LITMIR.BIZ

Скачать книгу

peaaegu polegi sees.”

      „Ei. Aga aitäh ikkagi.”

      „Ahah.” Lezek vajus pisut norgu. Ta keksis natuke ringi, et verd jalgades käima saada, ja vilistas hammaste vahelt valesti paar laulujuppi. Ta tundis, et peaks midagi ütlema, mingit nõu andma, juhtima poja tähelepanu sellele, et elul on oma tõusud ja mõõnad, panema käe ta õlgade ümber ja rääkima suuresõnaliselt kasvuraskustest, vihjama – lühidalt – sellele, et maailm on kummaline kohakene, kus inimene ei tohiks, piltlikult öeldes, kunagi olla nii uhke, et ütleks ära talle pakutud täiesti korralikust kuumast lihapirukast.

      Nüüd olid nad üksi. Selle aasta viimane külm pitsitas tänavakive üha kõvemini.

      Nende kohal kõrgel tornis nõksatas üks hammasratas – tonksti, liigutas hooba, vallandas põrkratta ja lasi raskel seatinast raskusel alla langeda. Kostis hirmus metalne krigin ja kella sihverplaadi luuk libises lahti, lastes välja mehaanilised mehikesed. Vehkides jäigalt oma haamritega, nagu kannataksid nad robotite liigesepõletiku all, hakkasid nad uue päeva tervituseks kella lööma.

      „Noh, ongi kõik,” lausus Lezek lootusrikkalt. Nüüd pidid nad leidma mingi koha, kus magada – Nuumorika vahiöö ei olnud mingil juhul sobiv aeg mägedes jalutamiseks. Vahest leiavad nad kuskilt mõne talli …

      „Kesköö on alles siis, kui viimane löök on löödud,” sõnas Mort äraolevalt.

      Lezek kehitas õlgu. Morti kangekaelsuse ehe jõud sai tast võitu.

      „Hea küll,” ütles ta. „Eks ootame siis.”

      Ja siis kuulsid nad kabjaklobinat, mis kaikus jahedal turuplatsil tublisti valjemini, kui akustika muidu lubama peaks. Tegelikult on „klobin” hämmastavalt ebatäpne sõna selle heli kirjeldamiseks, mis Morti kõrvus tärises – klobin toob meelde mõne üsna lustliku poni, kes üpris tõenäoliselt kannab õlgkübarat, millesse on kõrvade tarvis augud tehtud. Seda kõla kuuldes sai väga selgeks, et õlgkübarad ei tule kõne allagi.

      Hobune tuli platsile Naba tänava kaudu, aur kerkimas hiiglasuurtelt valgetelt külgedelt ja sädemed lendamas kapjade alt. Ta lasi uhket traavi nagu sõjaratsu. Õlgkübarat ei olnud tal päris kindlasti peas.

      Pikk inimkuju tema seljas oli end kaitseks külma eest riietesse mähkinud. Kui hobune platsi keskele jõudis, tuli ratsanik kiirustamata tema seljast maha ja hakkas sadula taga midagi kohmitsema. Lõpuks sai mees – või naine – kätte heinamärsi, pani selle hobusele pähe ja patsutas loomale sõbralikult kaelale.

      Õhus oli rasket, rasvast hõngu ja tumedatele varjudele Morti ümber kasvasid sinistest ja purpursetest vikerkaartest äärised. Ratsanik astus tema poole, must mantel lehvimas ja jalad kergelt vastu munakive kõlksumas. Need olid ainukesed helid – linnaväljakule oli paksude vatihangedena laskunud vaikus.

      Mõjusa mulje rikkus täiesti üks lapike libedat jääd.

      OU, RAISK.

      See ei olnud nagu päris hääl. Sõnad olid küll täiesti olemas, kuid need jõudsid Morti pähe, vaevumata vahepeal tema kõrvadest läbi minema.

      Ta tõttas ligi, et kukkunud inimkuju püsti aidata, ja leidis, et oli haaranud käest, mis kujutas endast lihvitud luud, siledat ja üsna kollaseks tõmbunut nagu vana piljardipall. Kuju peakott langes tagasi ja paljas kolp pööras oma tühjad silmakoopad Morti poole.

      Siiski mitte päris tühjad silmakoopad. Sügaval nende sees, nagu kosmose kaugustest plinkivad aknad, oli kaks tillukest sinist tähte.

      Mortile torkas pähe, et teda peaks haarama õudus, seega oli ta kergelt šokeeritud, avastades, et ei haaranudki. Tema ees istus luukere, kes hõõrus oma põlve ja vandus vaikselt, kuid see luukere oli elus, kummaliselt muljet avaldav, aga mingil veidral põhjusel mitte eriti hirmutav.

      TÄNAN, POISS, lausus kolp. MIS SU NIMI ON?

      „Aa,” ütles Mort, „Mortimer … härra. Mind kutsutakse Mortiks.”

      MILLINE KOKKUSATTUMUS1, sõnas kolp. AITA MIND PÜSTI, PALUN.

      Kuju tõusis ebakindlalt, lüües oma riided tolmust puhtaks. Nüüd nägi Mort, et kuju piha ümber on raske vöö, mille küljes ripub valge käepidemega mõõk.

      „Ma loodan, et te ei saanud viga, härra,” ütles ta viisakalt.

      Kolp irvitas. Muidugi, mõtles Mort, ega tal ju muud võimalust suurt olegi.

      MA OLEN KINDEL, ET KÕIK ON KORRAS. Kolp vaatas ringi ja paistis alles nüüd märkavat Lezekit, kes tundus olevat paigale tardunud. Morti arvates oli vajalik seletus.

      „Minu isa,” sõnas ta, üritades kellegi tundeid riivamata kaitsvalt oma muuseumieksponaadina seisva isa ette nihkuda. „Vabandage, härra, aga kas teie olete Surm?”

      VASTAB TÕELE. POISS SAAB KÜMME PUNKTI TÄHELEPANELIKKUSE EEST.

      Mort neelatas.

      „Minu isa on hea inimene,” ütles ta. Ta mõtles natuke ja täpsustas: „Üsna hea. Võib-olla te jätaksite ta rahule, kui teil sellest suurt midagi pole. Ma ei tea, mis te talle tegite, aga oleks tore, kui te järele jätaksite. Ärge pange pahaks.”

      Surm taganes sammu võrra, kolp küljele kallutatud.

      MA ASETASIN MEID HETKEKS LIHTSALT VÄLJAPOOLE AEGA, lausus ta. TA EI NÄE EGA KUULE MIDAGI, MIS TEDA HÄIRIDA VÕIKS. EI, POISS, MA TULIN HOOPIS SULLE JÄRELE.

      „Mulle?”

      SA OTSID SIIN JU TÖÖKOHTA?

      Nüüd hakkas Mortil koitma. „Te otsite õpipoissi?” küsis ta.

      Silmakoopad pöördusid tema poole, täpid nende sees külmalt hiilgamas.

      LOOMULIKULT.

      Surm viipas kondise käega. Lahvatas purpurpunane valgus, käis justkui mingi nähtav „plõks” ja Lezek ärkas tardumusest. Ajal lubati vaikselt tagasi hiilida ning tornis läksid kellavärginukud oma kesköö kuulutamisega edasi.

      Lezek pilgutas silmi.

      „Ma ei märganudki kohe, et te siin olete,” ütles ta. „Vabandust – mu mõtted olid vist mujal.”

      MA PAKKUSIN TEIE POISILE JUST KOHTA, ütles Surm. MA USUN, ET SEE LEIAB TEIE HEAKSKIIDU?

      „Mis töö see nüüd oligi?” päris Lezek, juteldes mustas rüüs luukerega, ilma et oleks vähimatki üllatust välja näidanud.

      MA JUHATAN HINGI TEISPOOLSUSESSE, kostis Surm.

      „Aa,” ütles Lezek, „muidugi mõista, vabandust, ma oleksin pidanud riiete järgi aru saama. Väga vajalik amet, väga kindel. Kas juba ammune ettevõte?”

      MA OLEN SELLEGA TÕESTI JUBA MÕNDA AEGA TEGELENUD, sõnas Surm.

      „Tore. Tore. Teate, ma pole küll kunagi ette kujutanud, et see töö Mortile võiks sobida, aga see on hea amet, hea amet, sellele võib alati kindel olla. Kuidas teie nimi on?”

      SURM.

      „Isa …” ütles Mort tungivalt.

      „Ei saa öelda, et firma nimi mulle tuttav ette tuleks,” ütles Lezek. „Kus te täpselt asute?”

      MERE SÜGAVAIMAIST KURISTIKEST MÄETIPPUDENI, KUHU ISEGI KOTKAS EI LENDA, lausus Surm.

      „Küllap see siis nii on,” noogutas Lezek. „Nojah, ma …”

      „Isa …” ütles Mort isa käisest tõmmates.

      Surm pani oma käe Morti õlale.

      SINU ISA EI NÄE EGA KUULE MITTE SEDA, MIDA SINA NÄED JA KUULED, lausus ta. ÄRA VALMISTA TALLE MURET. KAS SA ARVAD, ET TA TAHAKS MIND NÄHA – LIHAS JA LUUS, NAGU ÖELDAKSE?

      „Aga te olete ju Surm,” ütles Mort. „Te tapate inimesi!”

      MINA? TAPAN? hüüdis Surm silmanähtavalt solvununa. IGATAHES MITTE. INIMESED SAAVAD SURMA, AGA SEE ON NENDE ENDI ASI. SEALT EDASI ON

Скачать книгу