LITMIR.BIZ

      Krahvinna Leonore von Bodensteini 70. sünnipäeva pidu ei toimunud mitte uhkes lossihotellis, vaid ratsahallis, kuigi Bodensteini nadu Marie-Louise oli selle vastu ägedat protesti avaldanud. Ent krahvinnale ei meeldinud enda isiku ümber tsirkust teha, nagu ta ütles. Tagasihoidliku ja loodust armastavana oli ta kategooriliselt soovinud väikest ja nõuetekohast pidu tallide juures või ratsahallis ja nii oli Marie-Louise von Bodenstein alla andnud. Ta oli võtnud event’i organiseerimise enda peale ja tegutses energiliselt ning professionaalselt, nagu tal kombeks oli. Ja tulemus oli vapustav.

      Bodenstein, Cosima ja Sophia jõudsid Bodensteinide mõisa pisut pärast kella 11 ning pidid vaeva nägema, et leida parkimiskohta. Ratsatallide munakivisillutisega ajaloolises sisehoovis ja selle hoolikalt renoveeritud vahvärkhoonetes polnud näha õlekõrtki, suur talliuks oli pärani lahti.

      „Jumal küll,” tähendas Cosima naerdes. „Marie-Louise sundis Quentinit vist öötööd tegema!”

      1850. aastal ehitatud vanad kõrged tallid moodustasid krahvilossi neljakandilise planeeringuga tallirajatiste ühe külje. Aastate jooksul olid tallid omandanud auväärse vaaba ämblikuvõrkudest, tolmust ja pääsukesekakast – aga see oli nüüd jäljetult kadunud. Kõik hobuselatrid, seinad ja kõrged laed särasid puhtusest, väikeste ruutudega aknad läikisid, isegi seintel rippuvail jahistseene kujutavatel piltidel oli värve värskendatud. Hobustele, kes piilusid uudishimulikult üle latriäärte laial tallitänaval toimuvat sagimist, oli pidupäeva puhul põimitud lakkadesse patsid. Halli eesruumis, mis oli kaunilt dekoreeritud nagu tänupühade ajal, valasid lossihotelli kelnerid šampanjat välja.

      Bodenstein muigas. Tema noorem vend Quentin oli laisemat sorti inimene; ta oli põllumees ning hooldas mõisa ja ratsatalli ning teda ei häirinud vähimalgi määral, kui ajahammas hoonetele oma jälgi jättis. Vastutuse üleval lossis asuva restorani eest oli ta tasapisi andnud üle oma naisele, viimastel aastatel oli Marie-Louise loonud sinna esmaklassilise mitmetärnilokaali, mille kuulsus ulatus ümbruskonnast kõvasti kaugemale.

      Nad leidsid sünnipäevalapse pereliikmete ja õnnitlejate ringist ratsahalli eesruumist, mis oli samuti uhkelt kaunistatud. Bodenstein jõudis emale just õnne soovida, kui tuttava Kelkheimi ratsaühingu jahisarvekorpus avas ratsaväljakul eeskava. See oli korraldajate ja ratsakooli õpilaste üllatus oma krahvinnale. Bodenstein vahetas paar sõna oma poja Lorenziga, kes üritust filmis. Tolle sõbratar Thordis vastutas kadrilli õnnestumise ja voltižööride grupi etteaste eest ning pidi hiljem tegema ise kaasa hüpete etendusel. Rahvahulgas kohtas Bodenstein oma õde Theresat, kes oli peo pärast ekstra kohale sõitnud. Nad ei olnud ammu teineteist näinud ja rääkida oli palju. Cosima oli koos Sophiaga võtnud istet tribüüni pikemal küljel oma ema krahvinna Rothkirchi kõrval ning jälgis kadrilli.

      „Cosima näeb kümme aastat noorem välja,” teatas Bodensteini õde parasjagu ning maitses šampanjat. „Lausa kadedaks võtab.”

      „Väike laps ja hea mees mõjuvad hästi,” kostis Bodenstein muheledes.

      „Väikevend on enesekindel nagu alati,” naeris Theresa. „Nagu sõltuks naise ilu tõesti meestest!”

      Ta oli Bodensteinist kaks aastat vanem ja pakatas energiast nagu alati. See, et tema ühtlane nägu oli pigem karm kui ilus ning tumedatesse juustesse olid ilmunud esimesed hallid triibud, ei vähendanud tema sära kriipsuvõrdki. Ta oli kord öelnud, et on saavutanud iga kortsu ja iga halli juuksekarva raske tööga. Tema noorelt infarkti surnud abikaasa oli talle pärandanud tunnustatud, kuid juba väsinud röstikoja Hamburgis, kõvasti remonti vajava perekonnalossi Schleswig-Holsteinis ning hulga suurtes võlgades olevat kinnisvara Hamburgi parimates piirkondades. Theresa oli õppinud majandust ning pärast mehe surma oli ta hoolimata kolmest lapsest ja süngetest tulevikuperspektiividest ohjad energiliselt enda kätte haaranud ja sööstnud kartmatult võitlusse võlausaldajate ning pankade vastu. Nüüd, pärast kümmet aastat rasket tööd ja osavat taktikat, olid firma ja eraomand päästetud ning remonditud. Kõik töökohad olid säilinud ning Theresa nautis ülimat tunnustust nii personali kui äripartnerite poolt.

      „Muide, seltsimehed,” sekkus Quentin. „Kuidas elu läheb, Esa? Kas on uudiseid?”

      Naine naeratas. „Daam naudib ja vaikib.”

      „Miks sa teda kaasa ei võtnud?”

      „Sest ma teadsin, et te tormate vaesekesele kohe kallale ja asute teda armutult lahkama.” Ta osutas peaga vanemate ja ülejäänud suguseltsi suunas, kes jälgisid põnevusega ratsaväljakul toimuvat. „Ja kogu ülejäänud vahmiil ka.”

      „Järelikult sul on keegi?” urgitses Quentin edasi. „Räägi siis temast.”

      „Ei.” Ta ulatas noorimale vennale tühja klaasi. „Sa võiksid juurde kallata.”

      „Ikka mina,” kurtis Quentin, ent kuulas vanast harjumusest sõna ja kadus.

      „Kas teil Cosimaga on probleeme?” pöördus Theresa Bodensteini poole. Too vaatas õde üllatunult.

      „Ei,” ütles ta. „Miks sa nii arvad?”

      Theresa kehitas õlgu ega lasknud vennanaist silmist. „Midagi teie vahel on teistmoodi.”

      Bodenstein tundis oma õe eksimatut intuitsiooni. Polnud mõtet salata, et tema ja Cosima suhted ei olnud tõesti just parimas korras.

      „Nojah, suvel pärast hõbepulmi oli meil väike kriis,” tunnistas ta. „Cosima üüris Mallorcal majakese ja tahtis kogu perega kolm nädalat puhata. Pärast esimest nädalat olin ma sunnitud ära sõitma, sest meil oli tööl keeruline juhtum. Seda pani ta mulle pahaks.”

      „Ahah.”

      „Ta heitis mulle ette, et jätan ta Sophiaga täiesti omapead, kuigi olime algul teisiti kokku leppinud. Aga mida ma siis tegema pidin? Ma ei saa ju lapsehoolduspuhkusele minna ja koduperemeheks hakata!”

      „Aga kolm nädalat puhkust oleksid võinud ikka võtta,” kostis Theresa. „Ma ei taha sekkuda, aga sa oled ju riigiametnik. Sinu äraolekul asendab sind ju keegi, eks ole?”

      „Kas ma kuulen su häälest põlgust mu ameti vastu?”

      „Ära solvu, kulla vend,” rahustas õde teda. „Aga ma saan Cosima nördimusest aru. Temal on ka ju mu töö ja ta ei sobi tõesti koduprouaks, kellena sina, vana macho, teda kõige meelsamini näha tahaksid. Vahest on sul isegi hea meel, et ta ei käi enam ekspeditsioonidel ja elab täiesti sinu kontrolli all.”

      „Nii see küll pole,” vaidles Bodenstein kohmetult vastu. „Ma olen tema tööd alati toetanud. Ta teeb seda hästi.”

      Theresa vaatas talle otsa ning üle ta näo levis pilkav naeratus. „Jama. Sa võid rääkida seda ükskõik kellele, ainult mitte mulle. Ma tunnen sind juba päris kaua.”

      Bodenstein vaikis nagu teolt tabatu. Ta pilk rändas Cosima poole. Ta suurel õel oli alati õnnestunud mängleva kergusega tabada kõige hellemat kohta. Ja ka seekord oli tal õigus. Ta tundis tõepoolest kergendust, et Cosima pärast Sophia sündi enam nädalate kaupa maailma ajalooga ei tutvunud. Aga talle ei meeldinud seda oma vanema õe suust kuulda.

      Quentin tuli kolme šampanjaklaasiga tagasi ja nende vestlus siirdus teistele, vähem piinlikele teemadele. Pärast ratsaetendust avas Marie-Louise puhveti, mille tema kolleegid olid tuulekiirusel talli eesruumi üles seadnud. Rahvast ootasid puhvet ning valgete laudlinade ja sügislilledega kaunistatud pikad lauad, mille ääres olid patjadega polsterdatud pingid. Bodenstein kohtas sugulasi ja vanu tuttavaid, keda ta polnud ammu näinud, neil oli palju rääkida ja naerda. Meeleolu oli mõnus. Ta

Скачать книгу