ТОП просматриваемых книг сайта:
.
Читать онлайн.
Alexandre Dumas
Krahv Monte-Cristo
I
I
MARSEILLE. SAABUMINE
24. veebruaril 1815. aastal signaliseeris Notre-Dame de la Garde’i vahimees kolmemastilise “Pharaoni” saabumisest, mis tuli Trieste ja Napoli kaudu Izmirist.
Nagu tavaliselt asus sadamast otsekohe teele lootsipaat ja sõitis Ifi kindlusest mööda, et jõuda laeva juurde Morgioni neeme ja Rioni saare vahel.
Otsekohe, ja seegi oli tavaline, täitus Saint-Jeani fordi vaateplatvorm uudistajatest, sest laeva saabumine Marseille’sse on alati suursündmus, iseäranis aga siis, kui see laev, nagu seda oli “Pharaon”, oli ehitatud, taglastatud ja lastitud kunagises Phokaias1 ja kuulus ühele linna reederile.
Laev ligines. Ta oli õnnelikult läbi tulnud väinast, mille vulkaaniline tõuge oli õõnestanud Calasareigne’i ja Jaros’ saare vahele, sõitnud ümber Pommègue’i ja liikus nüüd edasi oma kolme marsspurje, kliivri ja besaanpurjega, aga nii aeglaselt ja nukra moega, et vaistlikult õnnetust aimavad uudistajad küsisid endalt, mis võis olla pardal juhtunud. Kogenud meremehed pidid aga tunnistama, et kui mingi õnnetus oligi juhtunud, siis igatahes mitte laevaga, sest laev ligines nagu hästi juhitud laev kunagi: ankur laskevalmis, purjed osalt rehvitud; ja lootsi kõrval. kes asus laeva Marseille kitsasse sadamasuudmesse juhtima, seisis erksa pilgu ja väledate liigutustega noormees ning jälgis hoolega laeva liikumist ja kordas lootsi iga käsklust.
Rahvasumma vallanud ebamäärane rahutus oli eriti haaranud ühte Saint-Jeani esplanaadil uudistajat, nii et too ei jõudnud laeva sadamasse jõudmist ära oodata; ta hüppas väikesesse paati ja käskis vastu aerutada “Pharaonile”, mille juurde ta jõudis Réserve’i abaja kohal.
Nähes toda meest tulemas, lahkus noormees lootsi kõrvalt ja astus, müts käes, reelingu juurde.
Noormees oli kaheksateistkümne- kuni kahekümneaastane, pikka kasvu ja nõtke kehaga, tal olid ilusad tumedad silmad ja eebenimustad juuksed; tema olekust õhkus rahu ja otsusekindlust, mis on iseloomulik inimestele, kellel on tulnud lapsepõlvest peale ohtudega heidelda.
“Ah see olete teie, Dantès!” hüüdis mees paadist. “Mis on juhtunud? Miks näeb laeva pardal nii nukker välja?”
“Suur õnnetus, härra Morrel,” vastas noormees. “Suur õnnetus, eriti minule: Civitavecchia juures kaotasime tubli kapten Leclère’i.”
“Aga last?” küsis reeder kähku.
“On hästi sadamasse jõudnud, härra Morrel. Ma arvan, et selles osas jääte rahule. Aga vaene kapten Leclère …”
“Mis temaga siis juhtus?” küsis reeder silmanähtava kergendustundega. “Mis siis juhtus meie tubli kapteniga?”
“Ta on surnud.”
“Kukkus üle parda?”
“Ei. härra Morrel. Ta suri ajupõletikku, kohutavates piinades.”
Siis hüüdis noormees madrustele:
“Hei! Kõik see mees tekile!”
Meeskond täitis käsu. Sedamaid sööstsid kaheksa-kümme meest, kellest laevameeskond koosnes, kes sootide, kes prasside, kes vallide, kes fokkvantide, kes kiitaude juurde.
Noor meremees jälgis nagu muuseas, kuidas mehed askeldama hakkasid, ja nähes, et tema korraldused täidetakse, pöördus taas vestluskaaslase poole.
“Kuidas see õnnetus ometi juhtus?” küsis reeder, jätkates noormehega poolelijäänud jutuajamist
“Jumal seda teab, härra Morrel, see tuli täiesti ootamatult. Pärast pikemat jutuajamist sadamaülemaga lahkus kapten Leclère väga erutatult Napolist; kahekümne nelja tunni pärast jäi ta haigeks; kolm päeva hiljem oli surnud…
Matsime ta kombekohaselt ja nüüd puhkab ta korralikus purjeriidest kotis, mille mõlemas otsas kolmekümne kuue naelane pomm, Giglio saare lähedal. Auristi ja mõõga tõime ta lesele. Kas tõesti tasus sõdida kümme aastat inglastega,” lisas noormees nukra muigega, “et surra lõpuks ikkagi oma voodis nagu kõige tavalisem inimene.”
“Mnjaa! Mis parata, härra Edmond,” sõnas reeder, kelle tuju näis üha paranevat. “Oleme kõik surelikud ja vanadel tuleb ruumi teha noortele, muidu ei oleks edasiminekut. Te kinnitate siis, et lastiga…”
“On kõik korras, härra Morrel, selle eest ma vastutan. Mina soovitan teil selle reisi eest 25 000-se puhaskasuga mitte leppida.”
Kuna parasjagu ümartornist mööda jõuti, hüüdis noor meremees:
“Rehvida marsspuri, kliiver ja besaan!”
Käsk täideti peaaegu niisama kiiresti kui sõjalaeval.
“Kõik purjed alla!”
Viimase korralduse peale langesid kõik purjed ja laev liikus inertsi jõul peaaegu märkamatult edasi.
“Kas soovite nüüd laevale tulla, härra Morrel?” küsis Dantès reederi kärsitust märgates. “Teie raamatupidaja härra Danglars tulebki oma kajutist, tema annab teile kõik andmed, mida soovite. Mina pean jälgima ankurdamist ja andma korralduse laev leina panna.”
Reeder ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta haaras kinni köiest, mille Dantès talle viskas, ja osavusega, mis oleks au teinud igale meremehele, ronis laeva kumerasse pardasse naelutatud astmetest üles, Dantès aga läks tagasi oma tüürimehepostile, jättes jutukorra Danglars’iks nimetatud mehele, kes oli oma kajutist välja tulnud ja reederi poole sammus.
Danglars oli kahekümne viie või kuue aastane, küllaltki sünge näoga, lipitsev ülemuste ees ja jultunud alamate vastu; seetõttu põlgas meeskond teda samavõrd, kui armastas Dantèsi, liiatigi on arvepidaja amet meremeestes alati vastumeelsust äratanud.
“Härra Morrel, te vist juba kuulsite õnnetusest?” küsis Danglars.
“Jah. Vaene kapten Leclère! Ta oli tubli ja aus mees.”
“Ja ennekõike hiilgav meremees, vanaks saanud taeva ja mere vahel, nagu ongi kohane mehele, kes töötab nii tähtsa firma huvides, nagu on seda “Morrel ja Poeg”,” sõnas Danglars.
“Minu arust pole vajagi olla nii väga vana meremees, nagu teie ütlete, et oma ametit tunda,” tähendas reeder, jälgides Dantèsi, kes sobivat ankrupaika otsis. “Vaadake, paistab, et meie sõber Edmond tuleb oma ametiga toime nagu mees, kellel pole vaja enam nõu küsida.”
“Jah,” ütles Danglars, kõõritades vihaselt Dantèsi poole, “noor inimene ei kõhkle. Kapten oli vaevalt hinge heitnud, kui tema võttis kelleltki küsimata kamandamise enda peale, ja meie pidime tema tõttu kaotama poolteist päeva Elba saarel, selle asemel et otse Marseille’sse tulla.”
“Juhtimine laeval enda kätte võtta oli tema kui tüürimehe kohus, aga poolteist päeva Elba saarel kaotada, selleks polnud tal õigust. Juhul muidugi, kui laev remonti ei vajanud.”
“Laev oli niisama terve kui mina ja nagu ma sooviksin, et teiegi oleksite. Poolteist päeva läks kaduma lihtsalt kapriisi tõttu, puhtast lõbust minna maale, selles oli lugu.”
“Dantès,” hüüdis reeder noormehe poole pöördudes, “tulge, palun, siia.”
“Vabandust, härra Morrel, mõne hetke pärast olen teie käsutuses,” vastas noormees.
Pöördudes siis meeskonna poole, andis ta käsu:
“Ankur sisse!”
Ankur langes ja kett veeres kolinal. Kuigi loots oli kohal, jäi Dantès oma postile, kuni ka see viimane manööver oli lõpetatud. Siis käsutas:
“Vimpel poolde masti, lipp poolde vardasse, raad risti!”
“Näete nüüd,” ütles Danglars, “jumala eest, ta peab ennast juba kapteniks!”
“Ta on seda tõesti,” ütles reeder.
“Jah, puudub vaid teie ja teie kompanjoni allkiri, härra Morrel.”
“Tont võtaks, miks me ei peaks teda sellele ametipostile jätma? Ta on küll noor, ma tean seda, aga paistab, et ta võtab asja innuga ja on oma ametis väga osav.” Pilvevari libises üle Danglars’i lauba.
“Vabandust,
Phokaia – Dumas nimetab Marseille’d ekslikult Phokaiaks. Kreeka polis Phokaia asus Väike-Aasias. 7. – 6. saj. e. m. a. olid phokailased kuulsad meresõitjad ja umbes aastal 600 e. m. a. rajasid Massilia (praegune Marseille).