud meeldivat. Seejärel lase mõtetel rännata mingisugusele hilisemale lapsepõlvesündmusele. Vali sündmusi puberteedieast, noorukieast ja jätkas samas vaimus kuni tänase päevani. Lase mälestusel eredaks muutuda. Keskendu igale mälestusele nii kaua, kui soovid, meenuta helisid ja lõhnu, keha aistinguid ja kogetud emotsioone. Kui oled ühe mälestusega lõpetanud, siis võta käsile järgmine, veidi värskem mälestus.

      Pärast seda, kui oled külastanud mälupilte erinevatest eluperioodidest, lase neil kõigil korraga mõtetes voolata nagu mälestuste jõel. Seejuures teadvusta, et jälgid mälestusi. Seisad jõekaldal ja vaatad, kuidas mälestused mööda voolavad. Taju end mõistuses vilksavate mälestuste vaatlejana.

      Naase ühe konkreetse mälupildi juurde ja meenuta seda üliselgesti. Taipa, et ka mälestuse tekkimise hetkel oli osa sinust ametis selle jälgimisega. Juba siis oli osa sinust toimuvat vaatlemas. Võta ette järgmine sündmus ja tunnista, et vaatlesid ka toda.

      Korda sama protsessi kõigi mälestustega, mida eelnevalt kogesid, ja vaata need üksteise järel kiiresti läbi. Pane tähele, et lapsest täiskasvanuks sirgudes toimusid muutused nii su kehas, vaimus, tunnetes, soovides kui ka võimetes. Ent üks asi jäi muutumatuks. Minatunne, vaikiv tunnistaja „mina ise“ on alati olemas olnud ja eksisteerib praegugi. Taju, et oled sellest teadlik, teadlik kogu käimasolevast protsessist. Teadvusta, et olid teadlik nii enne kui ka nüüd. Tea, et selles teadlikkuses ei ole midagi peale teadlikkuse: muutumatu ja surematu teadlikkuse.

      Mida su keha ja vaim ka ei kogeks, on vaikiv tunnistaja – sinu seesmine mina – alati olemas olnud. See on su ajatu mina, igavene ise, mis ei jäta sind iialgi. Kuidas ta võikski? Sa võid kaotada keha ja mõistuse, kuid mitte kunagi iseend.

      Juba teadmine, et meie elus on midagi püsivat, mõjub väga rahustavalt. Me tunneme end turvalisemalt, kui teame, et osa meist ei kõdune. Me ei pruugi osata seda seletada

Скачать книгу