Mort - Терри Пратчетт

Скачать книгу

näoilme ei muutunud, ainult silmade ümbrus liikus pisut.

      „Sa mõtled kuidasmoodi?” küsis ta.

      „Järgmisel nädalal on Sheepridge’is töölaat. Sa paned ta õpipoisiks, eks ole, ja siis on tema uue peremehe asi, kuidas ta vormi saada. Selle kohta on seadus. Lase ta lepingu peale õpilaseks võtta ja seda ei saa katkestada.”

      Lezek vaatas põllu teises otsas olevat poega, kes seal parajasti üht kivi uuris.

      „Ega ma’i taha ju, et temaga midagi juhtuks, saad aru,” sõnas ta kahtlevalt. „Me ta emaga oleme temasse päris kiindund. Inimesega harjub ju ära.”

      „Küll sa näed, see oleks talle endale kasuks. Teeks temast mehe.”

      „Ahah. Nojah. Tööd paistab igatahes küllaga olevat,” ohkas Lezek.

      Kivi oli Morti huvitama hakanud. Selle sees olid lainelised merekarbikojad, jäänukid aegadest, mil Looja oli, ei tea miks, teinud lojuseid kivist.

      Morti huvitasid paljud asjad. Näiteks, miks inimese hambad nii ilusti kokku sobivad. Selle üle oli ta palju mõelnud. Siis oli veel see mõistatus, miks päike tuleb välja päeval, aga mitte öösel, kui valgus just marjaks ära kuluks. Harilikku seletust ta teadis, kuid miskipärast ei tundunud see siiski rahuldav.

      Lühidalt öeldes oli Mort üks neid inimesi, kes on ohtlikumad kui kotitäis lõgismadusid. Ta oli otsustanud avastada loogika, millel universum põhineb.

      Oli selge, et see ei saa talle kerge olema, sest sellist loogikat pole olemas. Loojal oli olnud maailma kokkupanemise juures hulk märkimisväärselt häid ideid, kuid maailma mõistetavaks tegemine nende sekka ei kuulunud.

      Tragöödiate tegelased hakkavad alati oigama, kui jumalad nende vastu huvi ilmutavad, kuid tõeliselt sant on seis hoopis nendel, kellest jumalad väljagi ei tee.

      Isa karjus tema peale nagu tavaliselt. Mort viskas leitud kivi ühe tuvi poole, kes oli end nii täis õginud, et jaksas vaevalt eest ära taaruda, ning hakkas üle põllu tagasi ekslema.

      Just see oligi põhjuseks, miks Mort ja ta isa kõndisid nuumorika vahilaupäeval mägede vahelt läbi Sheepridge’i linna, Morti üsnagi kasin vara eesli turjal kotis. Linn ei kujutanud endast suurt enamat kui munakivisillutisega kaetud platsi, mida ääristasid neljast servast kõike talukogukonnale vajalikku pakkuvad poekesed.

      Viis minutit pärast sisenemist tuli Mort välja rätsepatöökojast, seljas lotakas pruun umbmäärase otstarbega rõivaese, mida eelmine omanik mõistetavatel põhjustel polnud enam soovinud ja mis jättis Mortile rohkelt kasvuruumi – eeldusel, et temast kasvab üheksateistkümne jalaga elevant.

      Morti isa silmitses teda hindava pilguga.

      „Väga kena,” ütles ta, „selle raha eest.”

      „See paneb sügelema,” ütles Mort. „Minu arust on siin sees peale minu veel keegi.”

      „Maailmas on tuhandeid poisse, kes oleksid tänulikud sellise kena sooja …” – Lezek tegi pausi, et mõelda, ja vandus siis alla – „rõivatüki eest, mu poiss.”

      „Ma võiksin seda siis nendega jagada?” küsis Mort lootusrikkalt.

      „Sa pead nett välja nägema,” sõnas Lezek tõsiselt. „Sa pead muljet avaldama, massi seast silma paistma.”

      Polnud mingit kahtlust. Seda teeb ta kindlasti. Nad sukeldusid platsil rüselevasse rahvamurdu, kummalgi omad mõtted peas. Tavaliselt tundis Mort linnaskäigust mõnu, linnast, selle kosmopoliitsest atmosfäärist ja kaugetest – viie, isegi kümne miili taguste külade kummalistest murrakutest, kuid sel korral tundis ta ebameeldivat eelaimust, otsekui oleks talle meenunud miski, mida polnud veel juhtunudki.

      Laat tundus toimivat järgmiselt: tööd otsivad mehed seisid platsi keskel kõverates ridades. Paljud neist uhkeldasid mütsi külge kinnitatud väikeste sümbolitega, et näidata maailmale, millist tööd nad on õppinud – karjased kandsid villatuustikest, voorimehed tutikest hobusejõhve, sisekujundajad üsnagi huvitavast kotiriidest seinakatteribakest ja nii edasi.

      Õpipoisikohta otsivad poisid olid kogunenud kobarasse platsi Naba-poolsel küljel.

      „Lihtsalt mine ja seisa seal, kuni keegi tuleb ja pakub sulle õpilasekohta,” ütles Lezek, hääles värelemas ebakindlus. „See tähendab, siis kui su välimus neile meeldib.”

      „Kuidas nad sellest aru saavad?” küsis Mort.

      „Nooh,” mühatas Lezek ja jäi vait. Seda polnud Hamesh seletanud. Ta võttis kokku oma vähesed turualased teadmised, mis piirdusid kariloomade müügiga, ja pakkus hea õnne peale: „Eks nad vaatavad su hambaid ja muud sellist. Ja vaatavad, ega sa ei hingelda ja et su jalad on ikka korras. Lugemisoskuse ma hoiaks enda teada, see ajab inimesed ärevile.”

      „Ja mis edasi saab?” küsis Mort.

      „Edasi sa lähed ja õpid mingi ameti selgeks,” sõnas Lezek.

      „Millise ameti täpselt?”

      „Noh … puusepaamet on hea,” pakkus Lezek umbropsu. „Või varga oma. Keegi peab seda ka tegema.”

      Mort silmitses oma varbaid. Ta oli kohusetundlik poeg, kui see tal ikka meeles oli, ja kui õpipoisiks olemine oli see, mida temalt oodati, siis võttis ta otsuseks olla hea õpipoiss. Puutöö ei kõlanud küll eriti paljutõotavalt – puu elab kangekaelselt oma elu ja tal on kalduvus lõhki minna. Elukutselised vargad olid Jääraharja mägedes aga haruldased, sest inimesed ei olnud nii rikkad, et neid endale lubada.

      „Hea küll,” lausus ta lõpuks, „ma lähen ja teen proovi. Aga mis siis saab, kui mind õpipoisiks ei võeta?”

      Lezek kratsis kukalt.

      „Ma ei tea,” ütles ta. „Eks sa lihtsalt oota laada lõpuni. Keskööni vast.”

      Ja nüüd läheneski kesköö.

      Kerge külm hakkas sillutuskive näpistama. Turuplatsi kohal kõrguvas raidkaunistustega kellatornis hüppasid sihverplaadi luugist välja kaks peenelt valmistatud väikest mehaanilist nukku ja lõid kolmveerandtundi.

      Viisteist minutit keskööni. Mort lõdises külmast, kuid häbi ja põikpäisuse tulipunased leegid lõõmasid tema sees kuumemalt kui põrgukatla all. Ta puhus sõrmedele, et midagi teha, ja vahtis üles jäisesse taevasse, proovides vältida väheste veel turuplatsile jäänud laadaliste jõllitavaid pilke.

      Enamik müüjaid oli oma kauba kokku pakkinud ja kadunud. Isegi kuumade pirukate müüja oli kauba väljahõikamise järele jätnud ja sõi nüüd – hoolimata põrmugi oma tervisest – üht oma pirukatest.

      Viimane Morti lootusrikastest saatusekaaslastest oli kadunud juba mitu tundi tagasi. See oli üks kalasilmadega noormees, kellel oli lisaks veel küür ja tilkuv nina, ja Sheepridge’i ainuke tegutsemisloaga kerjus oli teda ideaalseks õpilaskandidaadiks pidanud. Poiss Morti teiselt käelt oli läinud nukumeistriks õppima. Ükshaaval olid nad kõik läinud: müürsepad, hobuserautajad, palgamõrtsukad, pudukaupmehed, püttsepad, hobusevargad ja künnimehed. Mõne minuti pärast algab juba uus aasta ja sajad poisid alustavad lootusrikkalt oma karjääri ning nende ees avaneb uus tänuväärne elu, täis tulutoovat teenistust.

      Mort mõtiskles õnnetult, miks teda polnud valitud. Ta oli püüdnud siivus välja näha ja oli vaadanud kõigile võimalikele peremeestele otse silma sisse, et neile oma suurepärase iseloomu ja muude äärmiselt meeldivate omadustega muljet avaldada. Paistis, et see ei mõjunud päris nii nagu vaja.

      „Kas sa kuuma lihapirukat tahad?” küsis ta isa.

      „Ei.”

      „Ta müüb odavalt.”

      „Ei. Aitäh.”

      „Aa.”

      Lezek kõhkles.

      „Ma võiksin sellelt mehelt muidu küsida, kas ta vajab õpipoissi,” lausus ta abivalmilt. „See toitlustamine on väga kindel amet.”

      „Vaevalt

Скачать книгу