LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sellest vandest. Niimoodi hoian ma sind vaos. Sa kas alistud või oled hävitatud.“

      Alfonso Henriques vaatas teda hetke. „Sa vastad mulle tõepoolest,“ ütles ta ja siis valjenes tema hääl hukkamõistust.

      „Aga see on poliitika ja mitte religioon. Ja kui prints ei tea poliitilist vastukäiku, millega ähvardustele vastata, kas tead, mida ta siis teeb? Ta kasutab jõudu, isand kardinal. Sina sunnid mind selleks; sinu kaela jäävad tagajärjed.“

      Saadik peaaegu et irvitas. „Mis on sinu taparelvade jõud, võrreldes minu vaimse jõuga? Kas sa ähvardad mind surmaga? Kas sa arvad, et ma kardan seda?“ Ta tõusis järsus vihahoos ja rebis oma punase rüü hõlmad lahti.

      „Löö siia oma pistodaga. Ma ei kanna soomusrüüd. Löö, kui julged, ja hävita end selle jumalat teotava löögiga nii selles maailmas kui ka järgmises.“

      Prints vaatas teda. Aeglaselt pani ta noa tuppe, naeratades veidi. Siis lõi ta oma käsi kokku. Tema ratsasõdurid tulid sisse.

      „Võtke kinni need kaks Rooma kutsikat,“ käsutas ta ja näitas näpuga Giannino ja Perluigi poole. „Siduge nad kinni. Asuge asja juurde!“

      „Isand prints!“ hüüdis saadik paluval häälel, kus värises hirm ja viha.

      See oli hirm tema hääles, mis julgustas Alfonso Henriquest.

      „Asuge asja juurde!“ hüüdis ta uuesti, kuigi asjatult, kuna ta sõdurid juba haarasid kardinali nõbudest. Silmapilguga oli pekslevast, hammustavast, vanduvast paarist jagu saadud, nad olid relvituks tehtud ja kinni seotud. Mehed vaatasid printsi poole edasisteks käsklusteks. Tagaplaanil olid Moniz ja Nunez, mõlemad murelikud, tunnistajaks sellele, kuidas kardinal nõudis teisel pool lauda väriseval häälel seletust sellele vägivallale, anus printsi järele mõtlema ja sama hingetõmbega ähvardas teda sellise solvangu hirmuäratavate tagajärgedega.

      Alfonso Henriques viipas kõigutamatult näpuga läbi akna jämeda tamme suunas, mis seisis kõrtsi ees.

      „Viige nad sinna välja ja pooge pihtimata,“ käskis ta.

      Kardinal kõikus ja peaaegu kukkus. Ta klammerdus laua külge, sõnatu hirmust nende poiste pärast, kes olid kui tema enda silmaterad, tema, kes oli nii kartmatult paljastanud oma rinna noa ees.

      Kaks kaunist Itaalia noormeest, vääneldes nende vangistajate käte vahel, viidi välja.

      Viimaks leidis poolminestanud saadik oma hääle. „Isand prints,“ hingeldas ta. „Isand prints… te ei saa sellist häbitegu teha! Te ei saa! Ma hoiatan teid, et… et…“ See hoiatus vaibus väljaütlemata, tapetuna kuhjuvast hirmust. „Halastust! Halastage, prints! Nagu teiegi loodate saada halastust!“

      „Kui halastav olete teie ise, kes jutlustate maailmas evangeeliumi armuõpetust ja praegu ise halastust anute?” küsis prints tema käest.

      „Kuid see on hirmus tegu! Mis halba on need vaesed lapsed teinud? Mis puutuvad siia nemad, et ma olen teid solvanud oma püha kohust täites?“

      Kiiresti tabas teda printsi valus, torkav vastus.

      „Mis kurja on teinud minu Coimbra rahvas? Mis puutub see neisse, et ma olen teid solvanud? Ometi ei kõhelnud te, kui lõite neid oma vaimsete relvadega, et minust jagu saada. Et teist jagu saada, ei kõhkle ma löömast teie vennapoegi taparelvadega, mis on minu omad. Kui te näete neid pooduna, siis saate aru neist asjadest, mida arutelu teile selgeks ei tee. Minu teo nurjatuses näete te enda teo nurjatuse peegeldust ja võib-olla liigutab see te südant, vähendab teie kohutavat uhkust.“

      Väljas puu all liikusid sõdurite kujud. Kärmelt ja ükskõikselt tegid nad ettevalmistusi ülesandeks, mis neile oli usaldatud. Kardinal väänles ja ahmis õhku. „Isand prints, nii ei saa juhtuda!“ Ta sirutas käed härdas palves ette. „Isand prints, te peate vabastama mu vennapojad.“

      „Isand kardinal, te peate kuulutama vabaks minu rahva.“

      „Kui… kui te kõigepealt alistute. Minu kohus… Püha Tooli ees… Oh, Jumal! Kas teid miski ei liiguta?“

      „Kui nad on üles poodud, mõistate ja õpite omaenda piinast kaastunnet.“ Printsi hääl oli nii külm, tema ilme nii kindlameelne, et saadik kaotas lootuse tema kavatsuste muutmiseks. Ta alistus järsult, kui poomisnöörid langesid kaela kahele talle kallile noormehele.

      „Pidage!“ karjatas ta. „Paluge neil lõpetada! Needus kaotatakse.“

      Alfonso Henriques avas akna aeglusega, mis saadikule tundus luupainajalikuna.

      „Oodake veel üks hetk,“ hüüdis prints neile, kes väljas olid ja kelle ümber oli nüüdseks kogunenud väike hulk aukartlikke külaelanikke.

      Siis pöördus ta jälle kardinal Corrado poole, kes oli vajunud oma tooli nagu kurnatud mees ja istus nüüd ähkides, küünarnukid laual, pea käte vahel. „Siin,“ ütles prints, „on tingimused nende ellujätmiseks: viige lõpule minu rahva ja minu pattude andeksand ja apostellik õnnistamine, mina omalt poolt alistun Püha Isa tahtmisele nii palju, et ma vabastan oma ema vangistusest tingimusel, et ta lahkub jalamaid Portugalist ega tule enam kunagi tagasi. Mis puutub pagendatud piiskoppi, siis jäävad asjad nii, nagu nad on, kuid te võite selles osas kergendada oma südametunnistust, kinnitades ise don Zuleymani piiskopiks määramist. Niisiis, mu isand, ma olen helde, ma arvan. Oma ema vabastades annan teile võimaluse rahustada Roomat. Kui te olete saanud minu ettepanekust õppetunni, siis peaks teie südametunnistus muus osas rahule jääma.“

      „Olgu nii,“ vastas kardinal kähedalt. „Ma tulen teiega Coimbrasse ja teen, nagu soovite.“

      Seejärel, vähimagi naeruvääristava varjundita, täie siirusega selle märgiks, et vihavaen nende vahel oli kadunud, põlvitas Alfonso Henriques nagu tõeline alandlik Püha Kiriku poeg, kelleks ta end pidas, et paluda kardinalilt õnnistust.

      2. Vale-Dmitri

      Boriss Godunov ja Ivan Julma valepoeg

      Ta kuulis seda uudist oma Kremli palee suures saalis õhtusöögilauas. See tuli ajal, mil oli piisavalt asju, mis häirisid tema meelerahu; kuigi laual tema ees oli rikkalik söömaaeg nagu valitsejale paslik, hiilis väljas Moskva tänavatel kõhn näljatont ja mehed ja naised olid sellest nii nõrgad, et kardeti kannibalismi levikut.

      Üksi, välja arvatud teenindavad jooksupoisid, istus Boriss Godunov raudlampide valgel, mis muutsid valge lina ning kuld- ja hõbenõudega laua valgusesaareks selles suures, sünges ruumis. Õhus levis põleva männipuu lõhn, sest kuigi oli maikuu, olid ööd jahedad ja suur halutuli lõõmas eemalolevas koldes. Kui ta seal istus, tuli tema ustav Basmanov ta juurde sõnumiga, mis teda alguses jahmatas, paistes kuulutavat Nemesise mõõga langemist tema patuse pea kohale.

      Basmanov, kelle kahvatu näo eenduvaid põsesarnu toonis õhetus ja piklikes silmades paistis erutuse helki, alustas jooksupoiste kuuldekaugusest välja käsutamisega, siis kummardus kiiresti ette ja pomises oma uudise. Esimeste sõnade juures kukkus nuga tsaari käest klirinaga kuldsele taldrikule ja tema võimsad käed klammerdusid kuldse tooli nikerdatud käetugedele. Ta võttis end kiiresti kokku ja kui ta edasi kuulas, muutus ta pikkamööda põlglikuks ja vaevumärgatav naeratus hakkas kerkima tema halliseguse habeme all.

      Üks mees oli Poolas välja ilmunud – selline oli Basmanovi loo sisu – , ei tea kustkohast, kes väitis end olevat Dmitri, Ivan Vassiljevitši poja ja seaduspärase Venemaa tsaari – Dmitri, kes arvati olevat surnud kümme aastat tagasi ja kelle säilmed olid maetud Moskvasse, Püha Miikaeli kirikusse. See mees oli leidnud varjupaiga Leedus prints Wisniowiecki kojas ja sinna kogunesidki praegu Poola aadlikud, et kinnitada talle truudust, tunnistades teda Ivan Julma pojana. Räägiti, et ta oli surnud tsaari elav peegelpilt, kui välja arvata, et ta oli tõmmu ja tumedate juustega nagu leskkuninganna ja et ta näos oli kaks tüügast, nagu mäletati Dmitri poisinägu inetuks muutvat.

      Niisiis lisas Basmanov, et ta oli saatnud Leedusse käskjala, et saada loole täpsemat kinnitust. See käskjalg – kelle valiku põhjust Basmanov ei maininud – oli Smirnoi Otrepjev.

      Tsaar Boriss nõjatus oma tooli seljatoele, pilk

Скачать книгу