LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Benjen piidles tema nägu. „Müür on poisi jaoks ränk koht, Jon.”

      „Ma olen peaaegu täiskasvanud mees,” vaidles Jon vastu. „Ma saan oma järgmisel nimepäeval viisteist ja meister Luwin ütleb, et sohilapsed kasvavad teistest kiiremini suureks.”

      „Nii see tõesti on,” sõnas Benjen, suunurgad alla kõverdumas. Ta võttis laualt Joni peekri, valas selle lähedalolevast kannust uuesti täis ja rüüpas pika sõõmu.

      „Daeren Targaryen oli vaid neljateistkümne aastane, kui ta Dorne’i vallutas,” ütles Jon. Noor Lohe oli üks tema kangelastest.

      „See vallutus kestis vaid ühe suve,” märkis tema onu. „Sinu Poisskuningas kaotas seda vallutades kümme tuhat meest ja veel viiskümmend tuhat, kui üritas seda enda käes hoida. Keegi oleks pidanud talle ütlema, et sõda pole mäng.” Ta rüüpas veel sõõmu veini. „Lisaks,” jätkas ta suud pühkides, „suri Daeren Targaryen kõigest kaheksateistkümne aastaselt. Või oled sa selle unustanud?”

      „Ma ei unusta midagi,” kehkles Jon. Vein lisas talle julgust. Ta püüdis väga sirgelt istuda, et pikem välja paista. „Ma tahan Öises Vahtkonnas teenida, onu.”

      Ta oli selle üle pikalt ja põhjalikult mõelnud, kui ta öösiti voodis lamas, tema vennad ta ümber magamas. Robb pärib kunagi Talitundru ja hakkab Põhja Valdjana juhtima suuri vägesid. Branist ja Rickonist saavad Robbi vasallid ja nad valitsevad tema nimel oma linnuseid. Tema õed Arya ja Sansa abielluvad teiste suurte ülikukodade pärijatega ja saavad lõunas täieõiguslikeks lossiemandateks. Kuid millist kohta võis üks sohik endale loota?

      „Sa ei tea, mida sa palud, Jon. Öine Vahtkond on vandevennaskond. Meil pole perekondi. Ükski meist ei sigita kunagi poegi. Meie naine on kohus. Meie kallim on au.”

      „Ka sohikul võib olla au,” ütles Jon. „Ma olen valmis teie vannet vanduma.”

      „Sa oled neljateistkümneaastane poiss,” sõnas Benjen. „Mitte veel mees. Kuni sa pole naisega olnud, ei suuda sa mõista, millest sa loobuksid.”

      „Ma ei hooli sellest!” pahvatas Jon.

      „Ehk hooliksid, kui teaksid, mida see tähendab,” ütles Benjen. „Kui sa teaksid, millist hinda see vanne sult nõuab, poleks sa võib-olla nii varmas seda maksma, poeg.”

      Jon tundis, kuidas temas tärkab viha. „Ma ei ole sinu poeg!”

      Benjen Stark tõusis püsti. „Kahjuks küll.” Ta pani käe Joni õlale. „Tule uuesti mu jutule, kui oled ise paar sohilast sigitanud, ja eks me näe, mida sa siis mõtled.”

      Jon hakkas värisema. „Ma ei sigita kunagi ühtegi sohilast,” lausus ta väga selgelt. „Mitte kunagi!” Need sõnad kõlasid nii, nagu oleks ta mürki pritsinud.

      Korraga märkas ta, et laua ääres on vaikseks jäänud ja et kõik vaatavad teda. Ta tundis, kuidas tema silmadesse tõusid pisarad. Ta ajas ennast püsti.

      „Palun vabandage mind,” ütles ta viimaste väärikuseriismetega. Ta pöördus ja tormas minema, enne kui nad nägid, et ta nutab. Ta oli ilmselt joonud rohkem veini, kui ta oli endale aru andnud. Jooksu pealt läksid tal jalad sõlme ja ta vaarus ühele teenijapiigale küljetsi otsa ning pudelitäis vürtsitatud veini prantsatas põrandale puruks. Ümberringi mürises naer ja Jon tundis põskedel kuumi pisaraid. Keegi üritas teda toetada. Ta rebis ennast nende käte vahelt lahti ja jooksis poolpimesi ukse poole. Viirastus otse tema kannul, jõudis ta välja ööpimedusse.

      Õu oli vaikne ja tühi. Üksik vahimees seisis sisemüüri kõrgel katusevallil, mantel külmakaitseks tihedalt ümber tõmmatud. Ta paistis seal üksinda kössitades tülpinud ja õnnetu, kuid Jon oleks temaga kõhklematult sealsamas kohad vahetanud. Muidu oli loss pime ja inimtühi. Jon oli kord näinud ühte mahajäetud linnust, kõhedat paika, kus liikus ainult tuul ja kivid vaikisid sellest, mis inimesed seal kunagi elanud olid. Sel õhtul tundus Talitundur talle samasugune.

      Läbi lahtiste akende tema taga tungisid õue muusika ja lauluhääled. Neid tahtis Jon kõige vähem kuulda. Ta pühkis pisarad särgivarrukaga ära, ise tige, et oli neil tulla lasknud, ja pöördus minekule.

      „Poiss,” hõikas teda keegi. Jon pöördus.

      Suursaali ukse kohal karniisil istuv Tyrion Lannister meenutas väga veesülitit. Kääbus muigas tema poole alla vaadates. „Kas see elukas on hunt?”

      „Ürghunt,” ütles Jon. „Tema nimi on Viirastus.” Ta vaatas üles väikese mehe poole ja pettumus oli korraga tal meelest pühitud. „Mida te seal üleval teete? Miks te peol ei ole?”

      „Liiga palav, liiga kärarikas, ja ma olen liiga palju veini joonud,” vastas kääbus. „Mulle sai juba ammu selgeks, et oma venna täisoksendamist peetakse ebaviisakaks teoks. Tohin ma su hunti lähemalt vaadata?”

      Jon kõhkles veidi ja noogutas siis aeglaselt. „Kas te ronite ise alla või toon ma redeli?”

      „Ära näe vaeva,” sõnas väike mees. Ta lükkas ennast karniisilt õhku. Jon ahhetas ja jälgis siis aukartlikult, kuidas kerra tõmbunud Tyrion Lannister õhus kukerpalli tegi, kergelt kätele maandus ja ennast nende jõul püsti tõukas.

      Viirastus taganes temast ebakindlalt.

      Kääbus kloppis oma riideid ja naeris. „Ma vist ajasin su hundile hirmu peale. Palun vabandust.”

      „Ta ei karda,” ütles Jon. „Tule siia, Viirastus. Tule nüüd. Vaat nii.”

      Hundikutsikas tatsas lähemale ja nuhutas ninaga Joni nägu, kuid hoidis valvsalt pilku Tyrion Lannisteril ja kui kääbus käe välja sirutas, et teda silitada, tõmbus ta tagasi ja ajas hambad vaikides irevile. „Pelglik, jah?” nentis Lannister.

      „Istu, Viirastus,” käsutas Jon. „Vaat nii. Püsi paigal.” Ta vaatas kääbuse poole. „Te võite teda nüüd puudutada. Ta ei liigu paigast, kuni ma käsin. Ma olen teda õpetanud.”

      „Näha on,” sõnas Lannister. Ta sasis lumivalget karva Viirastuse kõrvade vahel ja ütles: „Kena hunt.”

      „Kui mind siin poleks, rebiks ta teil kõri puruks,” ütles Jon. See polnud tegelikult veel päris nii, kuid kunagi saab see nii olema.

      „Sellisel juhul on parem, kui sa kuhugi lähe,” arvas kääbus. Ta kallutas oma liigsuure pea küljele ja mõõtis Joni oma erivärvi silmadega. „Mina olen Tyrion Lannister.”

      „Ma tean,” vastas Jon. Ta tõusis püsti. Seistes oli ta kääbusest pikem. See tekitas temas naljaka tunde.

      „Sa oled Ned Starki värdjas, eks?”

      Jon tundis, kuidas tal külm jutt seest läbi käis. Ta surus huuled kokku ega öelnud midagi.

      „Kas ma solvasin sind?” küsis Lannister. „Vabandust. Kääbustelt ei nõuta peenetundelisust. Arvutu hulk kirjutes rüüdes narre enne mind on lunastanud mulle õiguse kohatult riietuda ja öelda kõike, mis mulle pähe tuleb.” Ta muigas. „Aga sa ju oled tema sohipoeg.”

      „Isand Eddard Stark on minu isa,” möönis Jon jäigalt.

      Lannister silmitses tema nägu. „Jah,” sõnas ta. „Ma näen seda. Sinus on rohkem põhja verd kui sinu vendades.”

      „Poolvendades,” parandas Jon. Kääbuse märkus tegi talle heameelt, kuid ta üritas seda mitte välja näidata.

      „Las ma annan sulle veidi nõu, sohipoiss,” ütles Lannister. „Ära kunagi unusta, kes sa oled, sest maailm ei unusta seda kindlasti. Muuda see oma tugevuseks. Siis ei saa see enam kunagi sinu nõrkuseks. Tee sellest oma soomusrüü ja seda ei saa kunagi sinu vastu kasutada.”

      Jon ei olnud selles tujus, et kellegi nõuandeid kuulata. „Mida teie sellest ka teate?”

      „Kõik kääbused on oma isade silmis värdjad.”

      „Te

Скачать книгу