LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui sinul,” ütles mu isa.

      Vaikus, mille ajal ta trepist üles tuli, oli üks kõige hullemaid vaikusi mu senises elus. Küsisin endalt, mida nad mõtlesid – nii üks kui ka teine. Püüdsin ära arvata, kuidas nad välja nägid. Ma ei teadnud, mida näen, kui kohtan neid hommikul.

      “Ja kuula,” ütles mu isa äkitselt, kui oli keset treppi jõudnud, häälega, mis ajas mulle hirmu peale, “kõik, mida ma Davidile soovin, on, et temast kasvaks mees. Ja kui ma ütlen mees, siis ei mõtle ma pühapäevakoolmeistrit.””Mees,” ütles Ellen järsult, “ei ole sama mis pull. Head ööd.”

      “Head ööd,” ütles isa pärast hetkelist vaikust. Kuulsin, kuidas ta minu toa ukse tagant mööda taarus. Sellest ajast peale põlgasin ma oma isa ja vihkasin Ellenit verinoorte inimeste müstilise, kavala ja kohutava jõuga. On raske öelda, mispärast. Ma ei tea, mispärast. Kuid selle tagajärjel läksid täide kõik Elleni ettekuulutused minu suhtes. Ta oli öelnud, et tuleb aeg, kui miski ega keegi pole võimeline mind valitsema, isegi mitte mu isa. Ja see aeg jõudis tõepoolest kätte.

      See aeg tuli pärast lugu Joeyga. Too juhtum oli mind sügavasti vapustanud ja selle tagajärjel muutusin ma kinniseks ja julmaks. Ma ei saanud arutada kellegagi seda, mis minuga juhtus, ma ei võinud seda iseeneselegi tunnistada; ja kuigi ma mitte kunagi sellele ei mõelnud, settis see ometi mu mõtete põhja niisama liikumatult ja jubedalt nagu lagunev laip. Ja kalgistas ning kibestas mu mõttemaailma. Varsti olin mina see, kes tuli öösel hilja tuikudes koju, mina leidsin Elleni end ootamas ja mina jagelesin temaga õhtust õhtusse.

      Isa pidas seda ainult paratamatuks faasiks minu täiskasvanuks saamisel ja ta kaldus asja kergelt võtma. Aga oma mängulise, poisid omavahel hoiaku taga oli ta ometi kimbatuses ja kartis. Ta oli ehk arvanud, et minu täiskasvanuks saamine lähendab meid – nüüd aga, kui ta üritas minust üht-teist teada saada, põgenesin kõigest väest tema eest. Ma ei tahtnud, et isa mind tundma õpiks. Ent teiselt poolt juhtus mul isaga see, mis verinoortel paratamatult juhtub suhetes vanematega: hakkasin teda arvustama. See arvustuse karmus aga, mis murdis mu südame, näitas (kuigi ma seda tollal ei teadnud), kui sügavalt ma olin teda armastanud ja kuidas see armastus oli hääbumas koos minu süütusega.

      Mu vaene isa oli hämmingus ja hirmul. Ta ei suutnud uskuda, et meie vahel võiks olla midagi tõsiselt võõriti. Ja seda mitte ainult seepärast, et ta tollal ei teadnud, mida sel puhul teha, vaid peamiselt seetõttu, et ta oleks pidanud näkku vaatama tõsiasjale: kuskil on ta midagi äärmiselt olulist tegemata jätnud. Ja et kummalgi meist polnud aimu, milles too oluline tegematajätmine võis seisneda ning et me olime sunnitud jääma vaikivasse liitu Elleni vastu, saavutasime turvatunde omavahelise südamlikkuse läbi. Me ei olnud nagu isa ja poeg, nagu mu isa vahel ütles, me olime semud. Arvatavasti isa mõnikord tõepoolest uskuski seda. Mina aga mitte kunagi. Ma ei tahtnud olla tema semu, tahtsin olla tema poeg. Mehelik siirus meie vahel kurnas ja kohutas mind. Isad peaksid vältima täielikku alastiolekut oma poegade ees. Ma ei tahtnud teada – vähemalt mitte tema enda suust – , et tema ihu oli niisama kõlvatu kui minugi oma. See teadmine ei aidanud mul ennast tunda kindlamini tema pojana – või semuna – , see ainult sundis mind tundma end vaheletikkujana, pealegi hirmunud vaheletikkujana. Isa arvas, et oleme ühesugused. Mina ei tahtnud nõnda mõelda. Ma ei tahtnud mõelda, et minu elu oleks nagu tema elu või et minu vaim võiks kunagi olla nii värvitu, nii ilma raskete kohtade ja teravate, järskude langusteta. Isa ei soovinud meie vahele distantsi, ta soovis, et peaksin teda meheks nagu iseennastki. Mina aga igatsesin isa ja poja vahelist säästvat vahemaad, mis oleks lubanud mul teda armastada.

      Ühel õhtul, tulles linnast väljas toimunud peolt ja juhtides purjuspäi autot, mis oli rahvast täis, juhtus avarii. See oli puhtalt minu süü. Olin nii purjus, et ei seisnud peaaegu jalul ega oleks tohtinud roolis olla; teised aga ei teadnud seda, sest olen üks neid, kes on võimelised näima kained ja kõnelema selgelt, olles tegelikult kokku varisemas. Sirgel ja siledal maanteelõigul juhtus minu reaktsiooniga midagi kummalist ning äkitselt kaotasin ma kontrolli auto üle. Pilkasest pimedusest tormas mulle vastu vahtvalge telefonipost. Kuulsin karjeid ja siis mingit rasket krigisevat mütsu. Kõik muutus purpurpunaseks ja siis päevvalgeks ja ma vajusin tundmatusse pimedusse.Ilmselt hakkasin ärkama, kui meid haiglasse viidi. Mäletan läbi udu liikumist ja hääli, kuid need näisid olevat väga kaugel, neil polnud minuga midagi pistmist. Hiljem aga ärkasin paigas, mis näis asuvat otse talve südames – kõrge valge lagi ja valged seinad ning raske jäine aken, mis oli justkui minu kohale kallutatud. Nähtavasti üritasin tõusta, sest mäletan kohutavat valu peas ja siis raskust rinnal ning hiiglasuurt nägu mu kohal. Ja kui see raskus ja see nägu hakkasid mind uuesti enese alla matma, hüüdsin ma oma ema appi. Siis valitses taas pimedus.Kui ma lõpuks teadvusele tulin, nägin isa voodi kohale kummardumas. Teadsin, et ta oli seal, enne kui ma teda nägin, enne kui mu pilk keskendus ja ma pikkamööda pead pöörasin. Kui isa märkas, et ma olin ärganud, kummardus ta ettevaatlikult lähemale, andes mulle märku mitte liigutada. Ta nägi väga vana välja. Mul tuli tahtmine nutta. Hetke vältel vaatasime me teineteisele otsa.

      “Kuidas sa end tunned?” sosistas isa.

      Kui ma aga tahtsin rääkima hakata, avastasin, et see on valus ja otsekohe haaras mind hirm. Isa ilmselt nägi seda mu silmadest, sest ta ütles vaikselt, valulise, kummalise painega hääles:”Ära muretse, David. Kõik läheb hästi. Sinuga läheb kõik hästi.”

      Mina aga ei suutnud ikka veel midagi öelda. Jälgisin lihtsalt isa nägu.

      “Teil, poisid, vedas kõvasti,” ütles ta, püüdes naeratada. “Sina said kõige rohkem kannatada.”

      “Ma olin purjus,” ütlesin lõpuks. Tahtsin talle kõik ära rääkida, rääkimine aga oli nii pööraselt valus.

      “Kas sa tõesti ei oska midagi paremat teha kui purjuspäi ringi sõita?” küsis ta äärmiselt hämmastunud tooniga, sest sel hetkel võis ta endale hämmastust lubada. “Sa tead ju väga hästi, et see ei kõlba,” ütles ta rangelt ning surus huuled kokku. “Te oleksite võinud kõik surma saada.” Ta hääl värises.

      “Anna andeks,” ütlesin ma äkki. “Anna andeks.” Ma ei osanud öelda, mille pärast ma andeks palun.

      “Ära palu andeks,” ütles isa. “Ole järgmine kord ettevaatlikum.”

      Ta oli kogu aeg taskurätti peos mudinud, nüüd võttis ta selle, sirutas käe ja pühkis mu laupa.

      “Sa oled kõik, mis mul on,” ütles isa siis kohmetult ja valuliselt naeratades. “Hoia end.”

      “Isa,” ütlesin ma ja hakkasin nutma. Ja kui rääkimine oli olnud pööraselt valus, siis nutt oli veel hullem, aga ma ei saanud pidama.

      Isa nägu muutus – hirmus vanaks ja samal ajal täiesti abitult nooreks. Mulle meenub, et olin ülimalt imestunud, avastades minus tormleva maru rahulikus ja külmas keskmes, et mu isa oli kannatanud ja kannatas veelgi.

      “Ära nuta,” ütles ta. “Ära nuta.”

      Ta pühkis mu otsaesist tolle tobeda taskurätikuga. Justkui olnuks sellel mingi tervendav võluvõim.

      “Pole vaja nutta. Kõik läheb hästi.” Ta ise ka peaaegu nuttis. “Kõik on korras, eks ju? Ma pole midagi halba teinud, ega ju?”

      Ja kogu aeg pühkis ta mu nägu tolle taskurätikuga, lämmatades mind.

      “Me olime purjus,” ütlesin ma. “Me olime purjus.” Sest see oleks justkui kõik ära seletanud.

      “Sinu tädi Ellen ütleb, et mina olen süüdi,” ütles isa. “Ta ütleb, et ma polevat sind õigesti kasvatanud.” Tänu taevale pistis ta taskuräti taskusse ja kehitas nõrgalt õlgu.

      “Kas sul on midagi minu vastu? Ütle, kui midagi on.”

      Mu pisarad hakkasid kuivama, näol ja ka rinna sees. “Ei,” ütlesin ma, “ei. Mitte midagi. Ausalt.”

      “Ma olen teinud kõik, mida olen suutnud,” ütles isa. “Ma tõesti tegin kõik, mis suutsin.” Vaatasin talle otsa.

      Lõpuks ta naeratas ja ütles:”Sa jääd siia lamama tükiks ajaks, aga kui sa

Скачать книгу