LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tume pilv lootusekoidu ette selles õnnetusega harjunud ajus, mis väga vaevaliselt leidis tee inimlike rõõmude juurde: otsekohe tekkis mõte, et müra põhjustasid töölised, keda vanglaülem kasutas mõne kõrvalkongi remontimisel.

      Seda oli kerge kindlaks teha; aga kuidas riskida küsimusega välja tulla? Oli ju väga lihtne oodata ära valvuri tulek, lasta tal seda müra kuulatada ja vaadata, mis näo ta selle peale teeb; aga kui ta seda endale võimaldab, kas ta selle lühikese rahulduse eest ei reeda väärtuslikumad huvid? Õnnetuseks oli Edmond’i pea tühi nagu kõrata kell, üksainus kurdistav mõte kõmises seal; ta oli nii nõrk, et see hõljus nagu aur ega suutnud ühele asjale keskenduda. Edmond nägi vaid ühte võimalust, kuidas mõtteselgus ja kindel otsustusvõime tagasi saada; ta pööras silmad aurava puljongi poole, mille valvur oli lauale pannud, tõusis asemelt, läks vankudes sinna, tõstis tassi suu juurde ja neelas leeme kirjeldamatu mõnuga alla.

      Tal jätkus vaprust sellega piirduda; ta oli kuulnud, et näljast kurnatud õnnetud merehädalised, keda oli üles korjatud, olid sellepärast surnud, et olid toitvat sööki liiga aplalt ahminud. Edmond pani leiva, mis oli tal juba peaaegu suu juures, lauale tagasi ja heitis uuesti pikali. Edmond ei tahtnud enam surra.

      Varsti ta tundis, kuidas pea hakkab selgeks minema; kõik ähmased ja peaaegu tabamatud mõtted asusid oma kohale sel imepärasel malelaual, kus võib-olla piisab ainult ühest lisaruudust, et kindlustada inimese üleolekut loomadest. Ta suutis mõelda ja arutlemisega mõtteid kaalukamaks muuta.

      Ja ta arutles:

      “Tuleb katsuda õnne, ilma et sellest kellelegi kahju tuleks. Kui seal on tavaline töömees, siis tarvitseb mul vaid vastu müüri kõpsida ja tema jätab otsekohe järele, püüdes ära aimata, kes kõpsib ja mis eesmärgil ta kõpsib. Aga et tema töö pole üksnes lubatud, vaid seda on kästud teha, võtab ta selle varsti uuesti käsile. Kui see on, vastupidi, mõni vang, siis müra, mida ma teen, ehmatab teda; ta kardab, et teda võidaks avastada; ta jätab töö katki ja võtab uuesti käsile alles õhtul, kui arvab, et kõik on magama läinud ja uinunud.”

      Edmond tõusis otsekohe uuesti. Jalad ei värisenud enam ja silmade ees ei virvendanud. Ta läks konginurka, kangutas lahti niiskuse tõttu logiseva kivi ja tuli müüri selle koha juurde, kust kraapimine kostis kõige selgemini.

      Ta lõi kolm korda.

      Esimese löögi peale lakkas müra nagu imeväel.

      Edmond jäi pingsalt kuulatama. Möödus tund, möödus teine, mingit uut krõbinat polnud kuulda; Edmond oli oma kopsimisega põhjustanud teisel pool seina absoluutse vaikuse.

      Lootusrikkalt sõi Edmond paar suutäit leiba, jõi natuke vett ja tänu looduse poolt antud tugevale kehaehitusele tundis ennast umbes nõndasamuti kui enne nälgimist.

      Päev läks, vaikus kestis.

      Tuli öö, aga midagi polnud kuulda.

      “See on vang,” mõtles Edmond kirjeldamatu rõõmuga.

      Ta pea võttis tuld, tegutsemine tõi tagasi kirgliku elutahte.

      Öö möödus, ilma et vähimatki kuulda oleks olnud.

      Edmond ei maganud silmatäitki.

      Kätte jõudis päev; valvur tuli söögiga. Eelmise päeva söögi oli Edmond ahnelt ära söönud, ahnelt sõi ka selle, kuulatades krabinat, mida ei olnud, värisedes hirmust, et see on alatiseks lakanud. Ta kõndis kümme või kaksteist ljööd oma kongis, raputas tundide kaupa akna raudtrelle, püüdis ammuilma unustatud harjutustega taas nõtkeks ja tugevaks saada, olles lõpuks hingeliselt valmis rinnutsi vastu astuma oma tulevasele saatusele, nagu teeb seda käsi sirutades ja keha õliga sisse hõõrudes areenile astuv gladiaator. Palavikulise tegevuse vaheaegadel kuulatas ta, kas müra ei kosta uuesti, teda tegi kärsituks vangi ettevaatus, kes ei osanud aimata, et tema vabastustööd oli seganud teine vang, kellel oli vabakssaamisega niisama kiire.

      Mööda läks kolm päeva, minut-minutilt loetud seitsekümmend kaks ahastavat tundi.

      Lõpuks ühel õhtul, kui valvur oli oma viimase käigu teinud, kui Dantès juba sajandat korda kõrva vastu seina pressis, tundus talle, et tajub tummade kivide vastu surutud peas vaevumärgatavat vabinat.

      Dantès tõmbus eemale, et ärritatud aju rahustada, tegi paar tiiru kongis ja surus siis kõrva samale kohale.

      Enam polnud kahtlust, teisel pool seina tehti midagi; vang oli taibanud oma tegutsemisviisi ohtlikkust ja oli seda muutnud, ning kahtlemata selleks, et ohutumalt tööd jätkata, oli kangi asendanud peitliga.

      Edmond’i tiivustas see avastus ja ta otsustas väsimatule töömehele appi asuda. Kõigepealt tiris ta voodi eemale, sest tema meelest just selle taga tehti vabastamistööd; ta vaatas otsivalt ringi, et leida eset, millega müüri kallale asuda, eemaldada niiskusest pudedaks läinud mört, kangutada lõpuks mõni kivigi lahti.

      Ta pilgu alla ei jäänud midagi. Tal polnud ei nuga ega teravat tööriista; ainult raudtrellid, aga ta oli korduvalt kindlaks teinud, et trellid olid nii tugevasti kinnitatud, et ei tasunud üldse vaeva neid kangutama hakata.

      Voodil olid küll rauast kinnitusklambrid, aga need olid kruvidega kinni keeratud. Oleks vaja olnud kruvikeerajat, et kruvid välja keerata ja klambrid ära võtta.

      Laual ja toolil polnud midagi; ämbril oli kunagi sang olnud, aga sang oli ära võetud.

      Dantèsil ei jäänud muud üle, kui lõhkuda kruus ja teravaservalise savikilluga tööle asuda.

      Ta lasi kruusi põrandale kukkuda ja kruus lendas kildudeks.

      Dantès valis kolm-neli teravat kildu, peitis need oma õlekoti alla ja jättis teised põrandale vedelema. Kruusi purunemine oli niivõrd loomulik õnnetus, et see ei pidanuks kahtlust äratama.

      Edmond’il jäi kogu öö töötamiseks, aga pimeduses asi ei edenenud, sest tal tuli töötada kobamisi ja ta tundis peagi, et vormitu tööriist nürines tugeva savi vastu. Dantès lükkas voodi jälle vastu seina ja jäi ootama päeva. Koos lootusega oli tagasi tulnud ka kannatlikkus.

      Ta kikitas kõrvu kogu öö ja kuulis tundmatut kaevurit, kes jätkas oma maa-alust tööd.

      Päev jõudis kätte, valvur tuli. Dantès ütles talle, et eelmisel õhtul kruusist juues oli see tal käest libisenud ja kukkudes katki läinud. Valvur läks porisedes uut kruusi tooma ega võtnud isegi vaevaks eelmise kilde kaasa viia.

      Ta tuli varsti tagasi, soovitas vangil hoolikam olla ja läks jälle ära.

      Dantès kuulas kirjeldamatu rõõmuga luku raginat, mis iga kord varemalt oli ta südant ahistanud. Ta kuulas, kuidas sammude kaja kaugenes. Kui müra oli vaibunud, kargas ta voodi juurde, tiris selle eemale, ja kasematti langeva kahvatu päikesekiire valgusel võis näha kasutut tööd, mida oli eelmisel ööl teinud, kraapides kivi, selle asemel et eemaldada kivi ümbritsevat mörti.

      Niiskus oli teinud mördi pudedaks.

      Dantèsi süda põksus rõõmust, nähes, kuidas mört tükikaupa ära tuli. Tõsi küll, need tükid olid vaid kübemed, aga ligi poole tunni pärast oli Dantès sellegipoolest umbes peotäie lahti urgitsenud. Mõni matemaatik oleks võinud välja arvutada, et kui teha umbes kaks aastat niiviisi tööd, juhul kui kaljusein vastu ei tule, võib uuristada läbikäigu, mille ava on kaks ruutjalga ja sügavus kakskümmend jalga.

      Vang heitis nüüd endale ette, miks ta polnud kulutanud selleks tööks üksteise järel veerenud pikki tunde, mis üha aeglasemalt venisid ja mida ta oli raisanud lootmise, palvetamise ja ahastamise peale.

      Kuue aastaga, mis ta oli siin kongis olnud, kui palju tööd, mis siis, et aeglaselt, oleks ta ära jõudnud teha?

      See mõte tiivustas teda.

      Kolme päevaga õnnestus tal äärmise ettevaatusega töötades mört kivi ümbert täielikult eemaldada: müür oli laotud maakividest, mille vahele siia-sinna oli raidkive pandud, et müüri tugevust tõsta. See oligi üks raidkividest, mille ta oli ümbert paljaks teinud ja mis tuli nüüd oma pesast välja kangutada.

      Dantès

Скачать книгу