LITMIR.BIZ

Скачать книгу

peab juba kohe algul loobuma ja kas ta peab ootama, täiesti kasutuna ja käed rüpes, et tema naaber, kes võib ju ka väsida, teeks kõik üksi?

      Siis sähvas tal mõte läbi pea; ta seisis püsti ja naeratas; higine laup kuivas iseendast.

      Valvur tõi Dantèsile iga päev suppi plekk-kastrulis. Kastruliga toodi suppi temale ja veel ühele vangile, sest Dantès oli märganud, et kastrul oli kas poolest saadik või päris täis, olenevalt sellest, kas valvur tõi sööki enne temale või teisele vangile.

      Kastrulil oli raudkäepide. Seda käepidet ihaldaski Dantès, kes oleks vastutasuks selle eest andnud, kui talt oleks küsitud, kümme aastat oma elust.

      Valvur kallas kastrulisisu Dantèsi taldrikusse. Kui supp oli puulusikaga söödud, loputas Dantès ise taldriku puhtaks ja kasutas seda nõnda iga päev.

      Õhtul pani Dantès oma taldriku põrandale, poolele teele ukse ja laua vahel. Sisse tulles astus valvur taldrikule ja see purunes kildudeks.

      Selgi korral ei saanud Dantèsile midagi ette heita: tõsi küll, ta oli teinud rumalasti, et oli jätnud taldriku põrandale, aga valvur oleks pidanud oma jalgade ette vaatama.

      Nõnda siis valvur ainult porises.

      Siis vaatas ta ringi, kuhu suppi kallata. Dantèsi vallasvara hulka kuulus üksainus taldrik, valikut ei olnud.

      “Jätke kastrul siia,” ütles Dantès, “viite ta homme ära, kui mulle süüa toote.”

      Nõuanne oli meeltmööda laisale valvurile, kellel polnud siis vaja üles minna, alla tulla ja uuesti üles minna.

      Ta jättis kastruli sinna.

      Dantès värises rõõmust.

      Sel korral sõi ta kiiruga ära supi ja liha, mis vangla tavade kohaselt supi sisse pandi. Kui ta oli siis tund aega oodanud, et kindel olla, kas valvur pole oma arvamust muutnud, tiris ta voodi eemale, võttis kastruli, lükkas selle käepideme mördist puhastatud raidkivi kõrval olevate maakivide vahele ja hakkas kangutama.

      Hoob pääses üha rohkem liikuma ja näitas Dantèsile, et asi edeneb jõudsasti.

      Ja tõesti, tunni aja pärast oli kivi seinast väljas, järele jäi auk, mille diameeter oli rohkem kui poolteist jalga.

      Dantès kogus mördi hoolega kokku, viis selle kongi nurkadesse, kaapis kruusikilluga hallikat mulda põrandalt ja kattis mördi mullaga.

      Soovides ära kasutada ööd või juhust või hoopis osavat võtet, mille oli välja mõelnud ja mis oli talle nii hinnalise tööriista andnud, asus ta uuesti õhinal uuristama.

      Kui väljas hakkas koitma, pani ta kivi auku tagasi, lükkas voodi vastu müüri ja heitis magama.

      Hommikusöögiks oli tükk leiba. Valvur tuli sisse ja pani leivatüki lauale.

      “Kas te mulle uut taldrikut ei toogi?” küsis Dantès.

      “Ei,” ütles valvur, “te olete igavene lõhkuja, tegite oma kruusi katki ja teie pärast astusin ka taldriku puruks. Kui kõik vangid teeksid nii palju kahju, ei jaksaks valitsus neid pidada. Teile jäetakse kastrul, supp kallatakse sinna sisse, siis ehk jäävad teie söögiriistad terveks.”

      Dantès tõstis silmad taeva poole ja pani käed teki all risti.

      Tema kätte jäetud rauatükk äratas ta hinges niisuguse tänutunde taeva vastu, mida ta minevikus polnud tundnud ka kõige suurematel õnnehetkedel.

      Ta oli ainult tähele pannud, et sestpeale, kui tema töötas, teine vang enam ei töötanud.

      Ükskõik, see polnud mingi põhjus, et oma ülesannet pooleli jätta. Kui naaber ei tule tema juurde, läheb tema naabri juurde.

      Ta töötas kogu päeva ilma vaheta; õhtuks oli ta tänu uuele tööriistale müürist välja kiskunud üle kümne peotäie kivitükke, rahka ja mörti.

      Kui valvuri tuleku tund kätte jõudis, painutas ta kõverdunud käepideme nii sirgeks kui suutis ja pani anuma oma tavalisele kohale. Valvur kallas sinna hariliku portsu suppi ja liha, õigemini suppi ja kala, sest oli paastupäev – vangidel lasti paastuda kolm korda nädalas. Selle järgi oleks võinud aega arvutada, kui Dantès poleks arvutamist ammugi maha jätnud.

      Supp kallatud, valvur lahkus.

      Nüüd tahtis Dantès kindlaks teha, kas tema naaber oli tõesti tööst loobunud.

      Ta kuulatas.

      Kõik oli nii vaikne nagu neil kolmel päeval, kui tööd ei tehtud.

      Dantès ohkas: oli täitsa ilmne, et naaber umbusaldas teda.

      Sellegipoolest ei kaotanud ta lootust ja töötas kogu öö. Aga pärast kahe- või kolmetunnist tööd tuli ette takistus. Rauatükk ei haakunud enam millegi taha, vaid libises mööda siledat pinda.

      Dantès puudutas takistust käega ja taipas, et see oli tala.

      Tala läks läbi täpselt sellelt kohalt, kust Dantès uuristas.

      Nüüd tuli õõnestada kas pealt või alt.

      Õnnetu noormees polnud osanud sellist takistust aimatagi.

      “Oo mu jumal, mu jumal!” hüüdis ta. “Ma palusin sind ju nii väga ja ma lootsin, et sa oled mind kuulda võtnud. Mu jumal! Sa võtsid mu elult vabaduse! Mu jumal! Sa võtsid mult surmarahu! Mu jumal! Sa äratasid mind tagasi elule! Halasta mu peale, ära lase mul surra ahastusse!”

      “Kes seal räägib jumalast ja samal ajal ahastusest?” kostis hääl, mis oma hauakõlaga otsekui maa alt noormeheni jõudis.

      Edmond tundis, kuidas tal juuksed peas püsti tõusid, ja ta roomas põlvedel tagasi.

      “Oh,” pomises ta. “ma kuulen inimese häält.”

      Neli või viis aastat oli Edmond kuulnud ainult valvuri häält, vangile aga ei ole valvur inimene: ta oli elav uks lisaks tammepuust uksele, elav trell lisaks raudtrellidele.

      “Taeva pärast!” hüüdis Dantès. “Teie, kes te rääkisite, rääkige veel, kuigi teie hääl mind kohutas. Kes te olete?”

      “Kes teie ise olete?” küsis hääl.

      “Õnnetu vang,” vastas Dantès, kes ei hakanud vastamisega põiklema.

      “Kust maalt?”

      “Olen prantslane.”

      “Teie nimi?”

      “Edmond Dantès.”

      “Teie amet?”

      “Meremees.”

      “Kui kaua te olete siin olnud?”

      “28. veebruarist 1815. aastal.”

      “Teie kuritegu.”

      “Olen süütu.”

      “Aga milles teid süüdistatakse?”

      “Et ma võtsin osa keisri tagasitulemise vandenõust.”

      “Kuidas? Keisri tagasitulemise vandenõust! Kas keiser siis pole enam troonil?”

      “Ta loobus troonist Fontainebleau’s 1814. aastal ja ta saadeti välja Elba saarele. Aga mis ajast siis teie ise siin olete, et te seda kõike ei tea?”

      “1811. aastast.”

      Dantès judises; see mees oli olnud neli aastat kauem vangis kui tema.

      “Hea küll, ärge enam kaevake,” ütles hääl kiiresti, “ütelge mulle ainult, kui kõrgel on käik. mille olete teinud?”

      “Põranda kõrgusel.”

      “Kuidas ta on varjatud?”

      “Soe on mu voodi taga.”

      “Kas teie voodit on liigutatud sellest ajast, kui teie vangis olete?”

      “Mitte kunagi.”

      “Kuhupoole teie kong on?”

      “Koridori

Скачать книгу