LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ka tegi. „Millest te räägite, lapsed?”

      „Meie poolvennast,” parandas Sansa ennast leebelt ja täpselt. Ta naeratas seitsminna poole. „Arya ja mina rääkisime sellest, kui hea meel meil on, et printsess täna meie hulgas viibib,” ütles ta.

      Seitsminna Mordane noogutas. „Tõepoolest. See on meile kõigile suur au.” Printsess Myrcella naeratas selle komplimendi peale kõhklevalt. „Arya, miks sa tööd ei tee?” küsis seitsminna. Ta tõusis jalule, tärgeldatud seelikud kahisemas, kui ta üle toa tulema hakkas. „Las ma vaatan su tikandit.”

      Arya oleks tahtnud kisendada. See oli just Sansa moodi – võtta ja tõmmata endale seitsminna tähelepanu. „Palun,” ütles ta oma tikandit ulatades.

      Seitsminna silmitses riidetükki. „Arya, Arya, Arya,” ütles ta. „See ei kõlba. See ei kõlba mitte kuhugi.”

      Kõik vaatasid teda. See oli liig. Sansa oli liiga hästi kasvatatud, et oma õe häbi üle naerda, kuid Jeyne muigas tema eest. Isegi printsess Myrcellal tundus temast kahju olevat. Arya tundis, kuidas pisarad talle silma kerkisid. Ta hüppas toolilt püsti ja tormas ukse juurde.

      Seitsminna Mordane hõikas talle järele. „Arya, tule tagasi! Mitte üht sammu enam! Sinu aulik ema saab sellest kuulda. Ja veel meie kuningliku printsessi nähes! Sa teed meile kõigile häbi!”

      Arya peatus uksel ja pöördus huulde hammustades. Pisarad jooksid nüüd üle ta põskede alla. Ta suutis Myrcellale kange väikese kummarduse manada. „Teie lahkel loal, mu emand.”

      Myrcella pilgutas silmi ja vaatas nõu saamiseks oma daamide poole. Ent kui ta kõhkleski, oli seitsminna Mordane endas täiesti kindel. „Kuhu sa enda arust nüüd lähed, Arya?” nõudis seitsminna.

      Arya jäi talle otsa põrnitsema. „Ma pean minema hobust rautama,” ütles ta leebelt, tundes põgusat rahuldust jahmatusilmest seitsminna näol. Siis pöördus ta tuhinal, väljus ja jooksis trepist alla nii kiiresti, kui jalad võtsid.

      See polnud õiglane. Sansal oli kõik olemas. Sansa oli kaks aastat vanem; võib-olla ei olnud Arya sündimise ajaks enam midagi üle jäänudki. Tihti tekkis selline tunne. Sansa oskas õmmelda ja tantsida ja laulda. Ta kirjutas luuletusi. Ta teadis, kuidas riietuda. Ta mängis kannelt ja kellukesi. Mis veel hullem, ta oli ilus. Sansa oli endale saanud nende ema kenad kõrged põsesarnad ja Tullyde paksud punakaspruunid juuksed. Arya oli läinud isasse. Tema juuksed olid sama tuhmpruunid ja tema nägu oli pikk ja tõsine. Jeyne hüüdis teda Arya Hobusenäoks ja hirnus iga kord, kui talle lähedale sattus. Tegi lausa haiget, et ainuke, mida Arya oma õest paremini oskas, oli hobusel ratsutamine. Nojah, ja majapidamisoskused ka. Sansa ei olnud numbritest kunagi suurt midagi jaganud. Arya lootis prints Joffi huvides, et tal on hea kojaülem, kui ta tõesti Sansaga abielluma peaks.

      Nymeria ootas teda trepi jalamil vahitoas. Hunt hüppas jalule, niipea kui Aryat nägi. Arya muheles. Hundikutsikas armastas teda, isegi kui keegi teine seda ei teinud. Nad käisid kõikjal koos ja Nymeria magas tema toas, tema voodi jalutsis. Kui ema poleks seda ära keelanud, oleks Arya hundi heameelega õmbluskambrisse kaasa võtnud. Las seitsminna Mordane nuriseb siis veel tema pistete üle.

      Nymeria limpsas õhinal tema kätt, kui Arya ta lahti sidus. Hundil olid kollased silmad. Kui päikesevalgus nendele langes, kiiskasid need nagu kaks kuldmünti. Arya oli talle nime pannud Rhoyne’i sõdalaskuninganna järgi, kes oli oma rahva üle kitsa mere juhtinud. Ka sellest oli tõusnud suur skandaal. Sansa oli oma kutsikale muidugi „Emand” nimeks pannud. Arya tegi grimassi ja kallistas hundikutsikat kõvasti. Nymeria limpsas ta kõrva ja tüdruk itsitas.

      Nüüdseks on seitsminna Mordane emale juhtunust kindlasti juba teada andnud. Kui Arya oma tuppa läheb, leiavad nad ta üles. Arya ei tahtnud, et ta üles leitaks. Tal tuli parem mõte. Poisid harjutasid parajasti hoovis võitlust. Ta tahtis näha, kuidas Robb ilusa prints Joffi pikali lööb. „Tule,” sosistas ta Nymeriale. Ta tõusis ja pistis jooksu, hunt tihedalt kannul.

      Kinnisel sillal, mis ühendas relvakoda Suurtorniga, oli üks aken, kust paistis kätte terve hoov. Sinna nad nüüd suundusidki.

      Kui õhetav ja hingeldav Arya kohale jõudis, leidis ta eest Joni, kes istus aknalaual, üks jalg laisalt lõua alla konksus. Ta jälgis toimuvat nii süvenenult, et ei paistnud Arya tulekut märkavatki, kuni tema valge hunt neile vastu tulema hakkas. Nymeria hiilis ettevaatlikul sammul edasi. Viirastus, kes oli oma pesakonnakaaslastest juba suurem, nuusutas teda, näksas õrnalt kõrvast ja heitis uuesti maha.

      Jon heitis Aryale imestunud pilgu. „Kas sa ei peaks praegu hoopis tikkima, õeraas?”

      Arya tegi talle lõusta. „Ma tahtsin nende võitlust vaadata.”

      Jon naeratas. „Tule siis siia.”

      Arya ronis üles aknalauale ja istus venna kõrvale, saateks alt hoovist kostev matsatuste ja ümatuste koor.

      Tema pettumuseks harjutasid seal nooremad poisid. Bran oli nii paksult polsterdatud, et nägi välja, nagu oleks ta endale sulgmadratsi ümber tõmmanud, ja prints Tommen, kes oli juba isegi töntsakas, tundus lausa ümmargune. Nad ähkisid ja puhkisid ja klohmisid teineteist polsterdatud puumõõkadega ja neid jälgis valvsalt vana võitluseõpetaja ser Rodrik Cassel, suur tüse lähkritaoline mees, kellel oli uhke valge põskhabe. Kümmekond pealtvaatajat, mehed ja poisid, ergutasid neid hüüetega. Robbi hääl kõlas nende seas kõige valjemini. Arya märkas tema kõrval põlglikult vingus näoga Theon Greyjoyd, kelle musta vammust ehtis tema koja kuldne hiidkaheksajalg. Mõlemad võitlejad tuikusid jalgel. Arya järeldas, et nad on juba tükk aega asja kallal olnud.

      „See on hulka väsitavam kui õmblemine,” tähendas Jon.

      „See on hulka lahedam kui õmblemine,” viskas Arya vastu. Jon muheles, sirutas käe välja ja sasis õe juukseid. Arya punastas. Nad olid alati lähedased olnud. Jon oli nende isa nägu, nagu ka Arya. Nemad olid selles suhtes ainukesed. Robbil ja Sansal ja Branil ja isegi väikesel Rickonil oli kõigil Tullyde välimus, sundimatu naeratus ja leegikarva juuksed. Väiksemana oli Arya peljanud, et see tähendab, et ka tema on sohilaps. Ta oli oma kartust just Jonile kurtma läinud ja just Jon oli teda rahustanud.

      „Miks sina all hoovis pole?” küsis Arya.

      Jon naeratas poole suuga. „Sohikutel pole luba noortele printsidele haiget teha,” sõnas ta. „Kõik sinikad, mis nad harjutusõues saavad, peavad pärinema puhtavereliste mõõkadest.”

      „Ah!” Aryal oli piinlik. Ta oleks pidanud ise selle peale tulema. Juba teist korda sel päeval mõtles ta, et elu pole õiglane.

      Ta vaatas, kuidas tema väikevend Tommenit lahmis. „Ma saaksin sama hästi hakkama kui Bran,” ütles ta. „Ta on alles seitsmene. Mina olen üheksane.”

      Jon mõõtis teda pilguga, mis väljendas kogu tema neljateistkümneaastast elutarkust. „Sa oled liiga kõhn,” ütles ta. Ta võttis Arya käe, et tema musklit katsuda, ohkas siis ja vangutas pead. „Ma kahtlen, kas sa jaksaksid pooleteisekäemõõka tõstagi, õeraas, rääkimata sellega löömisest.”

      Arya tõmbas käe nõksti tagasi ja jäi vennale otsa põrnitsema. Jon sasis tal uuesti juukseid. Nad vaatasid, kuidas Bran ja Tommen vastamisi tiirlesid.

      „Kas näed prints Joffreyd?” küsis Jon.

      Arya ei olnud teda algul märganud, kuid nägi nüüd uuesti vaadates printsi hoovi tagaotsas, kõrge kivimüüri varjus. Teda ümbritsesid mehed, kes olid Aryale võõrad, noored kilbikandjad Lannisteride ja Baratheonide teenrimundrites, kõik võõrad. Nende hulgas oli ka paar vanemat meest; rüütlid, oletas Arya.

      „Vaata vappe tema ülekuuel,” soovitas Jon.

      Arya vaatas. Printsi polsterdatud ülekuuele oli tikitud ehiskilp. Tikand oli vaieldamatult oivaline. Vapp oli keskelt kaheks jagatud: ühel pool oli kuningasoo kroonitud hirv, teisel pool Lannisteride lõvi.

      „Lannisterid on uhked,” nentis Jon. „Kuninglikust vapist peaks nagu piisama, aga ei. Ta seab oma ema valitsejasoo kuninga

Скачать книгу