Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus

Скачать книгу

rohkem ei leidnud ta midagi. Ta võttis välja enda telefoni ja salvestas selle tundmatu inimese numbri, kes ilmselt juba mitmendat korda kohtus tööpäeva ennelõunal kell pool kümme tema abikaasaga. Bodenstein pani telefoniklapi kinni ja libistas mobiili kotti tagasi. Tal hakkas paha. Mõte, et Cosima teda pettis, talle valetas, oli täiesti talumatu. Ta ise polnud kogu kahekümne viie aastase abielu jooksul naisele kunagi valetanud. Alati ei olnud kasulik olla sirgjooneline ja aus, ent valed ja võltslubadused olid tema iseloomu ja range kasvatusega äärmises vastuolus. Kas ta pidi nüüd üles minema ja naisele oma kahtlusi tutvustama, küsima, miks ta valetas? Bodenstein tõmbas kõigi kümne sõrmega läbi tihedate tumedate juuste ja hingas sügavalt. Ei, otsustas mees, ta ei ütle midagi. Las kestab laitmatu suhte illusioon veel pisut aega. See võis olla argpükslik, kuid ta tundis, et pole lihtsalt võimeline võtma ja ise oma elu puruks viskama. Veel oli pisike lootus, et asi ei olnud nii, nagu see välja paistis.

*

      Nad tulid kahekesi või väikeste gruppidena ja pärast parooli ütlemist lasti nad kiriku tagauksest sisse. Kutse oli edasi antud suuliselt, parool oli tähtis, sest ta tahtis olla kindel, et kohal on ainult õiged inimesed. Üksteist aastat oli möödas sellest, kui ta oli säärase salakohtumise kokku kutsunud ja sellega veel suurema õnnetuse ära hoidnud. Nüüd oli aeg võtta abinõud uuesti tarvitusele, enne kui olukord käest ära läheb. Ta seisis kiriku külgrõdul oreli kõrval samba taga peidus ja jälgis kasvava ärevusega, kuidas pingiread tema all tasapisi täitusid. Üksikud laperdavad küünlad heitsid võlvitud kirikulöövi lakke ja seintele veidraid varje. Elektrivalgus oleks võinud äratada soovimatut tähelepanu, sest isegi hoolimata väljas valitsevast tihedast udust ei oleks heledalt valgustatud kirikuaknaid saanud varjata. Mees köhatas ja hõõrus niiskeid peopesi vastamisi. Pilk kellale ütles talle, et aeg oli käes. Nad kõik olid kohal. Ta ronis aeglaselt ja kobamisi mööda puust keerdtreppi alla, astmed kriuksusid ta raskuse all. Kui ta astus pimedusest nõrka küünlakumasse, jäid sosistajad vait. Kiriku tornikell lõi üksteist korda – milline suurepärane ajastus. Ta astus vahekäiku esimese pingirea ette ja vaatas kogunenud inimeste nägusid; see, mida ta nägi, andis talle julgust. Kõik silmad olid talle suunatud ning ta märkas neis samasugust otsusekindlust nagu tookord. Nad kõik olid saanud aru, millest jutt tuleb.

      „Aitäh, et olete täna õhtul siia tulnud,” alustas ta kõnet, mida oli mõttes kaua lihvinud. Kuigi ta kõneles vaikselt, kõlas ta hääl suure ruumi igasse nurka. Kiriku akustika oli täiuslik, seda teadis ta kooriproovidest. „Olukord on muutunud väljakannatamatuks sellest ajast, kui tema on jälle kohal, ja ma palusin teid täna siia, et koos otsustada, mida ette võtta.”

      Ta ei olnud vilunud kõnemees, ta värises sisemiselt nagu alati, kui pidi teiste ees rääkima. Siiski õnnestus tal enda ja küla südameasi paari sõnaga kokku võtta. Mitte keegi kohalolijaist ei vajanud selgitust selle kohta, mis asjus täna õhtul kokku oli tuldud, ja nii ei liigutanud keegi kulmugi, kui mees oma otsuse teatavaks tegi. Hetkeks valitses surmvaikus. Keegi köhatas summutatult. Mees tundis, kuidas higi mööda ta selga alla jooksis. Kuigi ta oli oma plaani hädavajalikkuses täiesti veendunud, oli ta siiski teadlik, et seisis kirikus ja oli õhutanud inimesi mõrvale. Ta pilk libises üle kolmekümne nelja inimese näo. Ta tundis neist igaüht, nii kaua kui mäletas. Mitte keegi neist ei räägiks sõnakestki sellest, mida siin kokku lepiti. Tookord üksteist aastat tagasi oli see olnud täpselt samamoodi. Ta ootas pingsalt.

      „Mina olen nõus,” kõlas viimaks kolmandast reast üks hääl.

      Kõik jäi vaikseks. Üks vabatahtlik oli veel puudu. Neid pidi olema vähemalt kolm.

      „Mina tulen ka kaasa,” ütles lõpuks keegi. Kohaletulnuid läbis kergendusohe.

      „Hüva.” Mees tundis kergendust. Ta oli hetkeks kartnud, et nad veavad teda alt. „Kõigepealt hoiatame. Kui ta siis vabatahtlikult ei kao, läheb asi tõsiseks.”

      KOLMAPÄEV, 12. NOVEMBER 2008

      Nicola Engel vaatas rahulolematult oma kokkukuivanud 11. komandot. Nad olid hommikusel koosolekul ainult neljakesi, peale Behnke puudus täna ka Kathrin Fachinger. Sellal kui Ostermann rääkis väherõõmustavast vastukajast oma tagaotsimiskuulutusele, segas Bodenstein äraoleval ilmel kohvi. Pia meelest nägi mees väsinud välja, nagu poleks ta öösel eriti maganud. Mis temaga küll lahti oli? Juba paar päeva jättis ta mulje, nagu seisaks iseendast meeter maad eemal. Pia oletas perekondlikke muresid. Üle-eelmise aasta mais oli ta juba korra sama kummaline olnud; tookord oli tal olnud Cosima tervise pärast mure. Tagantjärele oli see osutunud asjatuks – Bodenstein nimelt ei teadnud, et ta naine ootas last.

      „Niisiis.” Engel võttis sõna, kuna Bodenstein seda ei teinud. „Lennukiangaarist leitud skelett kuulub 1997. aastast kadunud Laura Wagnerile Altenhainist. DNA sobib, vasaku õlavarreluu paranenud murd klapib elupuhuste röntgenipiltidega.”

      Pia ja Ostermann olid kohtumeditsiini labori uudisest teadlikud, kuid kuulasid kannatlikult, kuni nende kõige kõrgem ülemus oli oma ettekande lõpetanud. Kas proua Engelil oli igav ja ta sekkus sellepärast pidevalt 11. komando töösse? Tema eelkäija, Nierhoff, oli välja ilmunud üliharva, enamasti ainult siis, kui oli vaja tõeliselt tähtsat juhtumit selgitada.

      „Mul tekkis ainult küsimus,” ütles Pia, kui Engel oli lõpetanud, „mismoodi jõudis Tobias Sartorius napi kolmveerand tunniga Altenhainist Eschborni, suutis tungida kindlustatud ja lukustatud militaaralale ja visata laip maa-alusesse mahutisse.”

      Ruumis oli vaikne; kõik peale Bodensteini vaatasid talle otsa.

      „Sartorius mõrvas mõlemad tüdrukud väidetavalt oma vanemate majas,” rääkis Pia. „Naabrid nägid, kuidas ta esmalt koos Laura Wagneriga majja astus ja hiljem avas ukse Stefanie Schneebergerile. Järgmine kord nägid teda kesköö paiku sõbrad, kes olid tulnud teda endaga kaasa kutsuma.”

      „Mida te sellega öelda tahate?” päris Engel.

      „Et Tobias Sartorius ei pruugi olla mõrvar.”

      „Muidugi oli,” vastas Hasse kohe. „Kas sa oled unustanud, et ta mõisteti süüdi?”

      „Ainult kaudsete tõendite põhjal. Ja ma olen toimikute uurimisel leidnud mõned asjaolud, mis ei klapi. Kolmveerand üksteist nägi naaber, kuidas Stefanie Schneeberger läks Tobias Sartoriuse juurde majja, ja pool tundi hiljem nägid kaks tunnistajat Altenhainis Tobiase autot.”

      „Jah,” ütles Hasse. „Ta tappis tüdrukud ära, istus oma autosse ja toimetas laibad minema. Sündmuste käik taastati tagantjärele.”

      „Tookord lähtuti eeldusest, et ta peitis laibad kusagile ligidusse. Praegu me teame, et nii ei olnud. Ja kuidas ta pääses kinnisele militaaralale?”

      „Noored inimesed on seal alati pidusid pidanud. Nad teadsid mingit salajast ligipääsu.”

      „Lollus.” Pia vangutas pead. „Kuidas saab purjus mees sellise asjaga üksinda hakkama? Ja mida ta teise laibaga tegi? Seda me mahutist ei leidnud! Ma ütlen teile, et ajavahemik oli liiga lühike!”

      „Proua Kirchhoff,” manitses Engel. „Me ei tegele siin juurdlusega. Kurjategija võeti omal ajal kinni, tema süü tõendati, talle mõisteti karistus ja ta on selle ära istunud. Sõitke tüdruku vanemate juurde, teatage neile, et nende tütre säilmed on leitud, ja punkt.”

*

      „Ja punkt,” ahvis Pia ülemust järele. „Ma ei mõtlegi asja sinnapaika jätta. See on ilmselge, et juurdlust teostati tookord lohakalt ja tulemused olid täiesti meelevaldsed. Ja ma küsin endalt, miks!”

      Bodenstein, kes oli rooli Piale loovutanud, ei vastanud midagi. Ta oli oma pikad jalad ebamugavalt kitsasse töö-Opelisse kerinud, silmad sulgenud ja terve tee vait olnud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, Скачать книгу