LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tagasi Prantsusmaale nooremleitnandi pagunitega, ja kuna heas kirjas olev kindral teda edasi protežeeris, siis oli ta Hispaania sõja ajal, 1823. aastal, juba kapten, see tähendab sel ajal, kui Danglars oma äritehinguid alustas. Fernand oli hispaanlane, ta saadeti Madridi, et ta seal oma kaasmaalaste meeleolu uuriks. Madridis kohtas ta Danglars’i, sõlmis temaga sidemed, tõotas oma kindralile pealinna ja provintsi rojalistidelt toetust, sai mitmesuguseid lubadusi, võttis ka enda peale mõningaid kohustusi, juhtis oma rügementi ainult temale teada olevaid teid mööda üle kurude, mida kaitsesid rojalistid, ja lõpuks osutas selle lühikese sõjakäigu ajal seda laadi teeneid, et pärast Trocadero vallutamist sai Auleegioni ohvitseri risti ja krahvitiitli.”

      “Saatus! Saatus!” pomises abee.

      “Jah, aga kuulake, see pole veel kõik. Hispaania sõda oli läbi, rahu tõotas Euroopas pikemat aega püsima jääda ja see ähvardas Fernand’i karjääri. Ainult Kreeka oli üles tõusnud Türgi vastu ja alustanud oma iseseisvussõda. Kõigi silmad vaatasid Ateena poole ja kreeklaste saatusele kaasatundmine ning nende toetamine oli moes. Prantsuse valitsus, nagu te teate, avalikult kreeklasi küll ei toetanud, aga omal kael minemise vastu ei olnud. Fernand esitas taotluse ja saigi loa minna teenima Kreekasse, ent sellegipoolest jäi ta sõjaväe nimekirja.

      Mõne aja pärast saadi kuulda, et krahv de Morcerf – ta kandis nüüd seda nime – oli astunud Ali-paša teenistusse kindral-instruktorina.

      Ali-paša tapeti, nagu te teate; aga enne surma andis ta Fernand’ile tasuks tema teenete eest suure rahasumma, millega Fernand tuli tagasi Prantsusmaale, kus talle anti kindralleitnandi auaste.”

      “Nii et praegu …?” küsis abee.

      “Nii et praegu on tal luksusvilla Pariisis, Helderi tänavas number 27.”

      Abee tahtis nagu midagi öelda, siis jäi kõhklema, lõpuks võttis ennast kokku ja küsis:

      “Aga Mercedes, mulle kinnitati, et ta olevat kadunud?”

      “Kadunud,” ütles Caderousse, “jaa, nii nagu kaob päike, et järgmisel hommikul veel säravamana tõusta.”

      “Kas temalegi naeratas saatus?” küsis abee iroonilise muigega.

      “Mercedes on praegu säravamaid daame Pariisis.”

      “Rääkige edasi,” ütles abee, “mul on tunne, nagu kuuleksin ma mingit unenäolugu. Aga eks minagi ole näinud nii ebatavalisi asju, et teie sõnad mind väga imestama ei pane.”

      “Mercedes oli algul sügavas ahastuses õnnetusest, mis talt Edmond’i võttis. Ma rääkisin teile, kuidas ta käis härra de Villefort’i juures oma taotlustega, kui ustavalt ta käis Dantesi isa juures. Tema ahastusele tuli lisaks uus mure, Fernand’i lahkumine, tema ju Fernand’i kuriteost midagi ei teadnud ja ta pidas; teda nagu oma lihaseks vennaks.

      Kui Fernand oli läinud, jäi Mercedes päris üksi.

      Kolm kuud möödus pisarais: ei mingeid teateid Edmond’ist. ei mingeid teateid Fernand’ist. Silme ees mitte kedagi peale vana Dantesi, kes ahastusest aegamisi kustus.

      Ühel õhtul, pärast seda kui ta oli päev otsa istunud teeristil, kust Marseille’st kaks teed Katalaanikülla viisid, tuli ta koju veel sügavamas masenduses kui kunagi varem: ei armsamat ega sõpra tulnud kumbagi teed mööda ja ta ei teadnud kummastki mitte kui midagi.

      Äkki näis Mercedesile, et ta kuuleb tuttavaid samme; ta pöördus kartlikult ümber, uks läks lahti ja ta nägi Fernand’i nooremleitnandi mundris.

      See polnud pooltki sellest, mida ta taga nuttis, aga siiski osake tema endisest elust tuli tema juurde tagasi.

      Mercedes haaras niisuguse õhinaga Fernand’i kätest kinni, et viimane pidas seda armastuse märgiks, aga see oli vaid rõõmupuhang selle üle, et ta pole enam üksi maailmas ja et ta lõpuks näeb ühte sõpra pärast pikki ja nukraid üksildusetunde. Ja muide, peab ütlema sedagi, et ega Mercedes polnud Fernand’i kunagi vihanud, ta lihtsalt ei armastanud teda; Mercedesi süda kuulus teisele, see teine oli aga ära… oli kadunud… oli võib-olla surnud. Viimasele võimalusele mõeldes puhkes Mercedes nutma ja ringutas ahastuses käsi. Ja see mõte, mille ta kunagi tagasi oli tõrjunud, kui keegi teine püüdis talle seda sisendada, tuli nüüd talle iseendast pähe; pealegi rääkis vana Dantes talle ühtelugu:

      “Meie Edmond on surnud, sest kui ta poleks surnud, tuleks tat meie juurde tagasi.”

      Vanake suri, nagu ma teile rääkisin. Oleks ta elanud, võib-olla poleks Mercedes siis iial teise mehe naiseks saanud, sest vana Dantes oleks seal olnud, et talle tema truudusetust ette heita. Fernand’ile oli see selge. Kui ta sai kuulda rauga surmast, tuli ta tagasi. Nüüd oli ta leitnant. Kui Fernand esimest korda Katalaanikülla tuli, ei rääkinud ta sõnagi armastusest; teisel korral meenutas ta Mercedesile, et ta teda armastab.

      Mercedes palus talt veel pool aastat aega, et oodata ja taga nutta Edmond’i.”

      “See teeb ju kokku tervelt poolteist aastat,” sõnas abee kibestunud naeratusega. “Mida rohkemat võib kõige palavamalt jumaldatud armsam veel nõuda?”

      Siis pomises ta inglise luuletaja sõnu: “Frailty, thy name is woman!”25

      “Poole aasta pärast toimus laulatus Accoules’i kirikus.”

      “Sellessamas kirikus pidi ta abielluma Edmond’iga,” pomises preester. “Ainult peigmees oli teine.”

      “Niisiis, Mercedes abiellus,” jätkas Caderousse. “Ja kuigi ta kõigi silmis näis rahulik, siis ometigi ta minestas “Reserve’ist” möödudes, kus poolteist aastat tagasi oli pühitsetud tema kihlust mehega, keda ta ilmselt ikka veel armastas, kui ta vaid oleks söandanud oma südamepõhja vaadata.

      Fernand oli küll palju õnnelikum, aga mitte rahulik. Mina nägin teda tol ajal, ta kartis kogu aeg Edmond’i tagasitulekut. Fernand asus kohe asju ajama, et viia naine ära ja minna ka ise minema: siin oli liiga palju ohtusid ja liiga palju mälestusi.

      Nädal pärast pulmi sõitsidki nad minema.”

      “Kas te hiljem olete Mercedesi näinud?” küsis preester. “Jah, Hispaania sõja ajal, Perpignanis, kuhu Fernand oli ta jätnud; ta kasvatas ja õpetas seal ise oma poega.”

      Preester võpatas.

      “Poega?” kordas abee.

      “Jah,” vastas Caderousse, “väikest Albert’i.”

      “Aga et oma poega õpetada, peab ju olema ka ise haridust saanud? Ma nagu kuulsin Edmond’ilt, et ta oli lihtne kaluritüdruk, ilus, aga harimatu.”

      “Oo! Kas ta siis nii halvasti tundis oma pruuti? Mercedes oleks võinud kuningannaks saada, kui krooni peaksid kandma vaid kõige kaunimad ja arukamad pead. Tema varandus kasvas ja tema kasvas koos varandusega. Ta õppis joonistamist, õppis muusikat, ta õppis kõike. Tegelikult, nii omavahel öelda, tegi ta seda minu arvates selleks, et meelt lahutada, et unustada, ta vaevas oma pead nii paljude asjadega vaid selleks, et võidelda mehe vastu, kes oli ta südames. Aga muidugi ei ole sellel enam tähtsust,” sõnas Caderousse. “Rikkus ja auavaldused on teda kahtlemata lohutanud. Ta on rikas, ta on krahvinna, ja ometigi…”

      Caderousse vakatas. “Ometigi…?” küsis abee.

      “Ometigi olen ma kindel, et ta ei ole õnnelik,” ütles Caderousse.

      “Miks te seda arvate?”

      “Kui ma ise olin väga õnnetu, mõtlesin ma, et võib-olla mu vanad sõbrad aitavad mind natuke. Ma läksin Danglars’i juurde, see ei võtnud mind isegi vastu. Käisin Fernand’i juures, too saatis mulle toapoisiga sada franki.”

      “Te ei näinud siis kumbagi?”

      “Ei. Aga proua de Morcerf nägi mind.”

      “Kuidas nii?”

      “Kui ma lahkusin, langes kukkur mu jalge ette, selles oli kakskümmend viis luidoori. Vaatasin kähku üles ja nägin Mercedesi, kes luugi kinni tõmbas.”

      “Aga

Скачать книгу