LITMIR.BIZ

      Mort ärkas.

      Ta lamas ja vaatas lakke, mälu aga keris end kiiresti tagasi ja eelmise päeva sündmused kristalliseerusid tema peas nagu väikesed jääkuubikud.

      Ei või olla, et ta oli kohtunud Surmaga. Ei või olla, et ta oli söönud õhtust hõõguvate siniste silmadega luukere seltsis. See oli kindlasti mingi veider unenägu. Ei saa olla tõsi, et ta oli sõitnud sadulapadjal uhke valge hobuse seljas, kes oli galopeerinud taevasse ja siis jõudnud …

      … kuhu?

      Vastus jõudis tema mõistusesse maksuteate möödapääsmatu kindlusega.

      Siia.

      Morti kobavad käed sirutusid üles pügatud juuste juurde ning siis alla mingist siledast ja libedast materjalist linadeni. See oli palju peenem kui nende kodus kasutatud lõng, mis oli kore ja lõhnas alati lammaste järgi; see siin tundus käe all nagu soe kuiv jää.

      Ta hüppas voodist välja ja jäi toas ringi vaatama.

      Kohe esimese asjana hakkas silma, et tuba on suur, suurem kui kogu maja, kus ta varem elas, ja kuiv, kuiv nagu vanad hauad iidsete kõrbete all. Õhk lõhnas, nagu oleks seda tundide kaupa küpsetatud ja siis jahtuda lastud. Vaip ta jalge all oli nii paks, et sinna oleks võinud terve pügmeede suguharu ära peita, ja pildus kragisedes elektrisädemeid, kui ta selle peal sammus. Ja kõik värvid toas olid ainult punakaslilla ja musta varjundid.

      Ta vaatas alla – oma keha, mida kattis pikk valge öösärk. Tema riided olid asetatud korralikult kokkupanduna toolile voodi kõrval, kusjuures tool, nagu ta paratamatult tähele pani, oli kaunistatud peene pea- ja sääreluid kujutava nikerdusega.

      Mort istus voodi servale ning hakkas riidesse panema, mõtted peas tormamas.

      Ta lükkas lahti raske tammepuust ukse ja oli kummaliselt pettunud, kui see ei kriiksunudki pahaendeliselt.

      Ukse taga oli tühi puittahveldisega koridor, mille vastasseinal olid lampides suured kollased küünlad. Mort astus toast välja ja läks ettevaatlikult seinaäärt mööda edasi, kuni jõudis trepini. Ta sai sellest õnnelikult mööda, ilma et midagi jubedat oleks juhtunud, ja jõudis ruumi, mis nägi välja nagu uksi täis ootesaal. Siin oli hulk matusekangaid ja suur kappkell, mille tiksumine kõlas nagu mäe südamelöögid. Kella kõrval oli vihmavarjuhoidja.

      Selles oli vikat.

      Mort silmitses uksi. Need tundusid väärikatena. Uste kaared olid kaunistatud juba tuttava luudemotiiviga. Ta läks lähimat ust proovima, kui hääl tema taga ütles:

      „Sa ei tohi sinna sisse minna, poiss.”

      Tal kulus üks hetk arusaamiseks, et ei rääkinud mitte hääl tema peas, vaid need olid sõnad, mille oli moodustanud tõelise inimese suu ja mis jõudsid tema kõrvadesse mugava õhu kokkusurumise süsteemi kaudu, nagu loodus oli kavandanud. Loodus oli tublisti vaeva näinud, et need seitse pisut pahura tooniga lausutud sõna temani jõuaksid.

      Ta pöördus ringi. Seal oli üks tüdruk, umbes Morti enda kasvu ja temast vahest paar aastat vanem. Tal olid hõbedased juuksed ja pärlhallilt säravad silmad ja seljas oli tal sedasorti huvitav, kuid ebapraktiline pikk kleit, mida tavaliselt kipuvad kandma traagilised kangelannad, kes vahivad üksikut roosi rinnale surudes hingeliselt kuud. Mort ei olnud kunagi kuulnud väljendit „prerafaeliitlik,” millest on kahju, sest see oleks olnud peaaegu õige sõna. Ometigi tuleb tunnistada, et säärased tüdrukud kalduvad olema poolläbipaistvat, tiisikushaiget tüüpi, selle tüdruku kehaehitus aga andis kergelt mõista, et ta on liiga palju šokolaadi söönud.

      Tüdruk vahtis teda, pea viltu ja üks jalg närviliselt vastu maad põntsumas. Siis sirutas ta kärmelt käe ja näpistas Morti valusasti käsivarrest.

      „Auu!”

      „Hmm. Nii et sa oled siis tõesti tõeline,” tähendas tüdruk. „Mis su nimi on, poiss?”

      „Mortimer. Mind kutsutakse Mortiks,” ütles Mort haiget saanud küünarnukki hõõrudes. „Miks sa seda tegid?”

      „Mina hakkan sind Poisiks kutsuma,” ütles tüdruk. „Ja tegelikult ma ei pea seletama, miks ma midagi teen, eks ole, aga kui sa just pead teadma, siis ma arvasin, et sa oled surnud. Sa paistad surnuna.”

      Mort ei öelnud midagi.

      „Neelasid keele alla või?”

      Tegelikult luges Mort kümneni.

      „Ma ei ole surnud,” ütles ta viimaks. „Vähemalt enda arvates pole. Seda on kaunis raske öelda. Kes sina oled.”

      „Sa võid mind preili Ysabelliks kutsuda,” sõnas tüdruk upsakalt. „Isa ütles mulle, et sa pead midagi sööma. Tule minu järel.”

      Ta pühkis ühe ukse suunas minema. Mort järgnes talle just parajal kaugusel, et uks sai tagasi vedrutades talle vastu teist küünarnukki lüüa.