LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sina oled ikka veel siin,” noogutas tüdruk. „Mida see meile ütleb?”

      „Ai-ai-ai.” Artist vangutas pead, suutmata midagi teravmeelsemat välja mõelda. Samal hetkel mõistis ta, et olukorda ei kontrolli mitte tema, vaid hoopis tüdruk.

      „Muide, sulle pole mõtet silma vaadata,” teatas neiu, kui oli jälle juukseid kohendanud. „Sealt ei paista midagi peale ümbritseva peegelduse. Sinu sisse ei näe. Aga ma usun, et sa tead seda isegi.”

      „Poleks arvanudki, et siin vaaraode hulgas täna ka selgeltnägijaid on.”

      „Mingi mask on sul ees lihtsalt,” viskas tüdruk hooletult. „Eks me kõik kanname neid aeg-ajalt.”

      Artist jahmatas. Kes see tüdruk selline oli? Soov vestluses ohjad enda kätte haarata paisus üha suuremaks, kuid pea oli ideedest tühi. „Alati ei tahakski nende maskide taha näha,” suutis ta vaid öelda, jäädes huviga ootama tarmuka kaunitari vastust.

      „Arvad, et inimeste tegelik pale on nii kohutav?” Neiu näole ilmus ketserlik muie. „Mõnel on võib-olla tõesti põhjust oma tegelikku mina varjata. Aga saladusloor teeb ju asja huvitavamaks, kas sa ei leia? Peaasi, et kogu seda maskiballi tõe pähe ei võta.”

      Mõistmata, kust niisugused naised vahel välja ilmuvad, seisis Artist ja maigutas suud. Vähe sellest, et tüdruk oli piltilus, ta rääkis justkui näeks kõiki enda ees seisvaid inimesi läbi. Artist tundis ennast tema ees kohmetu koolipoisina, kes tütarlapse seltskonnas kõik päheõpitud meelitused unustab. Nüüd teadis ta täpselt, et peab selle tüdrukuga veel kohtuma. Ükskõik millal, kus või kuidas. „Mis su nimi on?” küsis ta. „Siis, kui sa maski ei kanna.”

      „Ksenja.”

      „Mina olen…” Artist kõhkles hetke ja tundis kiusatust oma pärisnime öelda, „…Ruslan.”

      „Jäid toppama, jah? Sul on nii palju maske, et esimese hooga ei tule pärisnimi meelde või?” itsitas Ksenja, teadmata, et oli tabanud otse kümnesse.

      Sel hetkel astus neile ligi Anastassia. „Siin sa oledki!” hüüatas ta käega üle Artisti selja libistades. „Ja meie Isadoraga muudkui ootame!”

      Eskorttüdruku elektrilöögina mõjuv puudutus meenutas Artistile saalis pooleliolevat tööd. Ta kirus mõttes Anastassia ootamatut vahelesegamist, mis ähvardas tal Ksenjaga kõik ära rikkuda enne, kui midagi üldse alata jõudis. Mõlemad tüdrukud vaatasid talle äraootavalt otsa. Artistil ei jäänud muud üle, kui selg sirgu ajada ning neid omavahel tutvustada. „Ksenja, tema on Anastassia. Anastassia – Ksenja,” teatas ta. „Näete, mis juhtub, kui mängu tulevad kaunid preilid ja vein. Unustasin end siia lobisema. Kas Isadora läks ära?” küsis ta pilguga üle saali libistades. Leske polnud näha.

      „Ei, ei läinud. Ta vaatab mingeid maske.”

      Artist tundis, et olukord kisub keeruliseks – ühtäkki pidi ta tegelema kolme naisega korraga. Ksenja oli ilmunud plaaniväliselt, kui tema kohta üldse niiviisi öelda sai, ning lesk uitas kusagil üksi ringi. Milline andestamatu lohakus! „Mul on vaja Isadoraga hüvasti jätta, meil on temaga paar asjatoimetust pooleli,” sõnas ta ja pöördus Ksenja suunas, varjates Anastassia pooleldi oma seljaga. „Ega sa veel ära ei lähe? Ma varastan siit kähku ühe muumia ja tulen kohe tagasi.”

      „Ah sedaviisi? Kõlab kuidagi Bondilikult.” Ksenja nõksas peaga Anastassia poole. „Ja tema on su assistent?”

      „Ei. Ma töötan üksi.”

      „Selge. Järelikult on assistendi koht vaba,” ütles Ksenja. „Eks ma jalutan siis pealegi natuke ringi. Nii magusaid pakkumisi ei tehta just iga päev.”

      Artist pilgutas talle silma ja tiris eskorttüdruku kättpidi endaga kaasa. Niipea, kui nad kuuldekaugusest välja jõudsid, tegi ta Anastassiale selgeks, et tööpäev on läbi ja ta võib koju minna. Naine ei saanud esiotsa aru, kuidas kõik juba enne lõpeb, kui alatagi jõudis, kuid Artist oli järeleandmatu. Pärast mõningast selgitustööd õnnestus tal Anastassiat veenda, et tema kojusaatmine pole kuidagi seotud ta nõrga esinemisega. Lihtsalt ülesanne sai täidetud. Ikkagi tundus olukord Anastassiale veidi imelik. Oli teda värvanud ju keegi teine. Kas ta peab üldse oma peibutatava käsku kuulama? Veendunud, et vastu tahtmist ei õnnestuks tal Ruslani nagunii oma kütkesse saada, pilgutas ta veidi pettunult oma pikki ripsmeid ja kadus kontsade klõpsudes väljapääsu poole. Tänane tööots oli talle nagunii kohe imelik tundunud.

      Artist peaaegu tormas ruumi keskel asuva kivist lõvi suunas. Isadora must kostüüm oli rahva seas vilksatanud ja õhtule tuli korralik punkt panna.

      „Siin te oletegi!” teeskles ta lese juurde jõudes üllatust. „Ja mina otsisin teid kõikjalt. Poleks arvanudki, et Egiptuse aarded Londonis nii populaarseks osutuvad. Rahvast on nagu murdu. Üks tuttav haaras mul nööbist ega lasknud tulema.”

      „Teadagi, seltskonnaürituste rõõm ja nuhtlus,” noogutas Isadora ega paistnud vahepealse üksiolemise pärast sugugi pahane. „Kõik on tuttavad ja igaühega tuleb viisakas olla. Katsu sa kedagi kahe silma vahele jätta.”

      „Just-just,” kinnitas Artist, „aga kuhu me ennist jäime? Ah jaa, kunstiüritused! Kuhu te siis järgnevalt minna plaanite?”

      „Homme avatakse Tate Modernis Francis Baconi väljapanek. Mõtlesin läbi käia.”

      „Hoh!” tegi Artist. „Seesama tuttav, kellega ma siin just äsja rääkisin, kutsus mind homseks Baconi avamisele!”

      Nende kõne katkestas kikilipsu kandev Inglise vanahärra. Vilunud seltskonnalõvi osavusega liitus ta vestlusesse ning Isadora naerunäost järeldas Artist, et naine peab teda ammu tundma. Nii oligi. Nähes, et vanahärrale meeldib lese ees oma teravmeelsustega särada, haistis Artist võimalust kaduda, enne kui Ksenjal tema ootamisest villand saab. Ta jättis Isadoraga hüvasti ja avaldas lootust Baconi näitusel jälle kohtuda. Lahkudes pilguga üle õla vilksanud, veendus ta, et naine jäi headesse kätesse. Vitaalne vanahärra seletas midagi hoogsalt ning Isadora hoidis tal küünarnukist kinni, ise pidevalt naerdes. Artist otsustas, et Kuraatori ärapõlatud kõrgseltskonnal pole häda midagi ning suundus oma printsessi otsima.

      Rahvast oli vähemaks jäänud. Üsna pea märkas ta Ksenjat väljapääsu lähedale paigutatud Tutanhamoni maski tudeerimas. Neiu pööras end tulija suunas ja naeratas. „Jõudsidki tagasi? Sa paistad siin populaarne olevat.”

      „Ma tulen alati,” sõnas Artist. „Ainus koht, kust ma tagasi ei tule, on iseenda matused. Aga sinnani on aega. Äkki tohib sulle senikaua veini pakkuda?”

      Ksenja vaatas oma tühja pokaali ja puhkes naerma. „Kes suudaks James Bondi pakkumisele ära öelda?”

      Kui nad aatriumi tagaosa suunas liikuma hakkasid, ei olnud Isadorat näha. Artist ei suutnud Ksenjaga rääkimise ajal muust mõelda ja nii oli tal tükk tegu otsustamisega, kas lese silme alla sattumine oleks praegu kohane või mitte. Ühest küljest muudaks kauni naise seltskonnas viibimine teda ihaldusväärsemaks, kuid teisalt oli ta ju Isadoraga hüvasti jätnud, justkui plaaniks lahkuda.

      „Muide, milline Bond sa oled? Mis aastast?” uuris Ksenja, märgates, et kaaslane on vaikseks jäänud.

      „Sa mõtled, milline osatäitja?” küsis Artist hetkelisest tardumisest vabanedes.

      „Jah.”

      „Pean sind kurvastama, mitte ükski neist. Ma olen Bond, kellest pole veel filmi tehtud.”

      „Eks nii vist ongi põnevam. Vanad Bondid on kõik juba ära leierdatud, aga sina oled uus. Mõtle, keegi ei teagi veel, mis mees sa oled.”

      „Jah, lihvimata teemant, kusagil maapõues kaevuri karvast kätt ootamas,” naeris Artist.

      „Miks siis teemant? Ole parem pärl, lamad ilusti merekarbi sees, kusagil ookeanikaldal.”

      „Ja sina oled pärlipüüdja?”

      „Just! Päevitan valgel ookeaniliival ja tuul sasib mu juukseid, kui ma kookospähklit söön.”

      „Kas sa ära ei

Скачать книгу