LITMIR.BIZ

Скачать книгу

de Saint-Meraniga ja õige varsti lahkus Marseille’st. Küllap naeratas õnn temale nõndasamuti nagu teistelegi. Küllap ta on rikas nagu Danglars, austatud nagu Fernand; ainult mina üksi, näete, olen vaene ja vilets ja jumalast unustatud.”

      “Te eksite, armas sõber,” ütles abee. “Teinekord võib paista, kui jumala õigusemõistmine viibib, et ta on unustanud; aga alati tuleb silmapilk, kus see talle meelde tuleb. Siin on tõend selle kohta.”

      Nende sõnadega võttis abee teemandi taskust ja seda Caderousse’ile ulatades ütles:

      “Võtke, armas sõber, see teemant endale, ta kuulub teile.”

      “Kuidas? Mulle üksi!” hüüatas Caderousse. “Oo härra abee. Ärge tehke nalja!”

      “See teemant tuli ära jagada tema sõprade vahel: Edmond’il oli üksainus sõber, järelikult on jagamine tarbetu. Võtke see teemant ja müüge ära: ma kordan teile, ta on väärt viiskümmend tuhat franki ja ma usun, et selle summaga saate viletsusest välja rabelda.”

      “Oo härra abee!” ütles Caderousse, sirutades ühe käe arglikult ette ja teisega laubal pärlendavat higi pühkides. “Härra abee, ärge tehke nalja ühe inimese õnne või ahastuse arvel.”

      “Mina tean, mis on õnn, ja tean, mis on ahastus; lõbu pärast ei mängi ma iial nende tundmustega. Võtke ometi, ja vastutasuks …”

      Caderousse, kes juba teemanti puudutas, tõmbas käe tagasi. Abee naeratas.

      “Vastutasuks andke mulle see punasest siidist kukkur, mille härra Morrel jättis vana Dantesi kaminale ja mis, nagu te ütlesite, on veel praegugi teie käes.”

      Caderousse’i imestus aina kasvas, ta läks suure tammepuust kapi juurde, tegi selle lahti ja andis abeele pikliku, pleekinud punasest siidist kukru, mille küljes oli kaks kunagi kullatud vaskrõngast.

      Abee võttis kukru ja andis Caderousse’ile selle vastu teemandi.

      “Teie olete tõeline jumalamees, härra!” hüüdis Caderousse. “Keegi ju ei tea, et Edmond teile selle teemandi andis ja te oleksite võinud selle endale jätta.”

      “Paistab, et sina oleksid seda kindlasti teinud,” pomises abee endamisi.

      Abee tõusis, võttis oma kübara ja kindad.

      “Kõik, mis te mulle rääkisite, oli ikka tõsi?” küsis abee. “Kas ma võin teie sõnu igapidi usaldada?”

      “Vaadake, härra abee,” ütles Caderousse, “näete, seal nurgas on pühitsetud puust krutsifiks; näete, seal kirstul on minu naise evangeeliumide raamat: tehke see raamat lahti ja ma vannun selle kohal, käsi sirutatud Kristuse poole, ma vannun teile oma hingeõnnistuse nimel, oma ristiusu nimel, et ma rääkisin kõigest nii, nagu see tegelikult juhtus, nagu inimeste kaitseingel seda viimsepäevakohtus jumalale kõrva sosistab!”

      “Siis on hästi,” ütles abee, keda Caderousse’i siiras hääletoon pani uskuma, et too oli tõesti tõtt rääkinud. “Siis on hästi, tulgu see raha teile kasuks! Jumalaga, ma lähen jälle ära inimeste juurest, kes teevad üksteisele nii palju halba.”

      Ja abee, püüdes ruttu pääseda Caderousse’i vaimustatud tänusõnadest, lükkas ise ukselt põiklati eest, väljus, hüppas hobuse selga, viipas viimast korda kõrtsmikule, kes sõnaohtralt ja kärarikkalt jumalaga jättis, ja lahkus sama teed mööda, kust oli tulnud.

      Kui Caderousse ümber pöördus, nägi ta oma selja taga Carconte’i, kes oli veel kahvatum ja värises rohkem kui tavaliselt.

      “Kas ma kuulsin ikka õieti?” küsis ta.

      “Mida? Et ta andis teemandi ainult meile?” ütles Caderousse, kes oli suurest rõõmust nagu arust ära.

      “Jah.”

      “See on jumalatõsi, vaata, siin see on.”

      Naine silmitses seda natuke aega, siis ütles kähinal:

      “Aga kui see on järeletehtud?”

      Caderousse kahvatas ja vankus.

      “Järeletehtud,” pomises ta, “järeletehtud… aga miks see mees oleks pidanud mulle andma järeletehtud teemandi?”

      “Et saada sinu saladus jumalamuidu kätte, lollpea!”

      “Seda me saame kohe teada,” ütles Caderousse veidi aja pärast ja haaras kübara, mille vajutas päheseotud punasele rätile otsa.

      “Kuidasmoodi?”

      “Beaucaire’is on laat, Pariisi kullassepad on seal koos. Ma lähen ja näitan seda neile. Sina, naine, valva maja. Kahe tunni pärast olen ma tagasi.”

      Ja Caderousse tormas majast välja ja ruttas vastassuunas sellele, kuhu oli läinud tundmatu.

      “Viiskümmend tuhat franki!” pomises üksi jäänud Carconte. “See on muidugi raha … aga see pole veel varandus.”

      VIII

      VANGLATE REGISTRID

      Järgmisel päeval pärast sündmust, mis oli toimunud Bellegarde’i ja Beaucaire’i tee ääres ja millest me äsja rääkisime, tuli üks kolmekümne kuni kolmekümne kahe aastane mees, kellel oli seljas erksinine frakk ja valge vest ning jalas nankingpüksid ja kelle kõnemaneerist ja aktsendist oli tunda inglast, Marseille linnapea juurde.

      “Härra linnapea,” ütles ta, “ma olen Rooma “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist. Meil on juba kümme aastat ärisuhted Marseille firmaga “Morrel ja Poeg”. Selle firmaga on meil seotud ligikaudu sada tuhat franki ja me oleme mõnevõrra mures, sest oleme kuulda saanud, et firmat ähvardab laostumine: ma tulen praegu otse Roomast siia, et paluda teie käest teateid selle firma olukorra kohta.”

      “Härra,” vastas linnapea, “ma tean küll, et umbes neli või viis aastat järjest näib õnnetus jälitavat härra Morreli; ta on kaotanud üksteise järel neli või viis laeva, kannatanud kahju nelja või viie pankroti läbi, ja kuigi ta on ka minule võlgu kümme tuhat franki, ei ole minu võimuses anda teile teateid tema varandusliku seisukorra kohta. Küsige minult kui linnapealt, mida ma arvan härra Morrelist, ja ma vastan teile, et ta on pedantsuseni aus mees, kes on seni oma kohustused täitnud äärmiselt täpselt. See on kõik, mida ma võin teile öelda, härra. Kui te soovite rohkem teada, pöörduge vanglate inspektori härra de Boville’i poole, Noailles’ tänav number 15. Minu teada on temal Morreli firmaga seotud kakssada tuhat franki, ja kui tõepoolest peaks midagi karta olema, siis arvestades, et see summa on minu omast tunduvalt suurem, on tema ka arvatavasti selles küsimuses paremini informeeritud.”

      Inglane näis hindavat linnapea delikaatsust, kummardas, lahkus ja sammus Albioni poegadele omase kõnnakuga mainitud tänava poole.

      Härra de Boville oli oma kabinetis. Teda märgates võpatas inglane üllatunult, mis näitas, et ta ei seisnud esimest korda mehe ees, kelle juurde ta oli tulnud. Mis puutub härra de Boville’isse, siis tema oli sedavõrd meeleheitel, et kogu ta ajutegevus oli silmanähtavalt haaratud mõttest, mis talle praegusel hetkel muret tegi ega andnud ei ta ajule ega kujutlusvõimele mahti minevikku põigata.

      Oma rahvusele iseloomuliku flegmaatilisusega esitas inglane talle umbes samas vormis samad küsimused, mis ta oli esitanud Marseille linnapeale.

      “Oo härra,” hüüatas vanglate inspektor, “õnnetuseks on teie kartused enam kui põhjendatud ja te näete enda ees õnnetut inimest. Ma olin paigutanud Morreli firmasse kakssada tuhat franki: need kakssada tuhat franki olid mõeldud kaasavaraks mu tütrele, kelle pulmi kavatsesin kahe nädala pärast pidada. Need kakssada tuhat franki kohustus härra Morrel mulle välja maksma kahes osas, sada tuhat käesoleva kuu viieteistkümnendal ja sada tuhat järgmise kuu viieteistkümnendal. Ma teatasin härra Morrelile, et soovin maksmistähtpäevast täpset kinnipidamist, ja nüüd, vähem kui pool tundi tagasi, käis härra Morrel minu juures ja ütles, et kui tema laev “Pharaon” viieteistkümnendaks kuupäevaks saabunud ei ole, on tal võimatu mulle maksta.”

      “See näeb ju tähtpäeva edasilükkamise

Скачать книгу