LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on see nii.” Tyrion kinkis Jonile nukra naeratuse. „Jäta see endale meelde, poiss. Kõik kääbused võivad olla värdjad, kuid kõik värdjad pole ilmtingimata kääbused.” Ja nende sõnadega pööras ta selja ja lonkis mingit viisi vilistades tagasi peosaali. Kui ta ukse avas, heitis seest tulev valgus tema varju risti üle hoovi ja ühe põgusa hetke jooksul oli Tyrion Lannister sama pikk kui kuningas.

      CATELYN

      Kõigist Talitundru Suure Kantsi ruumidest olid Catelyni magamiskambrid kõige palavamad. Tal oli harva vajadust kaminasse tuld teha. Loss oli ehitatud looduslike kuumaveeallikate kohale ja tulikuum vesi voolas läbi müüride ja kambrite nagu veri inimese kehas, peletas kivikoridoridest jaheduse, täitis klaasaiad niiske soojusega, hoidis maapinda külmumast. Kümnetes väikestes sisehoovides aurasid päeval ja ööl lahtised basseinid. Suvel ei pannud seda eriti tähelegi; talvel sõltus sellest elu ja surm.

      Catelyni vann oli alati kuum ja aurav ja tema tubade seinad katsudes soojad. Soojus tõi talle meelde Vetevoo, päikeselised päevad Lysa ja Edmure seltsis, kuid Ned ei talunud seda kuumust. Starkid on loodud külma jaoks, ütles ta naisele, ja Catelyn naeris selle peale ja ütles talle, et sellisel juhul ehitasid nad oma lossi küll valesse kohta.

      Kui nad olid lõpetanud, veeretas Ned ennast naise pealt maha ja tõusis tema voodist, nii nagu tuhat korda varemgi. Ta läks üle toa, tõmbas paksud eesriided kõrvale ja lükkas kõrged kitsad aknad järgemööda lahti, nii et ööõhk kambrisse tungis.

      Tuul keerutas tema ümber, kui ta seal alasti ja tühjade kätega seistes pimedust silmitses. Catelyn tõmbas karusnahad endale lõua alla ja vaatas meest. Ned tundus kuidagi väiksem ja kaitsetum, nagu see nooruk, kellega Catelyn oli viieteistkümne pika aasta eest Vetevoo seitsmekojas abiellunud. Tema niuded pakitsesid ikka veel mehe ägedast armatsemisest. See oli meeldiv pakitsus. Ta tundis enda sees mehe seemet. Ta palvetas, et see seal sigima hakkaks. Rickoni sünnist oli nüüd kolm aastat. Ta ei olnud veel liiga vana. Ta võib Nedile veel ühe poja kinkida.

      „Ma ütlen talle ära,” ütles Ned, tagasi naise poole pöördudes. Tema pilk oli vaevatud, tema hääl kahtlusest tuhm.

      Catelyn tõusis voodis istukile. „Sa ei või seda teha. Sa ei tohi seda teha.”

      „Minu kohus on olla siin, põhjas. Mul pole mingit tahtmist Roberti Käeks saada.”

      „Ta ei saa sellest aru. Ta on nüüd kuningas ja kuningad pole sellised nagu teised inimesed. Kui sa keeldud teda teenimast, küsib ta endalt, miks, ja varem või hiljem hakkab ta kahtlustama, et sa oled tema vastu. Kas sa ei mõista, millisesse ohtu see meid seaks?”

      Tahtmata seda uskuda, raputas Ned pead. „Robert ei tõstaks kunagi kätt minu ega mu perekonna vastu. Me olime lähedasemad kui vennad. Ta armastab mind. Kui ma talle ära ütlen, siis pistab ta möirgama ja vanduma ja märatsema, ja nädal hiljem naerame me selle üle koos. Ma tunnen teda!”

      „Sa tundsid teda,” ütles Catelyn. „Kuningas on sulle võõras.” Talle meenus surnud ürghunt lumes, hirvesarv sügavale kurku tunginud. Ta pidi mehe silmad avama. „Uhkus on kuninga jaoks üle kõige, mu isand. Robert võttis selle pika reisi ette selleks, et sind näha, et sulle suurt au osutada, ja sa ei või selle peale lihtsalt sülitada.”

      „Au?” Ned naeris mõrult.

      „Tema silmis jah,” vastas Catelyn.

      „Ja sinu silmis?”

      „Ja minu silmis ka,” sähvas naine nüüd vihaselt. Kuidas Ned küll aru ei saanud? „Ta pakub sulle abielu oma poja ja sinu tütre vahel, kuidas sa seda veel nimetaksid? Sansast võib kunagi saada kuninganna. Tema pojad võivad valitseda Müürist kuni Dorne’i mägedeni. Mis selles siis halba on?”

      „Jumalad, Catelyn, Sansa on alles üksteist,” ütles Ned. „Ja Joffrey… Joffrey on…”

      Catelyn lõpetas tema eest. „…kroonprints ja Raudtrooni pärija. Ja mina olin alles kaheteistkümnene, kui isa mu sinu vennale Brandonile lubas.”

      Nende sõnade peale tõmbus Nedi suu kibedaks muigeks. „Brandon. Jah. Brandon teaks, mida teha. Nagu alati. Kõik pidi saama Brandoni omaks – sina, Talitundur, kõik. Tema oli sündinud saama Kuninga Käeks ja kuningannade isaks. Mina pole seda karikat kunagi endale tahtnud.”

      „Võib-olla,” sõnas Catelyn, „aga Brandon on surnud ja karikas sulle edasi antud ja sa pead sellest jooma, meeldib see sulle või ei.”

      Ned pöördus seljaga tema poole, näoga tagasi öhe. Ta seisis ja vaatas välja pimedusse, silmitsedes võib-olla kuud ja tähti, võib-olla vahimehi müüril.

      Catelyni valdas leebus ja ta mõistis mehe valu. Eddard Stark oli temaga abiellunud Brandoni asemel, nagu komme nõudis, kuid Nedi surnud venna vari püsis ikka veel nende vahel, ja lisaks veel teinegi vari – tolle naise, kelle nime ta kunagi ei öelnud, tolle naise, kes oli tema sohipoja ilmale toonud.

      Catelyn tahtis juba mehe juurde minna, kui ootamatult kõlas vali koputus uksele. Ned pöördus, kulm kortsus. „Mis on?”

      Ukse tagant kostis Desmondi hääl. „Mu isand, meister Luwin on siin ja palub kiiret kokkusaamist.”

      „Kas sa ütlesid talle, et ma käskisin ennast mitte segada?”

      „Jah, mu isand. Ta palub ikkagi.”

      „Hea küll. Saada ta sisse.”

      Ned astus riidekapi juurde ja tõmbas selga paksu hommikumantli. Catelyn tundis korraga, kui külmaks kambris on läinud. Ta tõusis istukile ja tõmbas karusnahad lõua alla. „Aknad tuleks vist kinni panna,” soovitas ta.

      Ned noogutas hajameelselt. Tuppa astus meister Luwin.

      Meister oli lühikest kasvu hall mees. Tema silmad olid hallid ja vilkad ja nägid palju. Tema juuksed – niipalju kui neid aastatega säilinud oli – olid hallid. Tema hall villane hõlst oli ääristatud valge karusnahaga – Starkide värvid. Selle suurte lohmakate käiste sees peitusid taskud. Luwin toppis kogu aeg sinna midagi ja kraamis sealt välja hoopis teisi asju: raamatuid, kirju, veidraid esemeid, laste lelusid. Arvestades, mida kõike meister oma käistesse peidetuna hoidis, oli Catelyn imestunud, et ta üldse jaksas käsi tõsta.

      Meister ootas, kuni uks tema taga sulgus, enne kui rääkima hakkas. „Mu isand,” ütles ta Nedile, „vabandust, et ma teie rahu häirisin. Mulle jäeti üks sõnum.”

      Nedi ilme oli ärritatud. „Jäeti? Kes jättis? Kas siin käis ratsakuller? Keegi pole mulle midagi öelnud.”

      „Kullerit polnud, mu isand. Ainult nikerdatud puulaegas, mis oli minu observatooriumi lauale jäetud, kuni ma tukastasin. Minu teenrid ei näinud kedagi, kuid ilmselt tõi selle keegi kuninga kaaskonnast. Lõunast pole meile ühtegi teist külalist tulnud.”

      „Te ütlete, et puust laegas?” küsis Catelyn.

      „Selle sees oli kena uus lääts observatooriumi jaoks, välimuse põhjal otsustades Myrist. Myri läätsemeistritele pole võrdset.”

      Ned kortsutas kulmu. Catelyn teadis, et ta oli sellistel puhkudel üpris kärsitu. „Lääts,” sõnas ta. „Mis see minusse puutub?”

      „Mina küsisin endalt sedasama,” sõnas meister Luwin. „Ilmselt tuli selle tagant otsida mingit varjatud sõnumit.”

      Catelyn võpatas raskete karusnahkade all. „Lääts on abinõu, mis aitab meil näha.”

      „Nii see on.” Meister sõrmitses oma ordu kaelakeed; rasket ketti, mida ta oma rüü all tihedalt kaela ümber kandis, iga lüli erinevast metallist sepistatud.

      Catelyn tundis, kuidas temas tärkab taas hirm. „Mida me siis peaksime kellegi arvates selgemini nägema?”

      „Sedasama küsisin ma ka endalt.” Meister Luwin tõmbas varrukast tihedalt rulli keeratud paberi. „Ma leidsin päris sõnumi valepõhja sisse peidetuna, kui ma laeka,

Скачать книгу