LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mõtles äkki Chloe´le. Neetud! Kas on külas veel üldse mõni tüdruk, kelle juurde võiks õhtul sisse astuda ilma riskita kesta peale saada? Chloe ja Melly, lapsepõlvesõbrad… Kurat küll! Nad olid äsja kõik olnud üks lõbus kamp. Nii kaua, kuni tüdrukud hoidsid rohkem omaette. Nüüd, mõne viimase aastaga olid äkitselt kõik liiga suureks kasvanud. Igal poisil oli oma pruut ja igal tüdrukul peigmees. Ning Skeet, kes terve aasta kongis ja kohtupingis maha magas, jäi äkitselt üle.Ta oli üksi ja temale ei jätkunud enam kaaslast.

      Kui ta nii mõtles, taipas äkki, et polegi muud valikut, kui mõnelt endiselt sõbralt tüdruk üle lüüa. Ja koos selle arusaamisega tekkis kohe ka trots. Pole vahet, palju ta mõnele Marcole või Jimmyle või tont teab, kellele veel haiget teeb. See pole tema asi. Ka temal on õigus õnnele ning eks siis näib, kes armastuses peale jääb! Valik olevat naiste käes, nii oli ta kuulnud öeldavat. Aga tal on õigus näidata oma parimat poolt selle asemel, et loobuda hoopis.Ja ei Jim ega ka Casey pole neid kahte tüdrukut kindlasti väärt! Ennekõike oli see jonn, mis käskis mitte alla anda. Ei, ma pole argpüks, ma ei poe selle ühe kakluse pärast peitu!

      Skeet naeratas kurjalt, keeras tsikli ringi ning andis järsult gaasi. Tagarattale tõustes sööstis ta paigast. Sõitis ära liivarannalt ja merelainete ulatusest. Kihutas otse mööda kitsast rada, kivide ja põõsaste vahelt läbi. Mööda järsakust ja metsatukast, et mitte taas näha tuttavaid paiku. Läks kaarega teist teed pidi ning sattus küla lääneserva. Siitkaudu oli ta lapsena mere äärde tõtanud, noorukina Mellyga mere poole jalutanud, lugedes tähti…

      Tsikkel võttis kurvi, kaldudes vasakule, kihutas läbi hõreda männimetsa, piki ohtlikult pehmet pinnast, tõusis siis tuttavale künkale ja jõudis lõpuks otsaga kruusateele, mis viiks tagasi Ostfaleni poole. Ta keeras küla suunas. Ring sai täis. Vaid pool kilti veel ning Skeet keeras täie hooga uuesti metsateele. Läbis mändide all kulgeva lõigu ning tõusis taas sujuvalt mäkke.Otse künkaharjal pidurdas järsult, lasi veidi vabal käigul ratastel edasi veereda ning pani siis jalad maha.

      Süda jõnksatas valusalt sees.Skeet Martin surus hambad kokku ja vaatas:

      All orus oli talu.Karjamaal sõi rohtu kirju lehmakari, vähemalt paarkümmend tükki. Uus peremees kõndis maja juures koos uue koeraga. Maja oli üle värvitud ja selle taga seisid kallid masinad. Skeet tõmbas pea õlgade vahele ning püüdis vägisi end selle vaatepildiga harjutada. Igatsus keeras tangidena ta sisemust. Võiks… võiks kihutada mäest alla, purustada vaikuse, märatseda, sõimata, lüüa peremeest… aga milleks? Nad võtsid ära mu kodu!!!

      Ta lõi mootori uuesti käima. See hääl pani peremeest üles, mäe poole vaatama. Küllap ta teab, kes on see mees „Davidsonil„, sest teist sellist külas ei leidu. Ja võib-olla otsib õhtul püssigi välja, sest kes saab usaldada vangi?

      Skeet arvas, ei, hoopis teadis täpselt, mida arvab temast iga hing Valgeküla laias avaruses. Möirates pööras ta tsikli ringi ja sööstis siis tagasi. Kiiver pigistas, pea lõhkus aina rohkem valutada. Ta lahkus positsioonilt, kust ainsana julges läheneda oma endisele kodule. Seda ei olnud enam. Kõik oli alles, kuid hoopis ilusam, uhkem, rikkam veel, aga… ta ei tohtinud sinna ligi minna, sest see kõik oli nüüd võõras.

      Uuesti külateel olles võttis ta suuna taas oma uue kodu poole. Märkas samas eemal jämedaid kuuski järgmise künka tagant paistmas. Seal oli kirik ja küla surnuaed. Mis oleks, kui…

      Ta pidi kellegagi rääkima ning pööras seetõttu taas peateelt kõrvale, paremale, nii et tolm tõusis pilvena kõrgele, jäi kauaks õhku rippuma. Isegi veel siis, kui tsikkel juba kalmistu värava taga peatus.

      Polnud lilli kaasas ega midagi, kui ta vaikselt väravast sisenes. Siin oli kõik niivõrd tasane. Isegi linnulaul… Põlispuude igaveses varjus puhkasid üheskoos tema vanemad…

      Ebalevalt jäi Skeet kahe haua juurde seisma. Tuim igatsus pani silmad kipitama. Ta kartis seda tunnet üle kõige maailmas. Tõmbas ninaga ja hingas sügavalt sisse. Kiikas selja taha, et kas keegi äkki ei näe. Alles siis julges aralt istuda pingile, mida keegi sugulastest oli siia pannud. Sugulasi enam polnud. Skeet vihkas seda sõna. Keegi ei vaevunud aitama, kui ta hätta jäi, keegi ei tulnud vanglasse ega küsinud: Kas sa oled süüdi? Ei, nad TEADSID seda küsimatagi, sest nad olid nii neetult TARGAD!

      Skeet Martin libistas käe läbi juuste. Side pea ümber surus ajudele ja häiris.Ilmselt polnud siis asi kiivris. Imelik oli. Täna ei valgunud pisar silma, ei olnudki enam igatsust sellisena, nagu iga kord varem. See hajus väga ruttu, jättes endast järele tühjuse. Skeet lihtsalt vaatas oma vanemate pilte ja pea oli mõtetest täiesti vaba. Põrm mullas ja tühi koht hinges. Ei midagi muud. Niivõrd tühi, et pole mõtet isegi nutta. Martin pidi imestama oma tunnete üle. Justkui nii peakski olema:

      Kõik rabelevad, et elus püsida ja kõik ükskord ikkagi surevad. Mis on selle mõte? Sigitada ja kasvatada lapsi, et hullumeelne maailm eal ei lõpeks? Ja kõik? Et aina uued ja uued põlvkonnad veaksid oma koormat, usuksid Jumalat, kes enamasti neile kõrgelt sülitab. Võitleksid ja tapaksid oma tõdede nimel… Kuni ükskord kild-haaval nemadki põrmu langevad.Saatanlik plaan.Mängukannid. Kus on siin Jumala käsi???

      Ei saa öelda, et mõtisklemine tuju paremaks oleks teinud. Enesetunne oli kehv niigi, sellele lisandus kasvav ebamugavustunne sideme all. Haav häiris ja valutas, võttis hooti pildi silme ees veidi uduseks.

      Veerand tunni pärast tõusis ta pingilt ja lahkus. Ei mingeid mõttetuid sõnu. Ei tervitusi ega hüvastijätte. Nemad seal kuulevad ja vaatavad otse tema hinge. Mitte keegi teine ei pea kuulama neid sõnu… Skeet ei vaadanud tagasi, läks vaikselt, pea norus. Värava juures peatus korraks ning libistas alles siis pilgu veel kord üle hämara surnuaia. Süütas suitsu ja seda sisse hingates tundis lõpuks hinge saabuvat rahu. See voolas mööda veresooni, lõdvestades kogu kehasse kogunenud pingeid. Ta teadis, et ema-isa on endiselt lähedal. Otse tema südames. Igavesti seal, ainsad, kes iialgi ei lakka teda armastamast sellisena nagu ta on. Nad on seal, et raskel hetkel kaitsta ja õpetada ja toetada omal, nähtamatul moel.

      Chloe Riggs tuli küla poolt, lillekimp käes. Märkas ja naeratas Martinile. Ta ootas tüdruku ära, vaikselt imetles selle kõhna, piitspeenikest siluetti. Chloe oli kenake. Blond, helesinine kleit sobimas suurepäraselt tema silmade värviga. Skeet teadis, et see on Chloe lemmikvärv. Nii see lihtsalt on.

      Võib-olla oli Skeet veidi pahane, võib-olla oli tal hoopis piinlik, et Chloe pärast nii rumalalt kolki sai. Igatahes ei tahtnud ta naeratada. Vaatas altkulmu ning tõrjuvalt nagu enamasti ikka.

      „Tere, Skeet! Kas käisid oma vanemaid vaatamas? Näe, minagi sattusin siia. Mõtlesin, et viin õige vanaema hauale lilli. Pole ammu siin käinud. Tahad ehk kaasa tulla?”

      Ta ei vastanud midagi, ja tüdruk, oodanud hetke vastust, möödus nii lähedalt, et puudutas riietega tema küünarnukki. Kui Chloe kolm sammu eemale astus, keeras Skeet Martin ringi, viskas maha lõpuni tõmbamata koni ning järgnes talle.

      Chloe suundus tema ees mööda rada suure elupuu juurde kalmistu läänepoolses nurgas.

      See kalmistu oli väike: paarsada sammu sinna-tänna, puud ja kiviaed, kaitsmas igavest rahu.

      Tüdruk kükitas maha, et asetada lilled kotist võetud keraamilisse vaasi. Siis läks hetkeks eemale, et tuua kannuga allikast vett, mis vulises siinsamas lähedal. Valas vaasi täis ning sättis lilled ilusaks kimbuks.

      Martinile tundus, et Chloe tegevuses on pinget, et ta kõigest väest püüab näidata end väga rahulikuna. Ometi paistis see välja juhuslikest pilkudest, vaikimisest… Martin jälgis iga tema liigutust tõsise huviga ning polnud imestada midagi, et see ainitine pilk tekitas Chloe´s üsna ebamugavat tunnet.

      Skeet taipas seda liiga hilja, et naisi ei tasu oma mõrvaripilguga hirmutada. Umbes siis, kui Chloe Riggs järsult tõusis ning esitas küsimuse:

      „Kuidas sul kõrtsis läks?”

      Skeet tõstis üllatunult kulmu.

      „Melly lohistas mu tuppa.” Ta osutas seotud peale, nagu polekski see muidu märgatav viga.

      „Miks sa mind appi ei kutsunud?”

      „Oleksid

Скачать книгу