LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teada või?„Skeet tõstis hooletult pea ning haaras käega sellest kinni, tegi grimassi. „Sul on õigus, Arny, mina seda ei oskaks.”

      „Ma kuulsin, et Jim käis eile arsti juures,” ütles Willy O´Brien, see vanim nende hulgast, kellel suits ka kõige kibedama töö ajal hambus tilpnes. „Tal olevat kõik luud – kondid murtud ja puha. Peale ühe väljalöödud hamba polnud tal häda midagi.Sinikaid küll, neid jätkub talle kohe tükiks ajaks. Aga sellegi pärast võib ta sind kohtusse kaevata, kui vaid tahab.”

      „Käigu persse!” ühmas Skeet hapult.

      „Ta ei julge seda teha,” sõnas Brick Mayd.„Sul on küllalt tunnistajaid, et see oli enesekaitse. Nad ründasid sind kolmekesi. Puhas õnn, et Jim peksa sai.”

      „Oli või?” imestas Skeet oma sõprade taiplikkuse üle.

      Willy nägi Martini kimbatust ning naeris oma kähedat, nakatavat naeru.

      Brick jätkas:

      „Teine kord ei tasu küll võõra eide pärast nii endast välja minna, et lased enesel pea lõhki lüüa. Miks, põrgu päralt, sa seda Marcot üldse ründasid? Terve küla räägib sellest, kuidas sul katus sõidab.”

      „Casey kiitis, et lõi Chloe´t. Ma ei kannata tüüpi, kes peksab oma naist ja veel selle üle uhkustab!” Martini silmad lõid hõõguma tagantjärele vihast.

      „Casey ei julgeks eales Chloe´t lüüa. Loll oled, Martin! Casey teab hästi, et kui ta seda teeb, oleme meie kõik tal turjas kinni,” teatas Jesse. „On ju nii, poisid? Purjus peaga armastab ta end hirmus vingeks teha. Sa läksid liimile, kutt!”

      „Melly rääkis midagi sellest, et see oli lõks.Nad lihtsalt tahtsid mulle kere peale anda.”

      „Mille pärast?” küsis Jesse.

      „Ei tea.” Skeet kehitas õlgu.„Ja ma ei taibanud üldse, kes oli too kolmas.?”

      „Eddie,” ütles O´Brien.

      „Ei,” Skeet kõhkles,” teda polnudki baaris.”

      „Oli küll.Ta tuli just siis, kui sa Marcole virutasid. Ka mina olin seal, aga sa vahtisid ainult Mellyt. Sul polnud mahti ringi vaadata.”

      Skeet köhatas. Polnud aimugi, et see nii hästi kätte paistis. Marlow ja teised irvitasid:

      „Siis pole ju miskit imestada, kui need mehed sulle kolki annavad! Chloe ja Melly! Püha Jeesus! – Chloe ja Melly! Oh, Martin, vanapoiss, jäta võõrad eided rahule, lapsepõlv on ammu läbi! Niiviisi sa endale sõpru ei hoia!”

      Skeet lakkus huuli ning kõõritas töökaaslaste poole. Muigas üsna mõrult.

      „Tere hommikust, Martin!” mr.Thane seisis äkki tema selja taga. Lüheldast kasvu, jässakas, karmi näoga mees, kes vähestes äratas sümpaatiat. „Aja ennast üles, kui ma sinuga räägin!”

      „Mis mureks, boss?” turtsatas Skeet, vastumeelselt end siiski jalule ajades.Silmitses avaliku põlgusega ülemust, kes temast endast kaks korda lühem. „Sa näed ju, et olen ühe jalaga hauas.”

      „Tule minuga kaasa! Su haige pea kohta on mul nii mõndagi öelda.”

      Teised olid targu vait, kui Skeet Martin neist abiotsiva pilgu üle libistas. Keegi ei tulnud talle appi ja nii pidi Skeet käsku täitma. Kõndis ülemuse kannul teistest eemale, et võtta vastu oma teenitud peatäis.

      „Kuhu sa eile jäid?” See oli esimene küsimus.

      „Melly pidi ütlema…” alustas Skeet tagasihoidlikult.

      „Kes on SINULE Melly? ” plahvatas Thane ootamatult. „Melly on Jim Faehley kihlatu, kui sa seda veel ei tea! Kas sa ka taipad üldse, mida sa teed? Sa peksad Jimmy poolsurnuks ja kutsud siis Melly ennast ravitsema?! Aimad sa, millise sita sa neile sellega kokku keerasid? Sa ainult eladki selle nimel, et hävitada teiste inimeste õnne!”

      „Hea küll,” noogutas Skeet leplikult.

      „Mitte hea küll!” röögatas Thane kahekordse raevuga nii, et sülg pritsis Martinile näkku. Skeet tõmbas nina krimpsu, võpatas eemale. „Vastuta oma tegude eest, kurat võtaks! Mõtle natuke inimeste peale enese ümber!Sa oled kõige ilgem elajas, keda ma tunnen, Skeet Martin! Ma teadsin seda kohe, kui sind tööle võtsin, aga mul hakkas sust, tohmanist, hale! Ma ei mõista üldse, miks sind vanglast välja lasti? Oleks see minu teha,ma topiksin su luku taha juba ainuüksi sellepärast, et sa oled see neetud Skeet Martin!!!” Skeet vaatas taevasse ja puhus õhu kopsudest välja. Surus käed sügavale taskusse, et rusikas juhuslikult Thane´i ninajuurt ei tabaks. „Ja see, et sa heast peast kõrtsis kaklust alustad, pole vabandus, et tööle mitte ilmuda! Sa oled katseajal, kurat võtaks! Kui sa ei suuda tööl korralikult käia, siis keri kuradile! Minu poolest võid oma uberikus hallitada ning oma tsiklilogu maha müüa, – mind see ei huvita! Mind huvitab, et sa oleksid tööl ja töö oleks tehtud nagu kord ja kohus!”

      Kannatus katkes äkki ning Martin pidi lõpuks käratama vastu:

      „Kas ma pean sulle ette näitama, et mu pea on tõesti lõhki? Sidemest ei aita, eks ole? Ma olin eile päev otsa siruli voodis! Kurat, sa kujuta ette: ma ei jooksnud peaga vastu seina, et tööluusi panna! Neetud, kui Faehley tormab haiglasse murtud konte otsima, siis minul on ometi õigus ühe päeva oma pead kodus ravitseda! Või ei ole või?” Ta ise ei märganudki, kui ähvardavaks muutus tema poos ja olek. Aga ta märkas, kuidas Thane tõmbus korrapealt tagasi. „Ma lähen nüüd tööle!” lisas ta järsult läbi hammaste.„Ja katsu sa öelda, et mul pole selleks õigust!”

      „Olgu peale, unustame nüüd selle ära, eks ole. Ega sa ometi haige peaga nüüd ehitusele kavatse minna?”

      „Kavatsen küll!”

      „No kuule, mees, ära nüüd nii marru kah mine,” naeratas Thane lausa lipitsevalt. „Mine parem tagasi koju, põeta ennast veel mõne päeva, kuni suudad sirgelt käiagi. Sa näed ikka neetult kahvatu välja. Unusta see jutt ära, eks ole, mul on sind ikkagi tarvis ja sa oled päris innukas tööline. Kes sind, mõrtsukat, ikka mujale tööle võtab? Ole nüüd meheks, mine rahulikult koju ja…”

      „Tõsiselt või?”

      „Tõsiselt.”

      „O.K.,” Martin pööras järsult ülemusele selja ning kõndis otsejoones tagasi meeste juurde, kes olid just tõusnud, et tööle asuda ning ootasid huviga uudiseid eemal toimunu kohta.

      „Mis ta ütles?” päris Willy O´Brien niipea, kui Skeet nendeni jõudis.

      „Saatis koju,” irvitas Martin ühe suunurgaga.

      „Mis siis ikka, eks hakka siis astuma. Su haiget pead pole siia tõesti tarvis.”

      Kõhklevalt vaatas Skeet Martin ringi, kehitas õlgu ja läks. Kuid kaugeltki mitte koju.

      Oma „Harley Davidsoniga” sõitis ta mere äärde, tiirutas liivasel rannal, kündes sellesse sügavad vaod. Merelt puhuv tuul jahutas mõnusalt pead. Ta jättis mootori seisma, istus mugavalt tsikli sadulas ning vaatas kaua aega merd, lastes tuulel enesest läbi voolata. Ebamäärased pildid elustusid ükshaaval. Talle meeldis lasta mõnikord mõtetel ennast kaasa viia, lülituda välja, rännata sõnatult kaugustes, kuhu ilmsi ei küündi. Siit ja sealt tekkisid siis pildid. Head ja halvad, vahel piinlikud ja vahel naljakad…

      Meremüha summutas muud hääled. Otse ees kõrgus kalju. Mustast kivist, hallidest triipudest ja laikudest, mõnel päikesepaistelisel õhtul lausa värvidest sillerdav…

      Ta langetas pilgu ja keskendus taas rannaribale. See oli kenasti sile ja liivane. Lapsest saati tundis ta seda randa. Siin oli poisikeste põhiline supluskoht. Siin oli ka kalju sees õnarus, justkui koopasuu, kuhu ta pääseks veel vaevu-vaevu. Aga tookord lapsena oli see tõesti nagu koobas. Seal tegid nad isegi lõket…

      Suured kivid ehtisid liivariba, rikkudes oskuslikult päevitajate idülli. Selle üle oli Skeet Martinil hea meel. Ta ei salliks siin ühtegi tobedat turisti.

      Meri

Скачать книгу