LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta naine oma päevi veetis.

      „Hakkab jälle pihta,” ütles naine samal hetkel. „Just siis, kui selle kõige peale oli pisut rohtu kasvanud.”

      „Misasi?” Terlinden heitis talle hämmeldunud pilgu.

      „Ehk oleks tõesti olnud parem, kui Sartoriused oleksid siit ära kolinud.”

      „Kuhu nad peaksid kolima? Selline lugu tuleb nendega igale poole kaasa.”

      „Ikkagi. Siin hakkab probleeme tekkima. Inimesed külas ihuvad juba nuge.”

      „Seda ma kartsingi.” Claudius Terlinden pani kohvitassi nõudepesumasinasse. „Rita sai muide reede õhtul õnnetuses raskelt viga. Keegi olevat ta sillalt sõitva auto ette tõuganud.”

      „Misasja?” Christine Terlinden ajas silmad vapustatult pärani. „Kust sa tead?”

      „Ma ajasin eile õhtul veel pisut Tobiasega juttu.”

      „Ajasid juttu? Miks sa mulle ei rääkinud?” Ta vaatas mehele uskmatult otsa. Christine Terlinden oli 51-aastaselt ikka veel märkimisväärselt ilus naine. Ta oli lasknud oma loomulikku blondi tooni juuksed lõigata moodsaks paažisoenguks. Ta oli väike ja habras ning isegi hommikumantlis õnnestus tal mõjuda elegantsena.

      „Sest ma ei näinud sind eile õhtul enam.”

      „Sa räägid poisiga, käid tal vanglas külas, aitad tema vanemaid – kas sa oled unustanud, et ta tõmbas ka sind tookord selle jama sisse?”

      „Ei, ma ei ole unustanud,” kostis Claudius Terlinden. Ta pilk langes köögiseinal olevale kellale. Veerand kaheksa. Kümne minuti pärast astub Amelie majast välja. „Tobias ütles tookord politseile ainult seda, mida ta kuulnud oli. Ja tegelikult nii oligi parem, kui et …” Ta jäi hetkeks vait. „Ole õnnelik, et see kõik nii läks. Muidu ei oleks Lars praegu kindlasti mitte seal, kus ta on.”

      Terlinden poetas naise pakutud põsele kohusetundliku suudluse.

      „Ma pean minema. Tänane õhtu võib pikaks venida.”

      Christine Terlinden ootas, kuni kuulis majaust lukku langemas. Ta võttis seinariiulilt tassi, pani selle espressomasina alla ja vajutas topeltespresso nuppu. Siis astus ta tassiga akna juurde ja vaatas, kuidas mehe must Mercedes mööda väljasõiduteed aeglaselt alla veeres. Hetk hiljem peatus mees Fröhlichi maja ees, varahommikuses hämaruses paistsid punased stopptuled. Tundus, et naabritüdruk oli teda oodanud, ja istus nüüd tema juurde autosse. Christine Terlinden tõmbas järsult hinge, ta sõrmed pigistasid tassi. Amelie Fröhlichi esimest korda kohates oli ta seda ette näinud. Hukatuslik sarnasus oli talle kohe silma torganud. Talle ei meeldinud, et tüdruk sõbrustas Thiesiga. Tal oli juba tookord olnud raske oma vaimupuudega poega sellest kõigest eemale hoida. Kas see kõik pidi jälle korduma? Ta sees paisus juba peaaegu unustatud abitu meeleheite tunne.

      „Oh ei, jumal küll,” pomises ta. „Palun, mitte jälle uuesti!”

*

      Foto, mille Ostermann oli perrooni valvekaamera lindilt välja lõiganud, oli küll kõigest must-valge ja üsna teraline, ent pesapallimütsiga mees oli sellel üsna selgesti näha. Kahjuks polnud kaamera nurk olnud piisav, et jäädvustada sillal toimuvat, ent neljateistaastase Niklas Benderi usutavast tunnistusest oleks mehe arreteerimiseks piisanud. Bodenstein ja Pia olid teel Altenhaini, et näidata fotot Hartmut Sartoriusele ja tema pojale. Aga keegi ei avanud neile, ka pärast mitut helistamist mitte.

      „Käime üle tee poes ja näitame pilti seal,” pani Pia ette. „Mul on miskipärast tunne, et see rünnak oli tõesti Tobiasega seotud.”

      Bodenstein noogutas. Pial oli sama hea intuitsioon nagu tema õel ning ta oletused olid sageli õiged. Bodenstein oli terve eilse õhtu mõelnud vestlusele Theresaga ning oodanud asjatult, et Cosima talle jutustaks, kellega ta sepikojas oli rääkinud. Bodenstein püüdis end veenda, et ilmselt oli tegu olnud täiesti tavalise telefonikõnega ja Cosima oli vestluse selsamal põhjusel juba unustanud. Ta helistas palju ja tema kolleegid helistasid talle samuti sageli, ka pühapäeviti. Täna hommikusöögi ajal oli Bodenstein otsustanud, et ei pööra asjale liigset tähelepanu, kuna Cosima käitus temaga täiesti normaalselt. Ta oli mehele rõõmsalt ja heatujulisena oma päevaplaanidest rääkinud: töö filmi kallal montaažiruumis, kohtumine teksti sisse lugeva diktoriga, ühine lõunasöök koos meeskonnaga Mainzis. Kõik oli täiesti normaalne. Ta oli hüvastijätuks meest suudelnud nagu peaaegu igal hommikul viimase kahekümne viie aasta jooksul. Ei, ta muretses ilmaasjata.

      Väikese toidupoe uksekell kõlises, kui nad sisse astusid. Paar poekorvidega naist panid riiulite vahel pead kokku ja vahetasid ilmselt värskeimaid külauudiseid.

      „Sinu etteaste, boss,” ütles Pia vaikselt Bodensteinile, kes suutis tavaliselt enamiku naisolevustest oma häbematult kena välimuse ja Cary Granti veetlusega vabalt ümber sõrme keerata. Aga paistis, et Bodenstein ei olnud täna vormis.

      „Räägi parem sina,” vastas mees. Läbi avatud ukse võis näha hoovi, kus jässakas hallipäine mees tõstis parasjagu kaubaautost välja kaste puu- ja juurviljaga. Pia kehitas õlgu ja suundus otsejoones naistekamba poole.

      „Tere hommikust.” Ta näitas oma töötõendit. „Hof heimi kriminaalpolitsei.”

      Ta kohtas umbusklikke ja uudishimulikke pilke.

      „Reede õhtul langes Hartmut Sartoriuse eksabikaasa salakavala rünnaku ohvriks.” Pia valis teadlikult pisut dramaatilise sõnastuse. „Ma eeldan, et te tunnete Rita Cramerit?”

      Kõik noogutasid.

      „Meil on siin foto mehest, kes tõukas ta jalakäijate sillalt otse sõitva auto ette.”

      Kohkunud reaktsioon jäi tulemata ning see lasi oletada, et uudis õnnetusest oli külas juba levinud. Pia võttis foto välja ja ulatas selle valge kitliga naisele, kes oli tõenäoliselt poe omanik.

      „Kas te tunnete seda meest?”

      Naine vaatas fotot korraks pilukil silmadega, siis tõstis pilgu ja vangutas pead.

      „Ei,” ütles ta kahetsust teeseldes. „Mul on kahju. Ma pole teda kunagi näinud.”

      Ka ülejäänud kolm naist vangutasid üksteise järel nõutult pead, kuid Pial ei jäänud märkamata, et üks naistest oli poeomanikuga kiire pilgu vahetanud.

      „Kas te olete päris kindel? Vaadake veel kord hoolega! Pildi kvaliteet ei ole kuigi hea.”

      „Me ei tunne seda meest.” Poeomanik andis foto Piale tagasi ja vastas kulmugi liigutamata tema pilgule. Ta valetas. See oli ilmselge.

      „Kahju.” Pia naeratas. „Kas ma tohin teie nime küsida?”

      „Richter. Margot Richter.”

      Sel hetkel kolistas hoovi peal olnud mees kolme puuviljakastiga poodi sisse ja pani need häälekalt maha.

      „Lutz, see on kriminaalpolitsei,” tõi Margot Richter kuuldavale enne, kui Pia jõudis suu avada. Proua Richteri mees tuli ligemale. Ta oli suur ja korpulentne, heatahtlik kartulininaga nägu punetas külmast ja pingutusest. Sellest, kuidas ta oma naist vaatas, oli näha, et oli naise tuhvli all ja et temalt polnud erilist infot loota. Ta haaras foto oma kämblasse, aga enne, kui ta seda silmitseda jõudis, napsas Margot Richter selle tal käest.

      „Minu mees ei tunne ka seda tüüpi.”

      Pia tundis mehele kaasa, tol polnud kindlasti kuigi lõbus elu.

      „Lubage.” Ta võttis proua Richterilt pildi ära ja enne, kui naine protesteerida jõudis, pistis selle uuesti mehele nina alla. „Kas te olete seda meest kunagi näinud? Ta tõukas teie endise naabrinaise reedel sõitva auto ette. Rita Cramer lamab sellest ajast intensiivraviosakonnas kunstlikus koomas ja pole üldse kindel, et ta ellu jääb.”

      Richter kõhkles pisut ja tundus kaaluvat, mida vastata. Ta polnud küll hea valetaja, kuid oli selle eest kuulekas mees. Ta ebakindel pilk hüppas hetkeks oma naisele.

      „Ei,” ütles ta viimaks. „Seda tüüpi ma ei tunne.”

      „Hea küll.

Скачать книгу