LITMIR.BIZ

Скачать книгу

augu tegema ja sinna trepi alla ma kõik selle prahi järk-järgult matsingi; aga nüüd on trepialune täis ja ma ei tea enam paika, kuhu ühtegi peotäit tolmu panna? Ja veel, kas te teate, ma arvasin, et olen tööga lõpule jõudmas, ja ma tundsin endas just veel niipalju jõudu, et seda teha, ja nüüd ei lükka jumal seda sihti üksnes kaugemale, vaid viib selle hoopis teadmata kuhu? Oo, ma ütlen teile, ma kordan teile, ma ei tee tulevikus enam midagi, et vabadust tagasi saada: see on jumala tahtmine, et ma iial vabaks ei saa.”

      Edmond vaatas maha, ta ei tahtnud abeele näidata, et kaaslase leidmise rõõm ei lasknud tal vajalikul määral kaasa tunda ahastusele, mida tundis vang oma põgenemisplaanide nurjumise pärast.

      Abee Faria istus Edmond’i voodile, Edmond jäi püsti.

      Noormees ei olnud põgenemisele kunagi mõelnud. Mõned asjad tunduvad niivõrd võimatud, et inimene isegi ei ürita neid ette võtta ja väldib neid vaistlikult. Õõnestada maa all viiskümmend jalga, pühendada sellele tööle kolm aastat, et õnnestumise korral jõuda püstloodis merre laskuva kaljuseinani; hüpata viiekümne, kuuekümne, võib-olla saja jala kõrguselt ja lömastada oma pea kaljudel, kui tunnimehe kuul ei ole sind juba enne tapnud; ja kui kõigist neist ohtudest on läbi tuldud, siis ujuda maha terve miil; seda kõike oli liiga palju, et mitte lootust kaotada, ja me nägime, et Dantès oli lootuse sedavõrd kaotanud, et oli ihanud surma.

      Aga nüüd oli noormees näinud, millise energiaga rauk elu külge klammerdus, andes talle eeskuju meeleheitlike otsuste tegemisel, ja Dantès hakkas mõtlema ja oma jõudu kaaluma. See mees oli üritanud seda, mille peale tema isegi polnud tulnud; mees, kes oli temast vanem, jõult nõrgem, vähem osav, oli endale muretsenud kannatlikkuse ja osavusega kõik tööriistad, mida tal vaja oli läinud kujuteldamatu operatsiooni jaoks, mille siis üksainus arvutusviga oli nurja ajanud; see mees oli kõike seda teinud, järelikult ei olnud ka Dantèsile midagi võimatu: abee Faria oli õõnestanud viiskümmend jalga, tema õõnestab sada; Farial oma viiekümne aastaga turjal oli selleks tööks kulunud kolm aastat; temal oli aastaid poole vähem, tema kulutab selleks kuus; Faria. kes oli abee, õpetlane, kirikumees, polnud kartnud ujumist Ifi kindlusest Daume’i, Ratonneau või Lemaire’i saarele; tema, meremees Edmond, julge sukelduja, kes oli tihtipeale käinud merepõhjast korallioksa toomas, kas tema siis tõesti kardab ujuda ühte miili? Palju kulus aega selleks, et ujuda üks miil? Tund aega? Kas tema polnud tundide kaupa vees olnud, ilma et oleks vahepeal kaldale astunud. Ei. ei. Dantèsil pole vaja julgust ammutada eeskujust. Kõike, mida keegi teine on teinud või võinuks teha, seda teeb ka Dantès.

      Noormees mõtles natuke.

      “Ma leidsin, mida te otsisite,” ütles ta raugale.

      Faria võpatas.

      “Teie?” ütles ta pead tõstes, mis näitas, et kui Dantès räägib õigust, ei kesta tema kaaslase lootusetu meeleolu kuigi kaua.

      “No ütelge, mida te leidsite?”

      “Käik, mille te kaevasite enda juurest tulles, on samas suunas kui välisgalerii, eks ole?”

      “Jah.”

      “See vahemaa on oma viisteist sammu?”

      “Mitte rohkem.”

      “Me teeme käigu keskelt uue tee, mis läheb sellega risti. Sel korral teete oma arvestused paremini. Me jõuame välisgaleriile. Me tapame tunnimehe ja põgeneme. Selle plaani õnnestumiseks on vaja vaid julgust, seda teil on; jõudu on minul. Kannatlikkusest pole mõtet rääkida, teie olete seda näidanud, nüüd näitan mina.”

      “Üks hetk,” ütles abee. “Teie ei tea, kallis kaaslane, mis laadi on minu julgus ja kuidas ma oma jõudu kavatsen kasutada. Mis puutub kannatlikkusesse, siis pean ütlema, et olin enda arvates küllalt kannatlik, alustasin igal hommikul öötööd ja igal ööl päevatööd. Aga nüüd kuulake mind hästi, noormees, mulle tundus, et ma teenisin jumalat, püüdes vabastada ühte tema loodud olendit, kes oli süütu ja ei võinud sellepärast olla hukkumisele määratud.”

      “Aga kas asi pole siis praegu niisamuti?” küsis Dantès.

      “Ütelge, kas sest ajast peale, mil te minuga kokku saite, peate ennast süüdlaseks?”

      “Ei, aga ma ei taha selleks saada. Tänini oli mul tegemist vaid asjadega, teie teete mulle ettepaneku tegelda inimestega. Ma võisin pista terariista müüri, võisin hävitada trepi, aga ma ei saa pista seda rinda, ei või hävitada inimelu.”

      Dantès oli üllatunud.

      “Kuidas?” ütles ta. “Kui teil oleks võimalus vabaks saada, kas siis niisugune hingepiin hoiaks teid tagasi?”

      “Aga teie ise?” ütles Faria. “Miks te ei löönud ühel päeval laimjalaga valvuri pead lõhki, ei võtnud ta riided ja ei püüdnud põgeneda?”

      “Mui ei tulnud seda pähe,” vastas Dantès.

      “Sest teil on vaistlik hirm säärase kuriteo ees, niisugune hirm, et te isegi ei mõelnud sellele,” sõnas rauk. “Lihtsates ja lubatud asjades hoiatavad meid loomuomased kalduvused, et me ei satuks kõrvale õigelt teelt. Tiiger valab loomu poolest verd, see on tema olemisviis, looduse poolt ette nähtud, talle peab vaid haistmismeel ütlema, et saak on käeulatuses. Ta tormab otsekohe saagi poole, kargab talle kallale ja kisub lõhki. See on tema instinkt ja ta kuuletub sellele. Aga inimene, vastupidi, jälestab verd; ja mitte ühiskonnaseadused ei tee meile tapmise vastumeelseks, vaid loodusseadused.”

      Dantès oli segaduses: see seletas tõepoolest, mis oli toimunud tema mõtteis või õigemini hinges, sest ühed meie mõtted saavad algtõuke ajust ja teised hingest.

      “Ja pealegi,” jätkas Faria, “kaheteistkümne aasta vältel, kus ma olen vangis istunud, olen oma peast läbi lasknud kõik kuulsad põgenemised. Panin tähele, et põgenemised õnnestusid haruharva, õnnelikud põgenemised, mida kroonis täielik edu, on olnud hästi läbi mõeldud, hoolega ja pikka aega ette valmistatud: nõndaviisi põgenes Beaufort’i hertsog Vincennes’i lossist; abee Dubuquoi Fort-l’Evèque’ist ja Latude Bastille’st. On ka selliseid põgenemisi, mida pakub juhus: need on parimad; ootame võimalust, uskuge mind, ja kui see võimalus avaneb, siis kasutame seda.”

      “Teie võisite oodata,” ütles Dantès ohates, “pikk töö andis teile vahetpidamata tegevust, ja kui teil polnudki tööd meelelahutuseks, võisite ennast lohutada lootustega.”

      “Ega ma ainult sellega ei tegelnud,” ütles abee.

      “Mida te siis tegite?”

      “Kirjutasin või õppisin.”

      “Kas teile siis antakse paberit, sulge ja tinti?”

      “Ei,” ütles abee, “teen neid endale ise.”

      “Teete ise paberit, sulgi ja tinti?” hüüdis Dantès.

      “Jah.”

      Dantès vaatas abeed imetlusega, ainult et tal oli nii raske uskuda tema sõnu. Faria märkas tema kerget kõhklust.

      “Kui te tulete minu juurde,” ütles abee, “näitan ma teile ulatuslikku teost. Selles on kirja pandud kõik ideed, uurimused ja mõtted, mille üle olen pead murdnud Rooma Colosseumi varjus, Veneetsia Püha Markuse samba jalamil, Arno kallastel Firenzes; ma ei osanud aimatagi, et ühel päeval annavad valvurid mulle võimaluse need kirja panna Ifi kindluse kongi nelja seina vahel. See on “Traktaat ühtse monarhia võimalikkusest Itaalias”. Sellest tuleks mahukas neljandikkaustas raamat.”

      “Mille peale te selle kirjutasite?”

      “Kahe särgi peale. Ma leiutasin mooduse, mis teeb riide ühtlaseks ja siledaks nagu pärgament.”

      “Te olete siis keemik?”

      “Väikest viisi. Ma tundsin Lavoisier’d ja puutusin kokku Cabanisiga.”

      “Aga säärase töö jaoks oli teil ju vaja ajalugu uurida. Oli teil siis raamatuid?”

      “Roomas oli mul oma raamatukogus ligi viis tuhat köidet. Lugesin neid ikka ja jälle ning

Скачать книгу