ТОП просматриваемых книг сайта:
Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus
Читать онлайн.Название Lumivalgeke peab surema
Год выпуска 2016
isbn 9789949278909
Автор произведения Nele Neuhaus
Жанр Триллеры
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Uks läks lahti ja uksele ilmus kolleeg Hasse. Ta oli kahkja näoga, ainult nina hõõgus pidevast nuuskamisest punaselt ja põletikuliselt.
„Noh,” ütles Pia. „Kas sul on parem?”
Vastuseks aevastas Hasse kaks korda järjest, hingas siis lurinal sisse ja kehitas õlgu.
„Mine ometi koju, Andreas.” Pia vangutas pead. „Heida voodisse ja ravi end terveks. Siin ei toimu ju hetkel midagi.”
„Kaugel sa oma asjaga oled?” Ta noogutas kahtlustavalt toimikute poole, mis olid Pia kirjutuslaua kõrval põrandal virnas. „Oled midagi leidnud?”
Pia imestas pisut kolleegi huvi üle, kuid ilmselt oli selle põhjuseks vaid hirm, et Pia kutsub ta appi.
„Kuidas võtta,” vastas ta. „Esmapilgul tundub, et kõik on väga hoolikalt üle kontrollitud. Aga sellest hoolimata siin miski ei klapi. Kes tookord juurdlust juhtis?”
„Kriminaalülemkomissar Brecht Frankfurdi 11. komandost,” ütles Hasse. „Aga kui sa temaga rääkida tahad, siis oled aasta hiljaks jäänud. Ta suri eelmisel talvel. Ma olin ta matustel.”
„Ohh.”
„Aasta pärast pensionile jäämist. Riigiisadele see meeldib. Rühmad kuuekümne viieseks saamiseni ja siis kolid otse kirstu.”
Pia ei teinud mehe tavalisest kibestunud hääletoonist välja. Kolleeg Hasset ei olnud surnukstöötamine kindlasti kunagi elus ohustanud.
Kui Bodenstein oli Kirchhoffi staadioni juures asuvasse jaama viinud, sõitis ta Frankfurdi ristini viivale teele. Laura Wagneri vanemad saavad täna viimaks oma tütre saatuses selgust. Ehk toob see neile kergendust, et saavad tüdruku säilmed üksteist aastat hiljem maha matta ja temaga lõplikult hüvasti jätta. Ta oli nii mõtteisse süvenenud, et kulus paar sekundit, enne kui märkas enda ees sõitva tumeda X5 tuttavat numbrimärki. Mida teeb Cosima Frankfurdis? Kas ta polnud just täna hommikul mehele kurtnud, et peab vist ülejäänud nädala veetma Mainzi telemajas, sest filmimaterjali montaaž ei edene? Ta valis naise numbri. Hoolimata halvast nähtavusest, uduvihmast ja pritsivast veest nägi ta, kuidas tema ees sõitva auto juht tõstis telefoni kõrva äärde. Ta naeratas, kui telefonist kõlas naise tuttav hääl. Vaata ometi tahavaatepeeglisse, oleks ta tahtnud öelda, kuid tal tuli selle asemel parem mõte. Talle meenusid õe sõnad. Ta paneb Cosima proovile ja laseb naisel end veenda selles, et tema umbusul ei ole mingit põhjust.
„Mis sa praegu teed?” küsis ta niisiis. Vastus lõi ta tummaks.
„Ma olen veel Mainzis. Täna läks kõik untsu,” ütles naine toonil, mis tavaliselt ei oleks tekitanud mingit kahtlust. Valetamine šokeeris Bodensteini nii, et ta hakkas seesmiselt värisema. Ta klammerdus rooli külge, võttis jala gaasipedaalilt, nõjatus tahapoole ja lasi teisel autol ette sõita. Ta valetas! Ta valetas aina edasi! Naine vajutas parema suunatule sisse ja keeras A5-le, jutustades mehele, et oli kogu episoodide järjestuse ümber teinud ja seepärast ei jõudnud montaažiga õigeks ajaks valmis.
„Me saime montaažiruumi ainult kella kaheteistkümneni kasutada,” ütles naine. Veri kohises mehe kõrvus. Teadmine, et Cosima, tema Cosima talle nii külmalt ja jultunult valetas, oli talle liiast. Kõige parema meelega oleks ta naisele karjunud, hüüdnud: palun ära valeta, ma sõidan su seljataga!, kuid ta ei suutnud seda öelda, pomises vaid midagi ja vajutas kõne kinni. Ülejäänud tee kuni komissariaadini sõitis ta otsekui transiseisundis. Politseiautodele mõeldud garaažide juures lülitas ta mootori välja ja jäi autosse istuma. Vihm krabises BMW katusele ja voolas mööda aknaid alla. Tema maailm varises kildudeks. Miks kuradi pärast Cosima talle valetas? Ainus seletus oli, et ta oli teinud midagi sellist, millest mees ei tohtinud kuulda. Mis see võis olla, ei tahtnud ta üleüldse teada. Selliseid asju juhtub teistega, aga mitte ometi temaga! Kulus veerand tundi, enne kui ta oli suuteline autost välja astuma ja maja poole minema.
Lakkamatus uduvihmas tassis Tobias traktori järelkärule asju, et viia need kuivendatud virtsaaugukõrval asuvate konteinerite juurde. Puidujäätmed, suurjäätmed ja olmeprügi. Jäätmefirma mees oli korduvalt toonitanud, et prügi mitte sorteerimine läheb kalliks maksma. Vanaraua äraveoks oli lõuna paiku tulnud kohale vanarauakaupmees. Enda ees avanevat kullaauku nähes hakkasid mehel rahatähed silme ees keerlema. Koos kahe abilisega laadis ta peale kõik vanaraua, alustades roostes lehmakettidest ning lõpetades laudast ja küünist pärit suurte metalldetailidega. Ta oli Tobiasele maksnud nelisada viiskümmend eurot ning lubanud järgmisel nädalal ülejäänud asjad minema viia. Tobias oli täiesti teadlik, et naaber Paschke jälgis iga tema liigutust valvsal pilgul. Vanamees varjas end kardina taha, ent aeg-ajalt piilus ta läbi prao välja. Tobias ei pööranud talle tähelepanu. Kui isa poole viie ajal töölt tuli, olid prügihunnikud alt hoovist kadunud.
„Aga toolid,” oli Hartmut Sartorius häiritud. „Need olid ju täiesti korralikud. Ja lauad. Need kõik oleks saanud üle värvida …”
Tobias juhtis isa majja, süütas sigareti ja lubas endale selle päeva esimese ärateenitud puhkuse. Ta istus ülemisele trepiastmele ja vaatas rahulolevalt koristatud hoovi, mille keskel seisis veel ainult vana kastanipuu. Nadja. Esimest korda lubas ta oma mõtted üleeilse öö juurde. Ta võis olla küll kolmekümneaastane, aga seksi koha pealt oli ta verinoor algaja. Võrreldes sellega, mida nad koos Nadjaga teinud olid, tundusid tema varasemad kogemused lausa lapsikud. Võrdlusmomendi puudumise tõttu oli tema fantaasia need aastate jooksul suurejoonelisteks ja ainukordseteks paisutanud, aga nüüd oskas ta need õigetesse mastaapidesse lükata. Varasem oli olnud lasteaed, häbelik sisse-välja nühkimine kopitanud poistevoodis, teksad ja aluspüksid põlveõndlasse lükatud, kõrvad valvsalt kikkis – et vanemad ootamatult sisse ei sajaks, sest toauksel polnud ju võtit.
„Phuhh,” ohkas ta mõtlikult. See kõlas küll ülespuhutult, kuid kahtlemata oli alles Nadja teinud temast tõelise mehe. Pärast esimest rutakat ühinemist olid nad läinud voodisse ja Tobias oli oletanud, et see ongi kõik. Nad olid teineteise kaisus lamanud, teineteist silitanud ja rääkinud ning Nadja oli tunnistanud, et armastas teda juba tookord. Ta olevat sellest alles siis aru saanud, kui mees ta elust kadus. Ja kõik need aastad olevat ta iga kohatud meest alateadlikult Tobiasega võrrelnud. See tunnistus imeilusa võõra naise suust, keda Tobias ei suutnud enam päris hästi oma lapsepõlvesõbrannaga seostada, oli ajanud teda segadusse, kuid teinud samas sügavalt õnnelikuks. Naisel oli õnnestunud õhutada teda higileajavate kehaliste pingutusteni, milleks Tobias polnud end kunagi võimeliseks pidanud. Talle tundus, et tajub ikka veel naise lõhna, maitset ja keha. Lihtsalt imeline. Suurepärane. Lahe. Tobias oli nii mõtteisse süvenenud, et ei kuulnudki vaikseid samme, ja võpatas ehmunult, kui üks kuju ootamatult ümber majanurga keeras.
„Thies?” küsis ta üllatunult. Ta tõusis püsti, ent ei üritanud naabripoisi poole minna, rääkimata tema embamisest. Thies Terlinden ei olnud selliseid intiimsusi kunagi armastanud. Ta ei vaadanud Tobiasele ka nüüd otsa, lihtsalt seisis vaikselt, käed tugevasti vastu keha surutud. Tema puue ei olnud kunagi välja paistnud. Umbes selline pidi niisiis Lars praegu välja nägema. Ligikaudu kaks minutit noorem kaksik Lars, kellest oli venna haiguse tõttu saanud sunniviisiliselt Terlindenite dünastia kroonprints. Tobias polnud oma parimat sõpra pärast toda hukatuslikku 1997. aasta septembripäeva enam kunagi näinud. Alles nüüd pani ta tähele, et ei olnud Nadjaga Larsist üldse rääkinud, kuigi nad olid varem olnud nagu õde ja vennad. Nad olid end nimetanud Kalleks, Andersiks ja Eva-Lottaks, Valgeks Roosiks nagu Astrid Lindgreni raamatus. Äkitselt astus Thies omal algatusel sammu Tobiase poole ja ulatas mehe imestuseks talle käe, peopesa ülespoole. Hämmeldunud Tobias sai aru, mida Thies ootas: nii olid nad varem üksteist tervitanud, kolme plaksuga. Algul oli see olnud nende salajane tunnusmärk ja hiljem nali, mida nad olid jätkanud. Tobias lõi talle kolm plaksu ja Thiesi kenale näole ilmus kerge naeratus.
„Tere, Tobi,” ütles Thies oma veidra intonatsioonitu häälega. „Tore, et sa jälle tagasi oled.”
Amelie