Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus

Скачать книгу

ja Piat vanem daam, kes silmitses nende töötõendeid ühtaegu umbusu ja huviga. Pia heitis kannatamatult pilgu kellale. Peaaegu üheksa! Ta oli Christopherile kindlalt lubanud, et tuleb Annika peole, ja ta ei teadnud, kui kaua siin veel läheb. Tegelikult pidi tal täna vaba õhtu olema. Ta needis omaette Hasset ja Behnket.

      Naabrinaine tundis Rita Cramerit pisut ja tal oli naise korteri võti, mille ta otsemaid neile ulatas, kui Bodenstein ja Pia olid end esitlenud ja õnnetusest rääkinud. Kahjuks ei teadnud naaber, kas Rita Crameril oli lähedasi. Külalisi ei käinud tal igatahes kunagi. Korter oli ka üsna masendav. Säravpuhas ja hoolikalt koristatud, kuid mööblit oli väga vähe. Kusagil polnud viiteid Rita Cramerile kui inimesele, erafotosid ei olnud ning seintel rippusid pildid, mida saab osta paari euro eest ehitusmaterjalide poodidest. Bodenstein ja Pia kõndisid mööda korterit ning avasid kapiuksi ja sahtleid, lootuses leida vihjeid lähedaste või rünnaku põhjuse kohta. Nad ei leidnud midagi.

      „Anonüümne nagu hotellituba,” nentis Bodenstein. „See pole lihtsalt võimalik.”

      Pia astus kööki. Ta pilk langes vilkuvale telefonivastuvõtjale. Ta vajutas lindi käima. Kahjuks polnud helistaja sõnumit jätnud, vaid toru ära pannud, aga Pia kirjutas ekraanil helendava numbri üles. Königsteini suunakood. Pia võttis mobiili välja ja toksis numbri sisse. Pärast kolmandat helinat lülitus liini teises otsas samuti sisse automaatvastaja.

      „Arstikabinet,” ütles ta. „Seal ei ole enam kedagi.”

      „Kas seal on veel mõni salvestatud kõne?” küsis Bodenstein. Pia vajutas klahve ja vangutas siis pead.

      „Huvitav, et inimene suudab niimoodi elada.” Pia pani telefoni tagasi ja lappas läbi köögikalendri, mille lehti ei olnud alates maikuust enam keeratud. Kalendris polnud ainsatki sissekannet. Korktahvlil rippus ainult pitsakulleri reklaam ja koltunud koopia sinisest trahvikviitungist, mis oli välja kirjutatud aprillis valeparkimise eest. See kõik ei andnud tunnistust õnnelikust ja rahuldust pakkuvast elust.

      „Helistame homme sinna arstikabinetti,” otsustas Bodenstein. „Täna me ei saa enam midagi teha. Ma sõidan veel korraks haiglast läbi ja uurin proua Crameri seisundi kohta.”

      Nad lahkusid korterist ja andsid võtmed naabrinaisele tagasi.

      „Kas sa saaksid mind enne haiglasse sõitmist Christophi juures maha panna?” küsis Pia, kui nad liftiga jälle alla sõitsid. „See jääb ju tee peale.”

      „Ah jaa, pidu.”

      „Kust sina juba jälle tead?” Pia lükkas klaasukse hoogsalt lahti ja oleks sellega peaaegu ühele mehele vastu selga virutanud. Mees uuris uksekellasilte.

      „Vabandust,” ütles Pia. „Ma ei näinud teid üldse.”

      Ta heitis mehe näole põgusa pilgu ja naeratas kahetsevalt.

      „Pole viga,” vastas mees, ja Pia ning Bodenstein läksid edasi.

      „Mulle meeldib kolleegide eluga kursis olla.” Bodenstein tõstis mantlikrae üles. „Seda sa ju ometi tead.”

      Piale meenus hommikune vestlus Kathrin Fachingeriga. Hetk oli ideaalne.

      „Noh, siis sa tead ju ka seda, et kolleeg Behnkel on lisatöö, mis pole päris kindlasti ametlikult heakskiidetud.”

      Bodenstein kortsutas laupa ja heitis talle kiire pilgu.

      „Ei, kuni tänase hommikuni ma seda muide ei teadnud,” tunnistas ta. „Aga sina?”

      „Mina olen küll viimane, kellele Behnke midagi räägiks,” kostis Pia ja turtsatas põlglikult. „Ta teeb ju oma eraelust alati saladuse, nagu töötaks ta ikka veel eriteenistuses.”

      Bodenstein silmitses Piat tänavalaternate kahkjas valguses.

      „Tal on üpris suured probleemid,” lausus ta siis. „Naine jättis ta aasta eest maha, ta ei suutnud enam oma korteri laenu maksta ja pidi sellest loobuma.”

      Pia seisatas ja vahtis mehele hetke sõnatult otsa. See siis selgitaski Behnke käitumist, tema pidevalt ärritatud olekut, halba tuju, agressiivsust. Siiski ei vallanud teda mitte kaastunne, vaid pahameel.

      „Sa kaitsed teda jälle,” nentis ta. „Mis teie vahel toimub, et talle selline narrivabadus on antud?”

      „Pole tal mingit narrivabadust,” vastas Bodenstein.

      „Aga miks ta tohib pidevalt hooletu olla ja vigu teha, ilma et sellel mingeid tagajärgi oleks?”

      „Ma ilmselt lootsin, et kui ma talle liigset survet ei avalda, saab ta oma elu kuidagi jälle rööpasse.” Bodenstein kehitas õlgu. „Aga kui ta tõesti teeb ilma loata lisatööd, siis ei saa ka mina enam ta heaks midagi teha.”

      „Nii et sa teatad Engelile?”

      „Kardetavasti pean seda tegema.” Bodenstein ohkas ja hakkas jälle liikuma. „Igatahes räägin ma kõigepealt Frankiga.”

      LAUPÄEV, 8.NOVEMBER 2008

      „Jumal hoidku.” Dr Daniela Lauterbach oli siiralt kohkunud, kui kuulis, kuidas Bodenstein oli arsti numbri saanud. Tema päevitunud nahk tõmbus kahvatuks. „Rita on mu hea sõbranna. Me olime naabrid, kuni ta paar aastat tagasi lahutas.”

      „Üks tunnistaja olevat näinud, et proua Cramer tõugati üle jalakäijate silla rinnatise,” sõnas Bodenstein. „Seepärast me uurime seda praegu kui mõrvakatset.”

      „Kui kohutav! Vaene Rita! Kuidas tal on?”

      „Mitte just hästi. Ta on kriitilises seisus.”

      Dr Daniela Lauterbach pani käed otsekui palveks kokku ja vangutas pead. Bodensteini hinnangul oli naine umbes temavanune, neljakümnendate lõpus või viiekümnendate alguses. Tal oli väga naiselik figuur ja ta tumedad läikivad juuksed olid kuklasse sõlme seatud. Tema soojad, naerukurdudest ümbritsetud silmad kiirgasid südamlikkust ja pisut emalikkust. Kindlasti oli ta arst, kes võttis aega patsientide ja nende murede jaoks. Naise avar erapraksis asus Königsteini jalakäijate tsoonis juveeliäri peal, suurtes heledates kõrgete lagede ja parkettpõrandatega ruumides.

      „Lähme minu kabinetti,” pani arst ette. Bodenstein järgnes talle väga suurde tuppa, kus troonis võimas vanamoodne kirjutuslaud. Seintel oli näha suuri süngetes toonides ekspressionistlikke pilte, mis olid sõbraliku miljööga harjumatus, kuigi huvitavas vastuolus.

      „Kas tohin teile kohvi pakkuda?”

      „Oh jaa, hea meelega.” Bodenstein naeratas ja noogutas. „Ma ei ole täna veel kohvini jõudnud.”

      „Te olete varakult jalgel.” Daniela Lauterbach pani tassi espressoautomaadi alla, mis seisis letil kõikvõimaliku erialakirjanduse kõrval, ja vajutas nuppu. Mehhanism hakkas raginal tööle ning õhku täitis isuäratav värskelt jahvatatud kohvi lõhn.

      „Teie ka,” vastas Bodenstein. „Ja pealegi laupäeval.”

      Ta oli eile hilisõhtul jätnud arstipraksise automaatvastajale teate ning arst oli talle täna hommikul kell pool kaheksa tagasi helistanud.

      „Laupäeva ennelõunati teen ma koduvisiite.” Ta ulatas mehele tassi kohvi, piimast ja suhkrust keeldus Bodenstein tänades. „Ja pärast seda peab tegema paberitööd. Kahjuks tuleb seda aina juurde. Ma kasutaksin seda aega meelsamini oma patsientide heaks.”

      Ta viipas kutsuvalt kirjutuslaua poole ja Bodenstein istus ühele patsienditoolile. Kirjutuslaua taga olevatest akendest avanes oivaline vaade Königsteini kindlusevaremetel asuvale kuurpargile.

      „Kuidas ma teid aidata saan?” küsis Daniela Lauterbach, kui oli võtnud lonksu kohvi.

      „Proua Crameri korterist ei leidnud me paraku ainsatki viidet tema lähedastele,” vastas Bodenstein. „Aga keegi peab ometi olema, kellele me saame õnnetusest teatada.”

      „Rital on oma lahutatud mehega endiselt head suhted,” ütles Daniela Lauterbach. „Ma olen kindel, et mees hoolitseks tema eest.” Ta vangutas jälle murelikult pead. „Kes seda

Скачать книгу