LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ette. Ma ei hakka teid eksitama juriidilise fraseoloogiaga, vaid tutvustan teile arusaadavas keeles selle sisu.

      Testamendiparandus ütleb, et juhul, kui te näitate tuhande dollari paigutamisel üles ükskõik millist oskust, mis väärib autasu, saavad teile osaks lisaprivileegid. Kadunud härra Gillian määras minu ja härra Sharpi kohtunikeks ning, me täidame nagu päris kohtunikud meile pealepandud kohust täpselt ja erapooletult. Me pole teie suhtes ebasoodsalt meelestatud, härra Gillian. Kuid asugem koditsilli juurde. Kui meie arvates on teie kapitalimahutus arukas, kaalutlev või isetu, peame teile üle andma viiekümne tuhande väärtuses väärtpaberid, mis teie onu selleks otstarbeks meie kätte usaldas. Kui aga – nagu meie klient, kadunud härra Gillian sõnaselgelt väljendas – “kasutate seda raha nagu ennegi tavatsesite teha” – tsiteerin kadunud härra Gilliani – “laiduväärseks priiskamiseks halva kuulsusega kaaslaste seltsis” – , makstakse viiskümmend tuhat dollarit viivitamatult välja Miriam Haydenile, kadunud härra Gilliani eestkostealusele. Nüüd, härra Gilliam, vaatame – mina ja härra Sharp – üle, kuidas te selle tuhat dollarit kulutasite. Eeldan, et esitate kuluaruande kirjalikult ja loodan, et nõustute meie otsusega, milline see ka poleks.”

      Härra Tolman sirutas käe ümbriku järele, kuid Gillian oli kiirem ja napsas selle enda kätte, tõmbas selle aeglaselt ribadeks ja pistis paberitükid taskusse.

      “Kõik on korras,” ütles ta naeratades. “Pole vähimatki vajadust teid sellega rohkem tüüdata. Arvan, et te niikuinii ei saaks sellest üksikasjalisest loetelust aru. Kaotasin selle tuhat dollarit hipodroomil. Head päeva, džentelmenid.”

      Kui Gillian oli uksest välja läinud, vangutasid Tolman ja Sharp teineteisele otsa vaadates mornilt pead. Koridoris oli kuulda lifti ootava noore Gilliani poisikeselikku vilistamist.

      KOHUTAV SAATUSELÖÖK

      ISEGI avalikes parkides on oma hulkurite aristokraatia, kes kasutab neid nagu erakabinette. Vallance rohkem tajus, kui teadis seda, kuid esmakordselt kaosesse astudes viisid jalad ta otsejoones Madisoni väljakule.

      Pungades puude all kõndis nooruke Mai, puhas ja range nagu vana korra aegne koolitüdruk. Vallance tegi mantlinööbid lahti, läitis oma viimase sigareti ja võttis pingil istet. Kolm minutit kahetses ta mõttes viimast kolmesada dollarit oma viimasest tuhandest, mille ta oli andnud jalgrattapolitseinikule oma viimasel autosõidul. Ta katsus kõik taskud läbi ega leidnud pennigi. Täna hommikul oli ta oma korteri üles öelnud. Mööbel oli läinud võlgade katteks. Talle polnud muud jäänud kui riided, mis tal praegu seljas olid ja need sobisid rohkem teenrile kinkimiseks kui härrasmehele. Tal polnud enam raha, et maksta voodi, röstitud homaari, trammisõidu või nööpaugu lille eest, kui ta seda just sõpradelt võltsettekäändeid ette tuues välja ei luni. Vallance oli enese alandamise asemel valinud pargi.

      Ja kõik sellepärast, et Vallance'i onu oli ta oma pärijate hulgast välja arvanud ning võtnud endale vabaduse vennapoeg tühjade kätega jätta. Ja kõik ainult sellepärast, et Vallance ei kuuletunud onule, kui too käskis ühe teatud tüdrukuga suhted katkestada. Kuid mitte temast ei tule jutt, niisiis võivad need lugejad, kes juukseid otstest juurte poole harjavad, vabalt edasi lugemata jätta. Oli olemas ka teine vennapoeg – teisest sugupuu harust, keda oli kunagi peetud tulevaseks pärijaks ja onu favoriidiks, kuid juba kaua aega tagasi oli too onu soosingust ilma jäänud, ning kaotanud lootuse, silmapiirilt mülkasse kadunud. Nüüd oli onu talle andestanud, pärijana rehabiliteerinud ja oma soosingu ennistanud. Ja nii juhtuski, et Vallance, kes oli raskelt kukkunud Luciferi sügavaimatesse valdustesse, oli sunnitud ühinema räbalais tontidega väikeses pargis.

      Vallance toetas selja vastu kõva pargipingi seljatuge ja tõi kuuldavale nii kõva naerupahvaku, et ikka veel tossava sigareti suits ulatus puu alumiste oksteni. Ta tundis äkki, et kõik teda seni elu küljes hoidvad kütked on langenud ning see tunne oli nii erutav, et tekitas temas mingi eufooriaga sarnaneva tunde. Midagi samasugust tunneb aeronaut, kui õhupalli maa küljes hoidvad köied on läbi lõigatud ning õhusõiduk aeglaselt eemale liugleb.

      Kell oli peaaegu kümme. Pingid olid enamasti tühjad. Pargielanik, kes külmade sügisilmade rünnakule vapralt vastu astub, on loid kevadkülmade kohortidega võitlema.

      Üks hulkur tõusis purskkaevu kõrvalt pingilt, tuli Vallance'i juurde ja istus tema kõrvale. Ta polnud ei noor ega vana, lõhnas odava möbleeritud toa järele, žiletid ja kamm olid temast mööda läinud, temasse oli vägijooki villitud ja anum saatana pitseriga suletud. Ta küsis tikku, mis on pargielanike seas tavaline tutvumisvormel, ja hakkas rääkima.

      “Sa pole alaliste hulgast,” ütles ta Vallance'ile. “Ma tunnen rätsepa õmmeldud riided ära, kui ma neid näen. Sa istusid lihtsalt pargis jalgu puhkama. Ega sul midagi väikese vestluse vastu pole? Minust saab peagi keegi. Ma kardan, kardan. Olen sellest paarile kolmele kohalikule hulkurile rääkinud. Nad arvavad, et olen peast segi läinud. Tead, olen täna ainult paar juustuviilu ja ühe õuna söönud. Homme pärin ma kolm miljonit ja autodest ümbritsetud restoran, mida sa siit näed, on minu jaoks liiga odav koht, et seal süüa. Sa ei usu seda, on ju nii?”

      “Usun sind vähimagi kahtluseta,” sõnas Vallance naerdes. “Sõin seal eile lõunat. Täna pole mul viit sentigi, et tassi kohvi osta.”

      “Sa ei näe välja nagu üks meie seast. Kuid selliseid asju tuleb vist ette. Mõned aastad tagasi lendasin isegi kõrgel. Mis su mängust välja lõi?”

      “Ma… Ah, jäin tööst ilma,” ütles Vallance.

      “See linn on täielikult Hadese pärusmaa,” jätkas teine. “Ühel päeval sööd hiina portselanilt, järgmisel päeval Hiinas – hiina kõrtsis, tahtsin öelda. Kunagi oli mul tunduvalt rohkem kui halb õnn. Viie aasta eest polnud ma kerjus. Poisikesest peale kasvatati mind elama luksuses ja mitte midagi tegema. Ütle, ega sul midagi minuga rääkimise vastu pole? Ma lihtsalt pean kellegagi rääkima, sest ma kardan, kardan. Mu nimi on Ide. Sa ei oska arvatagi, et vana Paulding, üks Riverside Drive'i miljonäre, on mu onu? Aga seda ta on. Elasin tema majas ja mul oli nii palju raha, kui tahtsin. Kuule, mis oleks, kui teeksime paar napsi – mis su nimi oligi?”

      “Dawson,” lausus Vallance. “Ei Pean kahjutundega teatama, et finantside osas olen kuival.”

      “Viimati elasin ma Divisioni tänava söekeldris koos kerjusega, kelle hüüdnimi on Pilgutaja Morris,” jätkas Ide. “Kuhugi mujale polnud mul minna. Kui ma täna väljas olin, oli tulnud sinna mingi mees, taskus mingid paberid, ja küsinud mind. Ma polnud päris kindel, et ta mitte politseinik polnud, niisiis hulkusin pimedani ümbruskonnas. Mees oli jätnud mulle kirja. Mõtle vaid, Dawson, see oli tähtsalt all-linna advokaadilt Meadilt. Nägin ta silti Anni tänaval. Paulding tahab, et mängiksin kadunud õepoega, tuleksin tagasi, tunneksin end tema pärijana ja pilluksin ta raha tuulde. Homme kella kümneks on mind kutsutud advokaadi kontorisse, et ma taas vanale rajale pöörduksin, kolme miljoni pärijaks saaksin ja aastas kümme tuhat dollarit taskusse pistaksin. Aga mina… Ma kardan, kardan.”

      Hulkur tõusis kõikudes püsti ja sirutas värisevad käed taeva poole. Ta hingas sügavalt sisse ja oigas hüsteeriliselt.

      Vallance haaras tal käest ja sundis ta uuesti pingile istuma.

      “Ole vait!” käskis ta, hääles tülgastus. “Sind vaadates võiks arvata, et jäid varandusest ilma, mitte ei saanud seda. Mida sa kardad?”

      Ide istus värisedes pingil. Ta klammerdus Vallance'i mantlikäise külge ja isegi Broadway ähmaste tulede valgel võis hiljuti pärandisaajate hulgast väljaheidetu näha, et teise otsaesisel pärlendavad higipiisad, nagu oleks tal surmahirm.

      “Kardan, et enne hommikut võib minuga midagi juhtuda. Ma ei tea mis – miski, mis takistab mul raha järele minemast. Kardan, et puu kukub mulle kaela, kardan, et voorimehetroska sõidab mulle otsa, või kukub mulle katuselt kivi pähe, või juhtub midagi muud. Ma pole kunagi varem kartnud. Olen pargis istunud tuhandeid öid, sama rahulik kui surnu, ja teadmata, kust ma hommikusöögi saan. Kuid nüüd on teistmoodi. Ma armastan raha, Dawson – olin õnnelik nagu jumal, kui see mu sõrmede vahelt läbi libises, inimesed minu ees kummardasid ja kui mind ümbritsesid muusika, lilled ja ilusad riided. Niikaua

Скачать книгу