LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ära teinud.”

      Minerva ohkas.

      Vikaar õpetas Davidit, sest oli väga tähtis, et too saaks enne erakooli astumist hea hariduse.

      Minerva arvas tihti, et ootab väikeselt poisilt liialt palju.

      Kuid ta teadis, et oleks viga seda öelda.

      Tegelikult olid see suur õnn, et nii väikeses külas oli kirikuõpetaja.

      Too oli Oxfordi esimese klassi aukraadiga haritud mees.

      Vaid sellepärast, et vikaar nende isale ustav oli, nõustus ta Davidile keerulisemaid aineid õpetama.

      Need käisid üle jõu pensionile jäänud koduõpetajannale, kelle juures poiss ülejäänud tunde võttis.

      Samal ajal arutles Minerva, kuidas nad üldse Davidi koolikulusid maksta suudavad.

      Kui tema isa, 8. parun, veel elus oli, teenis ta enda kirjutatud raamatutega igal aastal arvestatava hulga raha.

      Enamik ajaloolaste kirjutatud raamatuid müüs kehvasti.

      Need olid liiga rasked selle jaoks, mida võiks nimetada “meelt lahutavaks lugemiseks”.

      Seetõttu nautisid neid vaid õpetlased.

      Sir Johnil oli õnnestunud ajaloost huumoriga kirjutada.

      Ta muutis ajajärgud, millest kirjutas, ja inimesed, kes nendes elasid, mitte ainult huvitavaks, vaid ka inimlikuks.

      Ta oli alustanud, kirjutades raamatu Kreekast, kui oli alles noormees.

      Mõni aasta hiljem võistles see raamatute ja poeemidega, mis lord Byron sellest lummavast maast kirjutas.

      Kui Sir John armununa paikseks jäi, leidis ta küllalt palju, millest kirjutada, sealt, kus ta elas.

      Nende jaoks, kes tema raamatuid ostsid, sai Norfolk elavaks.

      See oli Sir John, kes rääkis neile nende minevikust ja nii elavalt taanlasi kirjeldas.

      Nood vallutasid East Anglia paljudeks aastateks.

      Minerva jumaldas oma isa raamatuid.

      Ta luges Lodbrogi, Taani väepealiku seiklusi ikka ja jälle.

      Too oli arvatavasti vallutajatest esimene.

      Ta oli Minerva jaoks tõeline, justkui lood George IV-st, kes oli Inglismaa kuningas, kui Minerva laps oli.

      See oli Lodbrog, kes pärast tormi käes Põhjamere ületamist varjupaika otsides Yare’i lahte sisenes.

      Teda võttis Yarmouthi lähedal Reedhamis vastu East Anglia kuningas Edmund.

      Minerva rääkis tihti lastele, et kuninga ja tema õukondlastega jahil käimine pakkus Lodbrogile suurt lõbu.

      Kahjuks oli ta tagaajamises liiga oskuslik.

      Ta tegi Berni, kuninga jahikorraldaja, väga kadedaks.

      Seetõttu mõrvas Bern taanlase metsas, kuid tema kuriteo avastas Lodbrogi koer, kes oma peremehe surnuna leides Berni ründas.

      Jahikorraldajat karistati, saates ta lahtise paadiga merele triivima.

      Kuningas Edmund ja tema järgijad arvasid, et rohkem nad teda ei näe.

      Kuid mõne päeva pärast puhus tuul ta külmast ja näljast poolsurnuna Taanimaa randa.

      Et oma sealolekut põhjendada, süüdistas Bern kuningas Edmundit Taani väepealiku Lodbrogi mõrvamises.

      Taanlased olid tulivihased ning kaks nende väepealikku kogusid kokku suure armee.

      Mõrtsuka juhituna ületas see Põhjamere ja maabus lahes.

      Nad rüüstasid East Anglia ning pärast aastaid võitlemist võtsid kuningas Edmundi vangi.

      Nad sidusid ta puu külge kinni ja lasid nooltega surnuks.

      Hiljem seadsid taanlased end Ida-Inglismaa valitsejatena sisse.

      Isa rääkis Minervale seda lugu, kui too väga noor oli.

      Raamatut lugedes sai ta aru, millise põneva loo isa sellest teinud oli.

      Pärast isa surma rääkis ta seda lugu lastele ning nii David kui Lucy kuulasid pärani silmi.

      Eriti siis, kui Minerva selgitas, miks loss nii tähtis oli.

      Lõpuks aeti taanlased kodumaale tagasi.

      Inglased mõistsid, et peavad East Anglia randu uute kallaletungide eest kaitsma.

      “Siis,” ütles Minerva, “ehitasid meie esivanemad lossi ning seal olid päeval ja öösel valvurid vaatamas merele ja otsimas esimest märki Taani laevadest.”

      “See pidi väga põnev olema!” hüüatas David.

      “Niipea, kui nad purjeid nägid,” selgitas Minerva, “läitsid nad lõkked, mida jätkati tervel rannikul, ning kui taanlased saabusid, olid Inglise amburid juba ootamas, valmis neid nooltega maha laskma.”

      Linwoodi loss oli siiski pärast esialgset ehitamist palju muutunud.

      Vahitorn oli endiselt olemas, kuid Elizabethi aegadel lisati sellele mugavam maja.

      Selle lammutas 1720. aastal üks ambitsioonikam Linwood.

      Kaheksa aastaga püstitas ta suurejoonelise ehitise.

      Sellest räägiti kui ühest parimast Pallase arhitektuuri näitest Inglismaal.

      Sir Hector Linwood tahtis vaid parimat.

      Ta palkas parimad ehitajad, silmapaistvad puusepad, kaasa arvatud Grinling Gibbonsi, kes oli kuninga parim puusepp.

      Kui maja valmis sai, tulid inimesed miilide kauguselt, või tegelikult üle kogu maa seda vaatama.

      Kahjuks oli omaniku raha maja ehitades otsa saanud.

      Vana lossiga ühes otsas ning keskehitisest väljaulatuvate tiibadega hoone oli kaunis, kuid kahtlemata liiga kallis ülal pidada.

      Nad pingutasid, kuni Minerva vanaisa ütles, et tal on küllalt.

      “Võime hiilguses elada,” ütles ta, “kuid kui nälga sureme, on meie haua suursugusus tähtsusetu.”

      Seetõttu müüs ta lossi, aiad ja maad vahetult enne oma surma rikkale aadlikule, kes seal kunagi ei elanud.

      Maja ja selle sisustus jäid selle ehitaja ekstravagantsust meenutama.

      Sir John kolis naisega lesemajja.

      See oli valdustes asuv vana hoone.

      Seda oli palju kergem üleval pidada, kui lossi olnud oleks.

      Ekstravagantne Sir Hector oli lesemaja renoveerinud ja mugavamaks teinud oma ema jaoks, kui too lesestus.

      Seepärast oli majas kena trepp, magamistubades kaunilt maalitud laed ning ilusad kaminasimsid.

      Tegelikult olid toad sellise toreduse jaoks liiga väikesed.

      Samas leidis Minerva pärast Sir Johni surma, et isegi väiksemat maja on väga raske heas korras hoida.

      Ta mõtles tihti, et juhul, kui Tony rikka naisega ei abiellu, peavad nad kõik mõnda külamajakesse kolima.

      Minerva polnud oma vennast mõni nädal kuulnud.

      Ootamatult sai ta kirja, mis oli justkui välk selgest taevast. Tony kirjutas:

      “Sa ilmselt ei usu seda, aga eile, kui ma White Clubis olin, tutvustati mind krahv Gorlestonile. Ma pole teda varem kunagi kohanud, sest ilmselt on ta mõned aastad välismaal viibinud, kuid minu hämmastuseks rääkis ta mulle, et lossi viimane omanik, keda ma kunagi kohanud pole, kuid kes ilmselt tema sugulane oli, oli lossi talle jätnud.

      Ta ütles, et on vaimustuses kõigest sellest, mida ta lossi kohta kuulnud on ning kavatseb sinna kuueks nädalaks palju külalisi tuua.”

      Seda osa kirjast lugedes ahmis Minerva üllatunult õhku.

      Ta luges, justkui ei suudaks oma silmi uskuda.

      Tony jätkas:

      “Krahv

Скачать книгу