LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kohta, mida bojaar oli jutustanud, ei lausunud ta praegu ühtegi märkust.

      „Me räägime sellest veel, Basmanov,“ ütles ta vaid, andes märku, et bojaar võib minna.

      Kuid kui ta oli läinud, tõusis Boriss Godunov püsti ja sammus tule juurde, suur pea võimsate õlgade vahele vajunud. Ta oli lühike, jässakas, rangjalgne, tüsedusele kalduv mees. Ta pani punasesse kärbinahksete kaunistustega saapasse kängitsetud jala kamina halupuki peale, asetas küünarnuki nikerdatud kaminasimsi kaunistusele ja toetas lauba käele. Tema silmad jõlllitasid tule südamesse nagu märkaksid seal toredat vaatemängu minevikust, millel tema mõte oli peatunud.

      Üheksateist aastat oli möödunud sellest, kui Ivan Julm oli surnud, jättes endast maha kaks poega, Fjodor Ivanovitši, kes oli troonijärglaseks, ja väikese Dmitri. Fjodor, nõrguke, kes oli peaaegu poolearuline, oli abiellunud Irinaga, Boriss Godunovi tütrega, mille tõttu tuli välja, et Borissist sai Venemaa valitseja, võim trooni taga. Kuid tema täitmatu võimujanu ihaldas veelgi rohkemat. Ta pidi kandma krooni ning valitsema ka riiki, mis ei saanud juhtuda enne, kui juuriti välja Rjurikovitšite dünastia, mis oli Venemaad valitsenud juba peaaegu seitse sajandit. Tema ja trooni vahel seisid tema tütre abikaasa ja nende laps ning väike Dmitri, kes oli saadetud oma emaga, lesest tsaarinnaga, Uglitšisse. Need kolm tuli kõrvaldada.

      Boriss alustas viimasest ja proovis teda kõigepealt pärimisõigusest verevalamiseta välja arvata. Ta üritas teda kuulutada väljaspool seaduslikku abielu sündinud lapseks selle alusel, et ta oli Ivani seitsmenda naise poeg (ortodoksi kirik ei tunnista pärast kolmandat ühtki naist seaduslikuks). Kuid see tal ebaõnnestus. Mälestus jubedast tsaarist, hirm tema ees, oli ikka veel elus ebausklikul Venemaal ja keegi ei julgenud häbistada tema poega. Nii pidi Boriss abi otsima teiselt, palju kindlamalt vahendilt. Ta saatis oma esindajad Uglitšisse ja peagi kostis sealt jutte, et poissi oli noaga mängides tabanud langetõvehoog ja ta oli kukkunud, torgates tera endale kõrri. Kuid see oli lugu, mis moskoviite ei veennud, sest koos sellega tuli ka uudis, et Uglitši linn oli tõstnud mässu Borissi emissaride vastu, süüdistades neid poisi mõrvas ja kohe neid ka hukates.

      Kohutav oli see kättemaks, mida Boriss nõudis. Neist õnnetuist linnaelanikest hukati Borissi käsul kakssada ja ülejäänud saadeti pagendusse Uurali mägede taha, samal ajal kui tsaarinna Maria, Dmitri ema, kihutati selle eest, et ta oli öelnud, et tema poeg tapeti Borissi õhutusel, kloostrisse, kuhu ta sellest hetkest jäi rangesse vangistusse.

      See oli olnud aastal 1591. Järgmiseks oli Fjodori väike poeg aastal 1598 ja viimaks Fjodor ise surnud saladuslikku haigusesse ja jätnud Borissile tee troonile vabaks. Kuid ta tõusis troonile oma tütre sajatuste saatel. Fjodori lesk oli oma isale julgelt vastu astunud, süüdistades teda tütre abikaasa mürgitamises, et rahuldada oma halastamatuid auahneid soove, ja paludes kirglikult jumalat, et tema kohtleks Borissi nii, nagu too oli teisi kohelnud. Siis oli lesk kloostrisse lahkunud, lubades enam mitte iial isaga kohtuda.

      Mõte oma tütrest valdas nüüd meest, kui ta seisis seal tulle vaadates; ja võib-olla oli see mälestus tema needusest, mis muutis tema söaka südame veeks ja pani teda hirmu tundma seal, kus polnud selleks põhjust. Ta oli olnud nüüd viis aastat Venemaa tsaar ja nende viie aasta jooksul oli ta haaranud nii tugevalt võimu, et seda haaret ei saanud kergesti lõdvendada.

      Kaua seisis ta seal ja sealt leidis ta suurejooneline prints Šuiski, keda ta oli palunud Basmanovil kutsuda.

      „Sina käisid Uglitšis, kui tsarevitš Dmitri tapeti,“ ütles Boriss. Tema hääl ja käitumine olid rahulikud ja tavalised. „Sina ise nägid surnukeha. Pole mingit võimalust, et sa võisid selles eksida?“

      „Eksida?“ Bojaar oli sellest küsimusest jahmunud. Ta oli pikk mees, tunduvalt noorem kui Boriss, kes oli viiekümnene. Tema nägu oli kõhn ja sünge, tema tumedates, lähestikku asuvates üheainsa raske kulmujoone all olevates silmades oli midagi kurjakuulutavat.

      Boriss selgitas oma küsimust, rääkides, mida ta oli kuulnud Basmanovilt. Vassili Šuiski naeris. See lugu oli naeruväärne. Dmitri oli surnud. Tema ise oli hoidnud surnukeha oma käte vahel ja mingi eksitus polnud võimalik.

      Tahtmatult libises üle Borissi huulte kergendusohe. Šuiskil oli õigus. See oli naeruväärne lugu. Polnud midagi karta. Ta pidi olema rumal, et ta hetkeks hirmu tundis.

      Vaatamata sellele juurdles ta järgnevatel nädalatel aina rohkem selle üle, mida Basmanov oli öelnud. Mõte, et Poola aadelkond kogunes Wisniowiecki kotta Ivan Julma võltspojale austust avaldama, oli ebamugavustunde peamine põhjus. Moskvas oli nälg ja tühjad kõhud ei soodusta ustavust. Kuid ka Moskoovia aadlikud ei armastanud teda. Ta oli valitsenud liiga karmilt ja kärpinud nende võimu. Olid mehed nagu Vassili Šuiski, kes teadsid liiga palju – ahned, võimujanused mehed, kes võisid oma teadmisi halval eesmärgil ära kasutada. See hetk võis Vale-Dmitrile sobida, kuitahes vale ta nõue oligi. Seepärast saatis Boriss saadiku Wisniowieckisse suure altkäemaksu pakkumisega sellele, kel paljastab Vale-Dmitri isiku.

      Kuid käskjalg naasis tühjade kätega. Ta oli jõudnud Braginisse liiga hilja. Vale-Dmitri oli juba lahkunud ja ta oli turvaliselt majutatud Georgi Mniszeki, Sandomiri pfaltskrahvi lossi, kelle tütar Marina oli talle naiseks lubatud. Kui need olid Borissile halvad uudised, siis halvim veel järgnes. Paari kuu jooksul kuulis ta Sandomirilt, et Dmitri oli läinud Krakovisse ja et seal tunnistas Poola Sigismund III teda avalikult kui Ivan Vassiljevitši poega, õigusjärgset Venemaa trooni pärijat. Ta kuulis ka lugu, millele see uskumus toetus. Dmitri oli väitnud, et üks Boriss Godunovi palgatud agente oli maksnud tema arstile Simonile raha, et too Dmitri ise tapaks. Simon teeskles, et ta on nõus, sest see oli ainuke võimalus poissi päästa. Ta oli riietanud ühe talupoja, kes sarnanes veidi Dmitrile, riietesse, mis olid sarnased neile, mida kandis noor prints, ja pärast seda lõikas tal kõri läbi, jättes surnukeha leidjad arvama, et see oli printsi oma. Samal ajal varjas arst Dmitrit ja viis ta peagi Uglitšist ära, et panna ta ohutult kloostrisse, kus teda hariti.

      Selline oli lühidalt lugu, millega Dmitri veenis Poola õukonda, ja mitte vähesed, kes olid tundnud poissi Uglitšis, tulid nüüd teda vaatama ja nägid täiskasvanud meest, kelle nägu nii väga sarnanes Ivan Julmaga.

      Seda lugu, mida Boriss nüüd kuulis, kuulis peagi kogu Venemaa ja Boriss taipas, et midagi pidi tegema selle kummutamiseks.

      Kuid läks vaja midagi rohkemat kui tema enda kinnitust, et moskoviidid teda usuksid. Ja lõpuks meenus Borissile tsaarinna Maria, mõrvatud poisi ema. Tsaar lasi naise tema kloostrist Moskvasse tuua ja rääkis talle teesklejast, kes hakkas Poola kuninga toetusel taotlema Venemaa trooni.

      Naine kuulas ükskõikselt, seistes tema ees mustas rüüs ja valge peakattega, mida mehe türannia oli talle peale sundinud. Kui mees lõpetas, libises vaevumärgatav naeratus üle näo, mis oli muutunud nii kalgiks nende kaheteistkümne aasta jooksul, alates sellest päevast, kui tema poeg tapeti peaaegu tema enda silme all.

      „See on huvitav lugu,“ ütles ta. „Võib-olla on see tõsi. See on tõenäoliselt tõsi.“

      „Tõsi!“ Mees tõusis oma toolilt püsti. „Tõsi? Mida sa räägid, naine? Sa ise nägid teda surnult.“

      „Ma nägin ja tean, kes ta tappis.“

      „Aga sa nägid teda. Ja sa pidasid teda enda omaks, sest sa kihutasid inimesi tapma neid, kes sinu arust olid tema tapnud.“

      „Jah,“ vastas naine. Ja küsis: „Mida sa nüüd minust tahad?“

      „Mida ma tahan?“ Ta oli üllatunud, et ta küsis, jahmunud. Kas oli kloosterlik vangistus tema pea segi keeranud? „Ma tahan su ülestunnistust. Ma tahan, et sa kuulutaksid selle vennikese petiseks, kes ta ka on. Inimesed usuvad sind.“

      „Kas sa arvad, et nad usuvad?“ Naise silmis oli süttinud huvi.

      „Mida muud? Kas sa pole mitte Dmitri ema ja kas ema ei peaks tundma oma poega?“

      „Sa unustad. Ta oli sel ajal kümneaastane laps. Nüüd on ta täiskasvanud mees, kahekümne kolme aastane. Kuidas võin ma kindel olla? Kuidas võin ma milleski kindel olla?“

      Mees sajatas rikkalikult. „Sest sa nägid teda

Скачать книгу