Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus

Скачать книгу

laiali.

      „Ma pean koju minema,” lausus Bodenstein äkitselt, olles heitnud pilgu oma kellale. Pia otsustas samuti koju sõita ja osa toimikuid kaasa võtta. Vaevalt et siin täna veel midagi olulist toimub.

*

      „Kas ma pean kohvri majja viima, härra minister?” küsis autojuht, ent Gregor Lauterbach raputas pead.

      „Sellega saan ma veel hakkama.” Ta naeratas. „Vaadake, et te koju lähete, Forthuber. Homme hommikul läheb mul teid alles kell kaheksa vaja.”

      „Saab tehtud. Kena õhtut, härra minister.”

      Lauterbach noogutas ja haaras väikese kohvri. Ta oli kolm päeva kodust eemal olnud. Esmalt olid tal olnud kohtumised Berliinis ja siis oli toimunud Stralsundis kultuuriministrite konverents, kus kolleegid Baden-Württembergi ja Nordrhein-Westfaleni liidumaalt olid läinud karvupidi kokku õppejõudude vajaduse katmise tegevusjuhiste rahastamise pärast. Kui ta ukse avas ja ühe liigutusega signalisatsiooni välja lülitas, kuulis ta telefonihelinat. Automaatvastaja hakkas tööle, kuid helistaja ei vaevunud lindile rääkima. Gregor Lauterbach pani kohvri trepi ette maha, süütas lambi ja läks kööki. Ta heitis pilgu köögilaual kuhjuvatele kirjadele, millest koduabiline oli kenasti moodustanud kaks virna. Danielat ei olnud veel kodus. Kui tal õigesti meeles oli, pidas naine täna õhtul Marburgis arstide kongressil ettekannet. Lauterbach läks edasi elutuppa ja silmitses mõnda aega seinariiulil seisvaid pudeleid, enne kui valis nende hulgast nelikümmend kaks aastat vana Black Bawmore’i Šoti viski. Selle oli kinkinud keegi, kes tahtis temaga häid suhteid sõlmida. Mees võttis pudelilt korgi pealt ja valas klaasi kahe sõrmelaiuse jagu viskit. Sellest ajast, kui ta oli Wiesbadenis kultuuri- ja haridusminister, kohtusid nad Danielaga veel ainult juhuslikult või selleks, et oma ajagraa-fikuid ühtlustada. Ühes voodis ei maganud nad enam kümme aastat. Lauterbachil oli Idsteinis salakorter, kus ta kohtus kord nädalas oma salaarmukesega. Ta oli tollele algusest peale konkreetselt selgeks teinud, et tal pole plaanis Danielast lahutada, nii et see teema ei mänginud nende kohtumistel mingit rolli. Ta ei teadnud, kas Danielal oli ehk samuti suhe, ja ta ei kavatsenud seda ka küsida. Lauterbach lasi lipsu lõdvaks, võttis pintsaku seljast, viskas selle hooletult diivani seljatoele ja võttis lonksu viskit. Telefon helises jälle, kolm korda, siis hakkas tööle automaatvastaja.

      „Gregor.” Rääkis tungiv meeshääl. „Kui sa seal oled, võta toru. See on väga tähtis.”

      Lauterbach kõhkles hetke. Ta tundis hääle ära. Igal pool paistis kõik olevat väga tähtis. Ent viimaks ta ohkas ja võttis toru. Helistaja ei raisanud viisakusväljenditele aega. Lauterbach kuulas ja tundis, kuidas ta kuklakarvad turri tõusid. Ta ajas end tahtmatult sirgu. Ohutunne tabas teda nagu saagile viskuv röövloom.

      „Aitäh, et sa helistasid,” ütles ta kähedal häälel ja vajutas kõne kinni. Ta seisis tardunult hämaruses. Skelett Eschbornis. Tobias Sartorius tagasi Altenhainis. Tema ema lükati tundmatu mehe poolt sillalt alla. Ja 11. komando auahne ametnikuproua tuhnis Hof heimis vanades toimikutes. Neetud. Kallis viski oli mõrkja maitsega. Ta pani klaasi hooletult käest ja läks kähku trepist üles oma magamistuppa. See ei pruukinud midagi tähendada. Kõik võis olla juhus, püüdis ta endale sisendada. Aga see ei õnnestunud tal. Lauterbach istus voodile, lükkas kingad jalast ja heitis pikali. Ta silme eest jooksis läbi terve hulk soovimatuid pilte. Kuidas oli võimalik, et üksainus iseenesest tähtsusetu vale otsus tõi endaga kaasa nii katastroofilised tagajärjed? Ta sulges silmad. Väsimus haaras ta keha. Ta mõtted libisesid mööda keerukaid radu unenägude ja mälestuste maailma. Punane kui veri, valge kui lumi, must nagu eebenipuu …

      TEISIPÄEV, 11. NOVEMBER 2008

      „See on tüdruku skelett, kes oli surma hetkel viieteistkümne- kuni kaheksateistkümneaastane.” Henning Kirchhoffil oli kiire. Ta pidi jõudma lennukile, et lennata Londonisse. Seal oodati teda eksperdina üht juhtumit uurima. Bodenstein istus kirjutuslaua ääres ja kuulas, samal ajal kui Kirchhoff pakkis vajalikke pabereid kohvrisse ning rääkis õpetlikul toonil basilaarõmbluste sulamisest, osaliselt sulanud niudeluuharjast ja muudest vanuse indikaatoritest.

      „Kui kaua ta mahutis oli olnud?” katkestas Bodenstein teda viimaks.

      „Kümme kuni maksimaalselt viisteist aastat.” Kohtumeedik astus valgustahvli juurde ja koputas sõrmega ühele röntgenipildile. „Tal on olnud õlavarreluu murd. Siin on selgesti näha paranenud murrukoht.”

      Bodenstein vahtis pilti. Mustal taustal helendasid valged luud.

      „Ah jaa, mis on veel päris huvitav …” Kirchhoff ei kuulunud sedasorti inimeste hulka, kes kõik oma teadmised korraga välja ladus. Isegi siis, kui tal oli kiire, suutis ta olukorra veelgi põnevamaks ajada. Ta lehitses läbi paar röntgenipilti, hoidis neid valgustahvli neoonlambi poole ja riputas otsitu käeluu pildi kõrvale. „Tal on vasak ja parem eespurihammas välja tõmmatud, ilmselt sellepärast, et ta lõualuu oli liiga väike.”

      „Ja mida see tähendab?”

      „Et me oleme teie inimestelt töö ära võtnud.” Kirchhoff vaatas Bodensteinile ülestõstetud kulmude alt otsa. „Nimelt kui me võrdlesime hambaskeemi andmeid kadunud inimeste andmetega, leidsime ühe kokkulangevuse. See tüdruk kuulutati 1997. aastal kadunuks. Me võrdlesime oma röntgenipilte ühe kadunu elupuhuste röntgenipiltidega, ja näe …” Ta kinnitas valgustahvlile järgmise pildi: „Siin on meil seesama luumurd värskena.”

      Bodenstein püüdis olla kannatlik, kuigi ka tema oli vahepeal taipama hakanud, kelle töölised olid vanal Eschborni lennuväljal juhuslikult välja kaevanud. Ostermann oli koostanud nimekirja viimase viieteistkümne aasta jooksul jäljetult kaduma läinud tüdrukutest ja noortest naistest. Nimekirja eesotsas olid kaks tüdrukut, kelle oli tapnud Tobias Sartorius.

      „Kuna orgaanilist ainet säilinud ei ole,” jätkas Kirchhoff, „ei ole nukleotiidide järjestust DNAs võimalik määrata, aga me suutsime eraldada mitokondriaalse DNSi ja leidsime teise kokkusattumuse. See tüdruk mahutis oli nimelt …”

      Kirchhoff jäi vait, läks ümber oma kirjutuslaua ja asus ühes tohutus paberivirnas kaevama.

      „Laura Wagner või Stefanie Schneeberger,” oletas Bodenstein. Kirchhoff tõstis pilgu ja naeratas hapult.

      „Te rikkusite kõik ära, Bodenstein,” ütles ta. „Kuna te tahtsite oma kannatamatusega mu loo ära rikkuda, siis peaksin tegelikult laskma teil piinelda, kuni olen Londonist tagasi. Aga kui te olete nii lahke ja sõidutate mind selle koerailmaga raudteejaama, siis ütlen teile teel, kumb tüdruk see on.”

*

      Pia istus kirjutuslaua ääres ja mõtles. Ta oli eile hilise ööni toimikuid uurinud ja avastanud mõned ebakõlad. Tobias Sartoriuse juhtumi faktid olid selged, tõendid tema vastu esmapilgul ühesed. Aga ainult esmapilgul. Juba ülekuulamisprotokolle lugedes oli Pial tekkinud küsimusi, millele ta toimikuid lugedes vastuseid ei saanud. Tobias Sartorius oli olnud kakskümmend aastat vana, kui sai tookord seitsmeteistaastase Stefanie Schneebergeri ettekavatsemata tapmise ja seitsmeteistaastase Laura Wagneri mõrva eest kõrgeima karistuse, mida noorte karistusõigus ette nägi. Üks Tobiase naaber oli näinud, kuidas mõlemad tüdrukud 1997. aasta 6. septembri hilisõhtul mõneminutilise vahega perekond Sartoriuse majja sisenesid; juba tänaval olid Tobias ja tema ekssõbranna Laura Wagner valjusti tülitsenud. Enne seda olid kõik kolm olnud kirikulaadal ja tarvitanud tunnistajate sõnul palju alkoholi. Kohus pidas tõendatuks, et Tobias oli afektiseisundis tapnud tungrauaga oma sõbranna Stefanie Schneebergeri, et seejärel tappa ka teo tunnistajaks olnud ekssõbranna Laura. Arvestades seda, kui palju leiti Laura verd kõikjalt majast, Tobiase riietelt ja tema auto pakiruumist, pidi tegu olema toime pandud äärmiselt brutaalsel moel. Märksõnad julmus ja kuriteo varjamine olid seega õigustatud. Maja läbiotsimisel oli Tobiase toast leitud Stefanie seljakott ning piimaköögist ühe kraanikausi alt Laura kaelakett, viimaks lehmalauda tagant virtsaaugust ka tapariistaks olnud tungraud. Kaitsja argumenti, et Stefanie olevat oma seljakoti pärast tüli sõbra tuppa unustanud, peeti ebaoluliseks. Tunnistajad olevat näinud Tobiast hiljem, veidi peale kella ühtteist õhtul, autoga Altenhainist välja sõitmas. Samas olevat Tobiase sõbrad Jörg Richter ja

Скачать книгу